24 päeva tagasi pidin hüvasti jätma oma kalli sõbraga. Kurbus, valu ja igatsus on kohutavad. 23.okt. oleks ta saanud 12 aastaseks. Ma ei kujuta ette truumat, sõbralikumat, osavõtlikumat ja oma perest hoolivamat koera kui oli minu sõber Boy.Nii raske on leppida teadmisega, et teda ei ole enam siinilmas. Kuigi Eestis loetakse 10 a. juba dobermanni keskmiseks elueaks on siiski piinav leppida, et pead õhtul lahkuma sõbrast kes veel hommikul jooksis- jalutas koos sinuga. Ja kuhu ka ei vaataks, kõik meenutab koosoldud aega. Kogu ümbrus on tema nähtamatuid jalajälgi täis...
6 kuuselt läksime kuulekuskoolitusele. Tähtsaim on siis silmside koera ja peremehe vahel. Dobermannis on niipalju energiat, et iga päev ,enne kui koolis õppima hakkasime, pidin teda jooksmise ja müramisega väsitama. Samuti pidi ta tingimatta kõik 10-15 erineva tõu esindajat üle vaatama ja nuusutama. Me klappisime ideaalselt, kursuse lõppedes saime BOYga eksamil 100 võimalikust punktist 99,5. Hiljem selgus, et ta oli ka eriliselt andekas varrukakoolituses.
Kutsikana ta näris ära kõik kapinurgad, lauajalad ja jalanõud mis kätte õnnestus saada ja kätte ta neid sai ikka järjest kõrgemate riiulite pealt. See kõik juhtus aga siis kui kedagi polnud kodus.Kraapis ära põranda ja kapiuksed.Sai siis ka tülitsetud ja ka väikest võimuvõitlust peetud ja õigel ajal lõpetatud ja lepitud. Tegelikult tegi ta neid tegusid igatsusest oma pereliikmete järele aga seda me algul ei taibanud. Veel meeldis talle meres ja lumes kiiresti joosta. Ta oli sõbralik laste vastu ja tervitas ülekeevalt kõiki küllatulnud peretuttavaid.Ei olnud iialgi põhjuseta agressiivne. Samas oli tal tugev kaitseinstinkt. Alati kui talle tundus, et kellelegi tehakse liiga, tuli haukudes vahele.Eriti pidas ta vajalikuks kaitsta minu kallist kaasat. Ta igatses alati pereliikmete järele. Ka peale südaööd koju jõudes võisime aimata tema tumedat kogu ,esikäppadega aknalauale toetudes, meid ainiti silmitsemas.Ta sai alati aru kas minnakse ära lühemaks või pikemaks ajaks. Ta oli sõber kes jälgis alati mu tegevusi kas oma kohalt või siis järel käies. Kui mul oli käsil mingi paigapealne tegevus siis Boy sageli lamas rahulikult ja vaatas mulle pilku pööramata lihtsalt otsa. Oli asju mida ei pidanud häälegagi ütlema, piisas pilgust ja suuliigutustest, et aru saada. Oma toidukausi tõi ta 2 korda päevas toidukoti juurde ja kui söödud siis tagasi peremehe või perenaise kätte. Seejärel mindi näitama kus jalutusrihm asub.Ta usaldas mind täielikult, küüntelõikus,hambapesu, vannitamine käis ilma probleemidetta.Öösel tegi mitu kontrollkäiku, veendumaks,et kõik pereliikmed on oma kohal ja magavad. Vahel tahtis ka ise voodisse hiilida,üritades seda võimalikult vaikselt käppasid asetades teha.Sagedamini tuli ja asetas lihtsalt pea minu kõhule,sulges silmad ja seisis nii minuteid.
Tevis oli tal üldiselt hea. Noorest peast üks õnnetus milles klaasikillud käpad ära lõhkusid ,nii et pidi kõvasti õmblema ja põletikku ravima. Samuti oli kord väga tugev ühe silma põletik,pidi opereerima. Umbes 9 aastaselt oli suur ehmatus kui tagajalgu enam hästi ei kontrollinud, voodilt hüpates niutsatas valust. Tuli välja, et kaelanärvide probleem ja õnneks saime rohtudega korda. Süda, kuulmine, haistmine korras kuni lõpuni.Sain oma sõbra lõikamata kõrvadega. Mul on väga hea meel,et see oli nii. Kõrvade lõikamine ei muuda dobermanni iseloomu, küll aga valmistab kutsikale suurt stressi ja piina.Samuti on lõikamata kõrvadega dobermanni miimika palju täiuslikum ja te tajute tema meeleolu ja tujusid palju paremini. Googeldage ja leiate ühe dobermannikasvataja loo sellest mis ta lõikamise suhtes meelt muutma pani.Ja te võtate ju endale sõbra mitte disainiobjekti.
Selline sai siis lugu meile väga kallist pereliikmest BOY,st, Sõbrast kes läks hinge,kes valmistas meile väga palju rõõmu ja ka vahel pani ka muretsema,mälestus Sõbrast keda ei saa unustada.Omalt poolt püüdsime olla talle head pereliikmed ja loodame ja usume,et BOY oli õnnelik meiega koos. Loodan, et tema Hing saab ikka olla meiega ja ta ei pea kannatama hirmu, valu ja üksindust.