Järgnevat lugedes ehk oskate nõu anda.
Olen 30: ei rahuldustpakkuvat karjääri, ei perekonda. Töötan.Olen õnnetu, enesega mitte rahul, kibestunud, hoolimatu ning skeptiline.Millist mind näevad aga teised: rõõmsat, enesega toime tulevat, hoolivat, enesekindlat, uhket, ülbet…On see kahestumine?Keegi, kes püüab olla ning näib see, kes ta ei ole.Lisaks veel olematu enesehinnangu mida aeg on õpetanud oskuslikult varjama.Jah, tean kuidas ja millest koosneb rahulolu. Tuleb olla avatud, liikuda ringi, tegelda oma sõprade ning hobidega, pühenduda eesmärgile mida soovid saavutada.Olen proovinud ja loobunud.LÕpuks ei teagi enam mida tahta sest kõik tundub blokeeritud ja nagunii kättesaamatu.Iga väike tagasilöök teeb liialt haiget...või siis saavutan midagi..ja sellest ei ole mingit tolku.Õigupoolest ei paku enam absoluutselt mitte miski mingit huvi ega üllatust.Tunnen, et olen sisemiselt täiesti tuim nagu surnu.Lapsepõlvekodus siin põhjus ei ole, kuigi vanemad on lahus.Pole kannatanud ei füüsilist ega seksuaalset vägivalda.Kuigi, teismeeas esines probleeme…olin liialt tõsine-muidugi mind kiusati koolis.
Sõbrannadega suhtlen sageli (imestan , et veel pole avalik arvamus mind lesbiks pidama hakatud sest meessõpru mul ei ole) .Lesbi ma siiski ka ei ole.Sõbratarid on ainsad, kelle ees oma sisu ei pea varjama.Aga neil on samad probleemid ja ma ei taha neid enda pihtimustega liialt koormata.Kas võiks abi olla psühholoogiga rääkimisest?Või peaks minema psühhiaatri jutule? Tunnen ennast maamunal autsaiderina, ebanormaalsena.Mul ei esine paanikahooge ega koleerilist käitumist vaid pidev must depressioon, mis harva vaheldub ülevoolava eufooriaga. Antidepressante olen juba proovinud-need teevad veel tuimemaks aga valu hinges, sisemine tühjus elu mõttetuse pärast ei kao kusagile.
Ette tänades,