Soov võtta bolonka kutsikas, ei ole paberitega, tahan lihtsalt lemmikuks, aga lapsi on ka. Tahan teada, kel kogemusi, kas bolonka kuri ka on või võib teda lastega usaldada ja keegi võiks mulle tutvustada bolonkat üldse, ma ei tea temast midagi. Aitäh, kes viitsib.

Ühegi looma puhul ei saa anda ju garantiid iseloomu kohta. Kui paberitega koerte puhul on veel enam-vähem teada, et nii ja naa-sugune, siis paberiteta krantsi (väitku omanikud mida tahes) puhul võib välja tulla nii flegmaatik kui psühhopaat.

Aga bolonkana saadki ju ainult paberiteta koera - sellenimelist koeratõugu lihtsalt ei olegi olemas! Venemaal on aretatud oma tõug, nimega "tsvetnaja bolonka", kuid sel tõul puudub laiem rahvusvaheline tunnustus. Missuguse iseloomuga on mingi suvaline väike karvane krantsike - seda ei oska mitte keegi kindlalt ennustada!

Bolonka ei ole koeratõug vaid tüüp. Väike karvane koerake. No nagu hundikoer on suur teatavat tüüpi õuekoer.
Väikeste koerakeste puhul peab arvestama sellega, et nad on üldjuhul temperamentsed ja neid peab korralikult kasvatama, et neist ei saaks möödujatele säärde kargavaid pisikesi põrgulisi. Nunnu näolapp petab ära ja seda, et koer on tervele perele pähe istunud, avastatakse liiga hilja. Reeglina on sellisel puhul kaotajaks pooleks koer. Eriti kui tegemist on lastega perega, peaks koera korralikult kasvatama. Kui koer kasvab omasoodu ja muutub kurjaks, on ju koer see, kellest loobutakse või kes magama pannakse. Seega kui koerast tõesti hoolite, siis tuleb kasvatusele kõvasti rõhku panna. See kehtib muidugi iga koera ja iga tõu kohta, lihtsalt pisikesed koerad on need õnnetud, kes tihti kasvatamata unustatakse. Suurele koerale pole pooltki nii palju lubatud kui pisikesele nässile.
Mis puutub lastesse ja koera, siis esimene asi juba enne koera tulekut oleks lastele selgitada, kuidas koeraga käitutakse. Mõned lapsevanemad arvavad, et koer on see "jobu", kes peaks kõik ära kannatama, mis lastel pähe kargab. See, kas koera saab lastega usaldada, oleneb sellest, kuidas on lapsed ja koer kasvatatud. Ka kõige rahulikum ja flegmaatilisem koer võib lõpuks hambad sisse lüüa kui talle pastakaid kõrva topitakse vms. Kuna ükski vaimselt terve koer ei ole iseenesest kuri (kurjaks kasvatatakse), peaks küsimuse asetus olema hoopis teine. Küsimus on täiskasvanus, kes peaks oskama kutsika ja lapse suhteid reguleerida. See kehtib absoluutselt iga koera puhul. Ehk siis see, kas sa saad koera lastega "usaldada" oleneb sellest, kuidas sa oled oma lapsi ja koera kasvatanud. Tõu või koera tüübiga ei ole seal erilist pistmist. Nii palju ehk on, et mõni koer on rahulikum ja flegmam, temal võtab laste peale vihastamine rohkem aega.

Lihtsalt tüli norimise mõttes mainin ära, et ükski koer ei ole "suvaline krants". Iga koer on isiksus ja öelda isiksuse kohta "suvaline" on fašistliku tõukoerafanaatiku komme. Sama hästi ma võiks öelda "suvaline kuldne retriiver" kuna mulle kuldsed retriiverid ei meeldi. Aga ma ei tee seda, sest ma annan endale aru, et retriiverite omanike jaoks on nende koerad kõige-kõige.

mina krantsideomanikuna võin küll vabalt öelda 'suvaline krants', võin öelda ka suvaline x või y tõugu koer, suvaline muki või suvaline koer. sest minu jaoks ongi tegu suvalise koeraga.

http://www.youtube.com/watch?v=6L02QB5AfTk

ups, sry. bolonka link siis nyyd.
http://en.wikipedia.org/wiki/Bolonka

Need nn bolonkad pole küll eriti hea iseloomuga koerad. Tunnen paari ja mu ämmal oli üks selline isend. Ja tõepoolest - ka ühe pesakonna kutsikate iseloom võib suuresti varieeruda, kuid no üldjoontes vastab ikkagi tõu kirjeldusele.
Kui tahad armsat sõbralikku väikest kergestiõppivat koera, on ehk mõistlik võtta endale Cavalier King Charles spanjel. Need on üsna levinud ja äkki pole kutsikad ka enam röögatult kallid. Pealegi saab osta järelmaksuga vms. Või kui kasvataja pole mõnest kutsikast 3kuusena lahti saanud, siis natsa vanemana on ka vist hind odavam.

Cavalieridel on pea nii väikeseks aretatud, et neil ei mahu aju koljusse ära, mistõttu neid vaevab tihti krooniline migreen või isegi epilepsia. Sellesamase väikese kolju tõttu on neil silmad punnis ja on oht silmavigastuste tekkeks. Lisaks väikesele koljule on neil igasugused erinevad allergiad ja toidutalumatused tihedad külalised. Vigaste koerte aretamist tuleks boikoteerida mitte propageerida. Jah, cavalierid on nunnud, aga kui selle nunnuduse taga on haige koer, siis mis sellest nunnust välimusest? Võtta tuleks terveid koeri, kes ei ole vigaseks aretatud.

eesti cavalierid väga hea tervisega. nad on ka tunduvalt suuremad, kui mujal maailmas olevad isendid. see väikese kolju jutt puudutab pigem inglaste ja ameeriklaste cavaliere. allergikutest koerad on eestis pigem haruldus ja söögiga ka probleeme pole. mõni üksik vast ei talu midagi, aga enamus koeri võib kõike süüa.

Olen tööalaselt puutunud kokku paljude cavalieridega, kellel on toidutundlikkus ja erinevad allergiad. Ja minu arvates ei erine inglaste ja ameeriklaste cavalierid väga oluliselt meie omadest (elanud ja kokku puutunud nendega ka Suurbritannias).
Bolonka-tüüpi koerte suhtes nõustun eelnevate kommentaaridega. Tihti lubatakse sellistele koertele liiga palju, neile ei määrata reegleid ja koerad kasvavad lihtsalt üle pea. Ja neid on väga lihtne ära hellitada, sest nad on ju nii armsad enamiku arvates. Seega käitumine on enamasti ikka kinni selles, kuidas omanik koera kasvatab.

Ise ei ole seda tüüpi koerte austaja, aga olen kohanud küll hea iseloomuga nn. bolonkasid, seepärast arvan, et tuleb eelkõige jälgida vanemate iseloomu.

Ise kavatsesin kunagi cavalieri võtta ja leidsin Tartu lähedalt kenneli Helandros. Inimene, kes seda peab, on aretaja, mitte suvaline kasvataja. Olen kursis cavalieride probleemidega ja seepärast mõtlesin koera võtta inimeselt, kes teab kõike geneetikast. Tookord koera ikkagi ei võtnud.
Tahtsin seda öelda, et koera võttes, tuleb vaadata, kes on kasvataja. Ka neil nn bolonkadel võib olla pärilikke haigusi - oluline on see, kas neid on teadlikult välditud, kui on kutsikate ema/isa valitud. Kas tõug ei võiks olla Bologna Bichon?

eesti tingimustes on bolonka siiski väike karvane nässu, tavaliselt valge, kuid võib olla ka hall, must, beež või valge-musta (või halli) kirju. tõukoeraga (bologna bichon või tsvetnaja bolonka) on sellel väga vähe pistmist, tüüpiliselt on bolonkad vanainimeste koerad, kes siis otsivad oma tutvusringkonnast samasuguseid karvaseid nässusid, sest "ühel emasel peab kindalsti pesakond olema". bologna bichone on pealegi eestis ainult ühel käel ülesloetav arv isendeid, tsvetnaja bolonkasid veel vähem. minu ühes kõrvalmajas elab tumehall bolonka, kes on argagressiivne, teises mustavalgekirju täitsa ok iseloomuga koer, kolmandas beež, kes ei salli teisi talle lähedaletulnud koeri, kuid ise teiste koerte juurde õnneks ei lähe. ja neid koeri kutsuvad omanikud ka bolonkadeks, kuigi tegemist on tegelikult tavalise väiksekasvulise pikakarvalise krantsiga.

Neid nn. bolonkasid (väikseid pikakarvalisi koeri) võib olla igasuguse sugupuuga. Minu koer näeb välja nagu bolonkaks nimetatavad koerad (ise nimetan teda krantsiks), aga kuna ta ema oli hoopis taks, iseloom siis ka vastav. Minu jutu mõte on siis selles, et välimuse järgi ei saa öelda, mis iseloom krantsil (nn bolonka on ju krants) võib olla. Minu koer ei ole kohe üldse mitte kergete killast kasvatada, kuigi ta näeb äärmiselt nunnu välja. Ta on aktiivne, võib tundide viisi keerulisel maastikul joosta, testib pidevalt inimese positsiooni kindlust, tehes vastavaid žeste. Nunnu näolapi põhjal eeldavad paljud, et ta on tüüpiline pluti-pluti sülekoer. Samas praeguseks on ta ülimõnus perekoer, omasid ta hoiab väga. Rõõmsameelne, minu jaoks parajalt temperamentne, tahab palju suhelda, naudib trennis käimist, omanikuga koostöö tegemist kui midagi toimub, on ta ikka ninapidi juures.. Diivanikoerakesest on asi kaugel, õigupoolest on tegemist paraja fruktiga.
Kui on soov võtta kindla iseloomuga koer, tuleks kindlasti võtta tõukoer. Krantsi võttes pole kunagi teada, mis sealt tuleb. Ligikaudu võib ju määrata kui suureks ja karvaseks ta kasvada võib (täiskasvanuna 5-kilose ja 50-kilose kutsikal on ikka vahe vahel), aga muu on küll täielik loterii. Kui pere on valmis üks kõik millisteks üllatusteks, siis palun väga. Kellele aga igasugused üllatused ei meeldi, soovitan tungivalt võtta tõukoer (kuigi tõupaber ei ole 100% garantii, on riskid teatud määral maandatud). Mul on lisaks krantsile ka tõukoer, tema iseloom on küll justkui tõustandardist maha kirjutatud.

Minul on kolm cavalieri. Väga terved ja vahvad tegelased (ega ma niisama neid üha juurde ei ole võtnud:p) ja VÄIKEST KASVU, soovitan julgelt, aga tuleb ikka kodutöö ärateha ja võtta kutsikad vanematelt, kellel on terviseuuringud tehtud ja korras.

bolonkat muide tõepoolest pole olemas:D

Nõukogude ajal olid Eestis küll tõupaberitega Venemaal aretatud prantsuse bolonkad.Olin ise sellise koerakese omanik.Väga hea iseloomuga ja näitusehinne ülihea.Eesti aja tulles seda tõugu enam ei tunnustatud ega aretatud.Hinde küll näitusel saime kõige kõrgema ,kui sertifikaati mitte,sest see tõug on rahvusvaheliselt tunnustamata.Need koerakesed olid hästi väikesed1,3 kilost kuni viie kiloni.Ka sel ajal oli tõupaberitega bolonkasid väga vähe.Väikesed kenad karvapallid on siin kõik krantsikesed.Bolonkaga sarnaseid rahvusvaheliselt tunnustatud tõukoeri on Eestis ikka väga vahe ja nad on hirmkallid.

vaata siin pisike kutsikas pole küll bolonka aga chihuahua ja teise pisikese sigitatud minikoer

http://www.otsibkodu.ee/v/koer1/

vaata siin pisike kutsikas pole küll bolonka aga chihuahua ja teise pisikese sigitatud minikoer

http://www.otsibkodu.ee/v/koer1/

Kuigi nägin seda kirjutist alles nüüd tahan inimesena kelle peres selline koer elas 18 eluaastani mainida, et kõik oleneb inimestest ja koera iseloomust. Meie pere viiele lapsele alates nende sünnist oli ta truu sõber, kes kunagi ei näidanud hambaid ja väikelaste kõiksugu karvust kiskumist ja muudkui kannatas kuni märkasin ja appi tulin ilma et lapsele iial liiga oleks teinud. Meie koera eripära oli aga see, et vaatamata asjaolule, et oleks nagu sülekoeraks mõeldud ei kannatanud ta üle minuti süles istumist. Ääretult armas ja tark loomake isegi kassilapsed võttis omaks kuigi oli isane koer.Magasid kõik koos kassiema pingsa järelvalve all.

Ka minu Pupsik elas 18 aastaseks, siis panin ta magama, vähk:( Polnud paremat ja armsamat olendit, kui see pisike plikatirts mul. Ta oli rohkem pereliige kui keegi teine. Pisike, kaalus alla 4 kg. Väga hea iseloomuga, sobis mu lastega, oli truu ja armastav. Ei tea mina, et ta oleks urisenud kellegi peale. Ja kui intelligentne- korra vaid oli vaja näiteks kui suvilasse viisime, talle näidata ära territoorium ja siis kakamise koht, ja kunagi ei teinud ta platsile oma häda, ikka kuhugi võpsikusse. Ei närinud kingi, ei teinud tuppa. Parim loom. Kuid ma siiski arvan, et kõik nad on erinevad. Mina sain enda oma 1 kuusena, hoidsin ja hellitasin teda. Äkki see tegi ta heaks, ei tea. Aga olen näinud ka selliseid marukoeri-bolonkasid, et jube. NB! Uuri kui suured on ta vanemad, ta võib kutsikast peast olla imeilus, aga kasvada suureks kui õuekoer

Miks paberiteta?

Esiteks, teemaalgataja kirjutas aastal 2010, temale pole enam mõtet seda küsimust esitada. Teiseks, kui sa teema läbi loed, saad ise ka aru, et bolonkat kui tõugu pole olemas, järelikult pole ka pabereid olemas.

Bolonka - see on Bichon Frise või Malta koerakeste sarnane koerake.Küllap need nõukaaegsete bolonkade esivanemad olid ka bichonid ,või sellele sarnase tõu järeltulejad.Lihtsalt isolatsioonis arenes eraldi tõuks.Kahju muidugi ,et tõu eraldi tunnustamisega lõpuni minna ei suudetud ,sest nõukaajal tõutunnistused ja standard oli ju olemas.Näit. Moskva toi terjeri omad ju suutsid. Kaju ,milline raiskamine.

Bolonka vahet pole kas sega vereline või puhas igati pere hoidev loom olen ise omanud bolonkat ja parimat pere ja lastesõbraliku koera ma ei tea sammuti tahab ta hästi palju tähelepanud ja hoidmist nagu väike lapski :-)

miks peab koera ostma, mine võta varjupaigast. seal on kindlasti väga palju koeri, kes võivad su südame võita.
ja avastad, et koera tõug ei loe absoluutselt, loeb hoopis koer, kes tahab sinu abi, tahab sinu juurde tulla, kui tema valib sinu, siis sellisega tuleb eriti suur klapp.
kindlasti loeb peremehest, kas koer tuleb tige või leebe. igast koerast annab teha nii või naasugust, üldiselt läheb koer peremehe nägu.

kunagi sai võetud viletsa närvikavaga taks, kes juba ainuüksi magamatusest näitas hambaid. aga meie pere pakkus talle nii palju armastust, et hiljem sai sest maailma suurema südamega koer, kes lasi lastel endaga kõike teha, pidi alati peale passima, et nad talle liiga ei tee.

adopteeri koer, ära osta ja kasvata armastuses, ära jäta koerakest kauaks üksi konutama, sel juhul on kindel, et saad kõige parema sõbra omale aastateks.

Bologna bichon on selle tõu nimi. Kutsutakse blonkaks. Ka paberitega saksa lambakoera kohta öeldaks hundikoer.
See koeratõug pole väga levinud. Kõik pisikesed karvased koerad pole bolonkad, kuid kahjuks nii arvatakse. Selliseid sarnaseid koeri on palju ning tegelikult on tegu karantsikestega. EKL tõuregistris on neid 8. Kui tahad sellist tõugu koera soovitan eurobreeder.com seal on erinevad kennelid. Ehk leiab ka "bolonka" kasvataja. Sarnased tõud on malta bichon, bichon frise.

Minul on olnud 2 bolonkat oma elus.Võrratud koerad.Oma perekonda kiinduvad,mänguhimulised.Ei haise,ei aja karva.Aga,nende pika karvaga on tegemist.Nii üliarmsad koerad,et iial ei taha ma endale muud kui bolonkat.Võrratud sõbrad kogu perele.

Ei ole armsamat ja headüdamlikumat koera kui bolonka.Bolonka on Venemaalt pärit kutsuke.Spa jel ja bolonka,no ei anna võrreldagi.Mul on olnud kaks bolonkat elu ajal.Jumalik koer.Haruldaselt hea iseloomuga.Pole iial kellegime säärde karanud.