Meie neljaaastasel krantsil hakkasid ühtäkki krambid. Kutsu tegi imelikke liigutusi, vajus külili ja siis krambitas, suu vahune peas. Peale krambihoogusid on uimane ega saa kuidagi jalgu alla.
Arvasime, et vitamiinipuudusest. Aga ei, vitamiinide-mineraalide andmine ei aidanud.
Nüüdseks on kutsu krambitanud mitu korda päevas, pikemad hood kestavad 15-20 minutit. Nii kahju on koerast, ei oska teda kuidagi aidata.
Lähikonnas ei ole loomaarsti, elame täielikus kolkas ja seepärast on tema arsti juurde viimine raskendatud. Ja kas sellel on üldse mõtet? Kui ta nii sageli krambitab, oletan, et temaga on väga pahasti. Kahju on teda vaadata, kui ta niimoodi piinleb.
Kuidas saame koera aidata? Tuleks ikkagi arstile viia ja siis tehakse seal teste? Milliseid teste tehakse, kui on epilepsia kahtlus?

kas mina olen loll või....ma nagu ei saa inimestest aru, mul on kahju koerast ja ta piinleb jne... aga mida te siis ootate veel? Loomulikult tuleb minna arsti juurde ja rahakott puuga selga võtta. Piisaks kui minu lemmikuga paar korda selline asi juhtuks kui ma tormaks kasvõi 500 või 1000 km kaugusele arsti juurde. Ikka on asi hoolimises ja kui kallis see teie lemmik teile on!!!

Miks sa arvad, et delfi naisteks on koht arutlemiseks. Su koer on pahasti haige ja vii ta koheselt arstile. Tee midagi ometi ja ära tuututa. Lollpea.

Rumal koeraomanik tõesti. Vahib koera piinlemist pealt ja mitte midagi ette ei võta.

kohe nii närvi ajavad sellised postitajad , äkki on liba teema. Miks küll inimesed võtavad omale lemmikloomi, kui nad ei ole valmis või ei taha nende eest hoolitseda nagu vaja ja tuge pakkuda. Viitab epilepsiale ja sellevastu on rohud täiesti olemas. Kas lapse saate arsti juurde või peaks tema ka krampides vaevlema.

Tal on kindlasti epilepsia.
Küll need elutargad arstid teevad proove jne. Loomadel ei ole haigekassat ja ravi on kallis. Epilepsia ravimeid peab koer elu lõpuni võtma.
Praegu ei saa teie kuidagi koera aidata- arst annab nõu.
Samuti arvan, et arsti käest küsida haiguse kulgu- siis kui on väga piinarikas haigus koer magama panna.
See ei ole julm - vaid väärikas hoid oma armsale sõbrale.

kolgas, vet kaugel, mets lähedal? kus on su lähim arstipunkt? ütle, palun, et su loom on marutaudi vastu vaktsineeritud.
arsti juurde, marss! kui on tegu marutaudiga, siis saad terve perega väga vastikud süstid.

on eestimaal selline kolgas, kus arst üle 50 km kaugusele jääb? Kas poes käite või olete täielikul naturaalmajandusel? Internetiühendus paistab küll olemas olevat.

Vähetõenäoline, et tegu marutaudiga. Ilmselt ikka epilepsia. Ravimitega on võimalik hoogusid ära hoida, aga ravimid kirjutab arst. Mul on mitmel tuttaval epileptikutest koerad - elavad täiesti normaalset koeraelu, ainult et söövad oma ravimeid.

krambid ei tähenda alati epilepsiat! krampe põhjustavad näiteks süda, neerud, maks, mürgistused, epilepsia ja muud põhjused veel. koeraga tuleb minna arsti juurde, lasta teha kõigepealt täisvere uuring, lasta kuulata südant ja siis edasi arutada.

Pole see kolkas arstile minek nii lihtne midagi kui siin osad kodanikud ette kujutavad. Kuna konkurentsi ei ole siis ageli on kohalik arst ka rumal ja ainult raha peal väljas. Räägin oma kogemustest ühe Pärnu maakonna valla arstist kes küsis steriliseerimise eest rohkem kui Tln tuntud kliiniku loomaarstid. Ei tea kus oleks näiteks obinitsas vajaduse korral head pädevat arsti võtta. Aga teemaalgatajale siis katsugu ikka see võimalus ja raha leida, et koer lõpuks arstile ja rohud saaks.

Ei oodanud, et selline sarjamine lahti läheb.
Aga tegemist ongi täieliku kolkaga ja tõepoolest, lähima arstini on kenasti üle 50 km. Pluss see, et autot ei ole, pluss see, et rahakott pole ka puuga seljas. Ja tõepoolest, väga palju saab aetud naturaalmajanduse abil.
Kui paljud maakolgaste krantsid elu jooksul loomaarsti juures üldse käivad? Heal juhul ühe korra - vaktsiine saamas. Marutaud ei ole, süstid saadud.
Tuleb siis transpordivõimalus leida ja arstil ära käia, muud üle ei jää.

Ära sarjamise pärast südamesse võta. paljud on elus pettunud ja kibestunud ja elavad siin ennast välja.

netist leiad linke koerte krampide tekkepõhjuste kohta. lähimal vetarstil on kindlasti meiliaadress v telefon, netist väljaotsimise vaev, hel. ja küsi nõu.
suurem osa vastajatest soovitas sul ASAP arsti poole pöörduda - kas see oli sarjamine???

tood vabanduseks, et elad kolkas, autot ei ole jne. kui sa ise või keegi sinu lähedastest samasuguste haigushoogude käes kannataks, kas siis tuleksid ka Delfist abi otsima? ei tuleks ju, siis oleksid 24h tunni jooksul leidnud võimaluse arsti juurde minekuks. palun ära piina oma koera. sa vastutad tema eest täpselt sama moodi nagu vastutaksid lapse või eaka ema-isa eest. mõtle selle peale kuidas sa ise ennast tunneksid kui hullult haige oleksid ja keegi sind ei aita.

Inimeste puhul on veidi lihtsam, neile saab kiirabi kutsuda, kui asjalood on halvad. Loomadega paraku veidi keerulisem. Vanadel aegadel lasti haige loom lihtsalt maha, mitte et ma sellist käitumist õigustaksin.

õnnetu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ei oodanud, et selline sarjamine lahti läheb.
>
> Aga tegemist ongi täieliku kolkaga ja tõepoolest,
> lähima arstini on kenasti üle 50 km. Pluss see, et
> autot ei ole, pluss see, et rahakott pole ka puug
> a seljas. Ja tõepoolest, väga palju saab aetud nat
> uraalmajanduse abil.
> Kui paljud maakolgaste kr
> antsid elu jooksul loomaarsti juures üldse käivad?
> Heal juhul ühe korra - vaktsiine saamas. Marutaud
> ei ole, süstid saadud.
> Tuleb siis transpordivõ
> imalus leida ja arstil ära käia, muud üle ei jää.


Tead, 25 aastat tagasi, kasvanud maal vanade inimeste läheduses, arvasin ma üsna samamoodi. Küll oli kärss kärnas, küll maa külmunud, tee pikk ja nii edasi.
Aga ma usun arengusse.
Ja sellesse, et maakolka krants väärib täpselt sama, mis pealinna udupeen tõuloom. Kõike saab, kui tahetakse.
Ka meil on lähim vetarst paarikümne kilomeetri kaugusel, tema võimalused on piiratud, analüüse ega operatsioone ta kohapeal teha ei saa. Suurtesse linnadesse on meilt 100 kilomeetri ringis. Ja ma oma krantsiga olen vajadusel läinud EMÜ kliinikusse, kuigi selleks oli tarvis rongiga sõita ja naabrilt autoabi paluda. Ja maksta sai seal krediitkaardiga. Aga mu koer sai abi, käis seal operatsioonil ja on jälle terve ning rõõmus. Mina olen ka rahul ja rõõmus, et pole enam need ajad, kui haige loom lauda taga maha lasti.
Nii et sõbralik soovitus - mõelda vähem, mille kõige tõttu keeruline on abi saada ja rohkem sellele, et kui tahta, küll siis saab. Koerale tervist.

Olen ka olnud 8 aastat koeraomanik krambitavale koerale (krants).Minu koeral tõenäoliselt hakkas probleem kutsikana auto alla jäämisest, kuid päris täpselt ei teagi. Konsulteerisime arstiga (Tallinnas heas kliinikus, mitte kolkas) ning selgus, et peamine on krambitamise ajal jälgida, et looma end ei vigastaks, ega kuskilt ei kukuks. Pärast krambihooge ei pruugi ta tunda pereliikmeid mõnda aega, siis tuleks teda silitada, rahulikult rääkida.
Mis puutub ravisse? Selleks, et arst saaks adekvaatse ravi määrata, tuleb looma uurida kompuutris (krampe võivad põhjustada mitmed asjaolud). Kompuuteruuring on aga väga kallis valik, mistõttu pärast seda ei garanteeri loomale elu ju miski. Sealt selgub vaid põhjus. Ja üks asi, mida arst toonitas. Kui valite ravimid, siis need on looma elu lõpuni ning väga kindla kellaaja peale antavad.
Meie valisime stiihia (siinkohal loomahoolikutele hea kont närimiseks). Me hoolisime oma loomast tema haiguse ajal, rääkisime, silitasime, tassisime. Tegemist oli kaukaasia lambakoeraga (ca 60 kg) Ja uskuge või mitte: koer elas oma haigusega meil 8 aastat (kokku 11,5 aastaseks).
Mida soovitan sulle, õnnetu teemaalgataja? Hooli loomast nii palju, et siiski tavavaktsiinid jms oleks tehtud. Kui on krambitamise aeg, siis just sel ajal helista loomade kiirabisse 5023191 ja kirjelda, mis toimub. Sa võid saada päris head nõu.
Hoian pöialt - tean, kui valus ja õudne see kõik on.

Kirjutan karmilt, hoiatan ette! Krampe on erinevaid, kirjeldatu viitab pigem valukrampidele. Epilepsiakrampide möödumine on natuke teine. Valu, mis selliseid krampe tekitab, on aga väga tugev. Endal kogemus koera maksa hävimisega, väga jube ja ravida kahjuks ei andnud, kuigi proovisime ja koer ise ka tahtis... Koer oli ka parimais aastais ja eluaeg terve olnud. Epilepsiauuringud on eeskätt muude haiguste välistamise kaudu. Seega vajab niisugune krambitav koer väga hoolikat heas kliinikus tehtud diagnostikat - põhjalikud vereanalüüsid, ultraheli jms. Kui ei ole selleks võimalusi - puudub transport ja raha (loomade ravi ei toeta ju haigekassa, kõik tuleb loomaomanikul ise maksta), siis minu karm ja aus soovitus on: aitab see viimne süst. Pole ju ka mingit garantiid, et kallis ja raske ravi üldse enam aitab. Valukrampide taga on liiga sageli liiga kaugele arenenud tõsine haigus. Kui selline loom ei saa kiiresti abi, siis ei ole tal eluiga niigi enam palju antud. Seega - aidake teda veel see viimne kord ja - tooge uus terve koer omale kaaslaseks! Kordan veel - mul endal on väga valus ja siiani piinav kogemus just valukrampidega, mis kaasnesid maksa hävimisega, proovisime ravida üle poole aasta, käisime väga heas kliinikus suurepärase arsti juures, kuid ei suutnud haigust peatada (selle tekkimise kahtlus mingi kergema soolenakkuse tüsistus).

Viimased räägivad siin igati mõistlikku juttu, aga koera suhtes oleks õiglane tal mitte kannatada lasta ning mitte tappa teda enne, kui on selge, et lootusetu olukord on või et ravi tõesti üle jõu käib. Ehk siis kõigepealt võiks ikkagi pöörduda kuhugi asjaliku loomaarsti juurde.

ma arvan, et teemaalgataja ei peaks omale uut koera enam võtma, kui ta pole suuteline talle elementaarset esmaabi garanteerima. Isegi niipalju ei viitsi, et konsulteeriks mõne arstiga.

teemaalgataja, kuidas teil läheb?

isegi kui ei suuda teda päästa, siis igas maakonnas on olemas ometi veterinaarid ja neid saab niisamuti koju kutsuda. Ma ei poolda seda aga antud juhul soovitan küll veterinaar koju kutsuda, kes talle süsti teeks, sest paistab, et linna veterinaarkliinikusse sa temaga minema ei hakka ja mida sa lased ta piinelda. Kas sa inimene saad aru, et sa piinad seda looma praegult, tule mõistusele ometi. Mitmed korrad päevas käivad krambihood ja sa ei võta mitte midagi ette, mis inimesi küll maailmas on, see on nii kurb:(

to: njahh

Ma ei ole sugugi kindel, et nii ränga probleemiga kohalikust veterinaarist alati abi olekski, v.a.ainult see viimne süst (tegelikult tuleb neid teha kaks erinevat preparaati). Esmaabi krambitamise puhul ka ei ole olemas. Selline haigusnäht vajab korralikku kliinikut korraliku diagnostikavõimalusega, kus töötavad ka asjalikud tohtrid, kahjuks sageli kohalike veterinaaride seas on liiga suur hulk vanu põllumajandusloomade tohtreid, kes ei tea kaasaegsest veterinaariast ja väikeloomadest ning ravimitest suurt midagi.

kusjuures epilepsia diagnoosi puhul on ravimid küll elu lõpuni, kuid need ravimid on suhteliselt odavad. aga enne peaks uuringu ära tegema, et mis siis krampe põhjustab.

Organiseerin transporti kutsu arstile viimiseks. Viimase 24 tunni jooksul ei ole krampe täheldanud. Muidugi ei ole ma kogu aeg juures ja kutsu jookseb suurel aiamaal ringi ka aga paistab, et tunneb ennast paremini. Mõnedel päevadel, kui on korduvalt krambitanud, siis on ta olemine muidu ka väga loid. Pigem lamab ja kutsumise peale väga aeglaselt ajab end üles. Masseerisin koera ja tundus, et see meeldis talle väga, tuli lausa juurde küsima.
Loodetavasti saan ruttu auto ja siis edasi läheb juba lihtsamalt.

Minu koera puhul oli nii, et ta krambitas alustuseks harvem kordi aastas (võibolla 2-3 "sessiooni"), hiljem ikka 4-6 korda. Ja hood kestsid 3-5 päeva, võis juhtuda, et päevas ka mitu korda. Kuna me nägime, et krambihoogude väliselt tundis ta end hästi (isegi väga hästi), siis me jäime teda hoolikalt jälgima. Märkasime, et hood hakkasid tal muu hulgas pärast äikest, ilutulestikku jms., vaatamata arsti poolt välja kirjutatud palderjanitablettidele.
Hea õnnetu, jälgi Sinagi oma looma hoolikalt, et suudaksid arstile võimalikult täpselt selgitada neid hoogusid ja kulgu. Sellest võib olla abi. Mõisatn, et kui Sul on raske teda juba arstile kümnete kilomeetrite taha viia, siis igasugune põhjalik kompuuteruuring jääb niikuinii unistuseks.
Krampide ajal tunneb loom tugevat peavalu, mistõttu sellest toibumisel võibki olla loid ning omade tuvastamisega raskusi. Peaasi, jää ise ausaks ja õiglaseks enda ning oma lemmiku suhtes. Kui tõepoolest on vajalik tema saatmine üle vikerkaaresilla, siis tee seda, kuid siiski: "9 korda mõõda ja alles siis lõika". Pöidlad pihku!

PS. Helista sellel telefonil, mille eelmises postituses siia panin ning usu, et mingit nõuannet kuuled sa ikka.

kui vähegi võimalik (ma tean, et koera krambitamine on piisavalt hirmus vaatepilt, et suute millelegi muule mõelda), siis oleks arstile vägagi hea info see, kui kella pealt aega võtta (hirmsad asjad tunduvad alati aegluubis ja tunde kestma, ka mõnesekundilised hood) ja hoogu filmida.

No väga abitu tunne on, kui koer pikali maas ja tõmbleb. Just sellepärast, et ma ei saa teda hetkel kuidagi aidata. Ja kui hoog on 10 minutit, siis tundub see pigem 1 tund... Kõige hullem on see, et vaatan talle silma aga seal ei ole seda äratundmist, mis kutsudel omasid nähes on. Lihtsalt tühi pilk, ei fokusseeri ega midagi.

Jah, kahjuks see abitu tunne ongi see õige tunne - aeg venib tohutult. Püüa lihtsalt jälgida, et ta end rohkem ei vigastaks (trepid vms.). Tee ülestähendusi. Konsulteeri loomaarstiga kasvõi telefoni teel. Sul on mõte loom viia arsti juurde vaid sel juhul, kui oleks ette teada, et tal seal, arsti nähes hood peale tulevad. Muu on täiesti konsulteeritav (ka erinevaid kliinikuid pidi) täiesti telefoni teel. See tähendab, et arst loomale peale vaadates ei saa panna mingit diagnoosi.

sa oled asjast valesti aru saanud, sest krambitamist ei ravita ainult siis, kui koeral arsti juures hoog peale tuleb. alustada tuleb täielikust vereproovist ja siis edasi tulevad muud asjad. telefoni teel saab ainult üldist nõu anda krambitamise ajaks, kuid see, kui algpõhjus jääb välja selgitamata, tähendab ainult seda, et krambihood muutuvad ilma ravimiteta ainult sagedasemateks ja pikemateks.