On selline ütlemine "vana arm ei roosteta." Mis see teie meelest tähendab? Kas iga kord, kui "vana armu" näha, tuleb kõik meelde või tuletatakse koos meelde?
Kas sellele ei saa kunagi loota, et möödunu on unustatud ja minevik? On see hea või halb, et vana arm ei roosteta?

Roostetab küll ja kuidas veel, lausa ussitab. Ei taha meenutadagi.

Oleneb olukorrast. Kui on uus suhe, siis vana hoidku eemale. Antud hetkel selline probleem kaelas. On eks, kes ei taha oma elu elada, susserdab siin vahel

minul roostetab kulla säraga:)käime koos üritustel ja reismas jne

Inimeseti erinev ja suuresti tahtmises kinni. Mõni arm jääb kümneteks aastateks veritsema, eriti juhul, kui torgitakse, st kohtutakse veel mingil põhjusel.

On võimalik oma (ala)teadvusega ka tööd teha ja unustada :) Kes kuidas soovib :)

Sama olukord omalgi, ekselukaaslane trügib minu uude ellu.

VANA SUPPI EI SOOJENDATA!!!

to eikeegi00- kas sinu eks susserdab või teise poole oma?

artist, kui nüüd analüüsid, siis kas oled oma eksile selgesõnaliselt öelnud, et on lõpp temaga? Või on tal võimalik mõelda, et ta on n-ö ootelistis ja loodab veel midagi? Kui oled temaga ausa lõpu teinud ja ta ikka Su ellu trügib, siis: Oled ta kustutanud oma FBst, Skypest jms kohtadest? Ei saada talle tähtpäevade puhul tervitusi? Ignoreerid kõiki tema kontaktivõtte?

Küll rahuneb...

roostetab, ununeb nii ära, et ei tule enam varsti meeldegi.

armid jäävad...

jah, vana arm roostetab ja kapitaalselt. ei teki mitte mingit tundevirvendustki kui esimest meest näen, täiesti võõras ja kauge inimene. nagu mingist teisest elust pärit. kui asi on läbi, siis on läbi.

Kui on oige armastus,ega ikka ei unune küll.Mpnul oli suhe 20 aastat.kusjuures me molemad olime abielus.Kui tööl käisime ,siis nägime tihti.Nuud oleme mitmed aastad kodused.Elukohad teineteisest kaugel.Algul saime ikka kokku.3 aastat oleme lahus.Tema mattis naise ja leidis lohutust mujalt.Minul vottis 3 aastat ,et temast ule saada.Ja ega pole siiani saanud.

ei roosteta. tänagi meenutasin oma vana armastust sooja tundega. ikka jääb, ja alati on hea sellele mõelda ja teda meenutada. armastus - olgu ta või vana - jääb.

...nagu võiks murtud oksa jälg puus,kunagi nähtamatuks umbuda.(K.Vala)

Nii ja naa.

Oma esimese armumise objekti nähes, on selline tore värelus sees siiani, kuigi möödas juba üle 20 aasta. See oli ühepoolne armumine, kui olin 13. Kestis mitu aastat. Võimalik, et pole siiani päris üle läinud, see pole roostetanud.

Aga mees, kellega kooselu alustasime, kui olin 20 ja kellega on ühine laps ja kellesse olin samuti väga armunud, jätab ikka väga külmaks nüüd, kui lahutusest on möödas pea 10 aastat. Ometi oli aeg, kui ei suutnud ilma temata ollagi. See arm on nüüdseks peeneks puruks roostetanud.

Mittekeegi Olikord Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> artist, kui nüüd analüüsid, siis kas oled oma eksi
> le selgesõnaliselt öelnud, et on lõpp temaga? Või
> on tal võimalik mõelda, et ta on n-ö ootelistis ja
> loodab veel midagi? Kui oled temaga ausa lõpu tei
> nud ja ta ikka Su ellu trügib, siis: Oled ta kustu
> tanud oma FBst, Skypest jms kohtadest? Ei saada ta
> lle tähtpäevade puhul tervitusi? Ignoreerid kõiki
> tema kontaktivõtte?
>
> Küll rahuneb...

öeldud, tehtud, kustutatud. ikka ei jõua talle kohale.

kui tahad, siis roostetab, kui ei taha, püsib haljana igavesti.

Ütluse mõte oleks ilmselt, et nähes mõnda naist, kellega oled olnud suhtes, meenub kõik hea ja tahaks kohe midagi temaga. Ega ikka ei taha küll. Nostalgitsejate värk rohkem.

Nii ja naa, kuidas ise tahame. Oleneb, millises suunas on endine kallim arenenud. Kui paksenend ja kiirelt vananend, siis fuihh, kas ma tõesti kunagi temaga??? Ei, unustasin ära ... Aga kui veetlus, sarm, vitaalsus jne. alles, siis oleks justkui eile ja ja võiks kohe jätkata. Ilusad asjad jäävad meelde, halva unustame ära.

kui oli ikka tõeline armastus, siis ei roosteta surmani.

no mai tea, kas päris surmani venitab välja, aa tõeline armastus ilmselt kestab pikalt küll. kirg, kui selline võib isegi väga kiirelt kaduda, aa need kaks asja on ka väga erinevad oma olemuselt, mis siis, et algavad nad sarnaselt.

Küsin ka oma särasilmalt,kas ikka armastab mind ja siis kirjutan ka siin.

armumised ununevad, aga kui ikka armastust tunned, siis see ei roosteta. isegi kui inimene väga palju haiget teinud, ikka on tunded alles. kuid just nende haiget tegemiste pärast ei sooviks ma kunagi temaga uuesti koos olla, mis sest, et armastus alles.