Kahjuks tuleb tunnistada, et varjupaigakoerte kohta on väga palju legende, mis vett ei pea ja adekvaatset infot raske saada. Sageli on inimestel normaalsest kodust saadud ja rikkumata närvikavaga koertegagi probleemid, eriti kui kogemusi pole, seda raskem on 2. ringi koeraga, kelle psüühika kannatada saanud ja kellega sageli olulisi vigu tehtud:...
Olenevalt asukohast, tasuks ühendust võtta mõne kogenud koolitajaga, kellel probleemkoertega kogemusi, Tallinnas olevat sellised nt. Alla Petrovne ja Sirje Vets, Tartus olevat Tiia Ariko vist isegi koolitatud koerapsühholoog.
Kirjandusest tasub lugeda, küll ise kainet mõistust säilitades: Cesar Millan- "Koeralausuja",
Jan Fennell "Koerakuulaja", Aivo Oblikas "Nõuandeid Koeraomanikule", Tuire Kaimo ja Hallgreni raamatuid, samuti lugeda portaale "Koer" ja "koertekoda".
Söömise üle tasuks mõelda, kui ta ikka ei söö, kuidas ta siis elus on? Üldiselt tasuks otsida mingi elementaarse kvaliteediga toit ja kehtestada enam- vähem kindlad söögiajad, nt. 2 korda päevas, kui ei söö, siis toit eest ära, ma ei tea ju, kuidas Te täpselt koera toidate, aga tihti hoitakse toitu ees ( ise olen ka seda viga teinud) või on "head" kodused, kes igasugu palukesi pakuvad. Väga odavad "Darlingud" jms. ongi ilmselt nii viletsad, et koera keeldumine on arusaadav.
Tuppa tegemine- oleneb põhjusest, aga üldiselt on oluline, et väljaheite lõhn saaks täielikult eemaldatud, võib vaja minna mingit spets vahendit, samuti harilikult aitab, kui koera territoorium on piiratud.
Jalutamine on väga oluline, vähene liikumine jms. tegevusetus on üks käitumisprobleemide põhjuseid. Kui koer ei oska/ taha normaalselt rihma otsas käia, tuleks kindlasti flexi rihma asemel kasutada tugevat present v. nahkrihma, samuti Teile soovitaks koonurihma proovida, mis peaks koeral tõmbejõudu vähendama. Tirimise vältimiseks soovitatakse seisma jääda või suunda muuta. Enda koera puhul ( ka varjupaigast pärit tänaseks endine probleemkoer) aitas, kui proovisin teda maiusega enda kõrval hoida.
Hammustamine on täiesti lubamatu, aga ilmselt tuleks läheneda sellele vastavalt põhjusele, sõltuvalt, kas on tegemist argusest tuleneva agressiivsusega või dominantkoera ülbusega ( arvatavasti esimesega).
Üldiselt on äärmiselt oluline teatud reeglistik ja kodukord, teatud rutiin, millest kinni peetakse: enam- vähem kindlad söögi- ja jalutusajad, koeral oma konkreetne koht, kus ta jalus ei ole,kuhu ta saab saata, kui vaja ja kus teda ei torgita, oma mänguasjad, millega tegeleda jne.
Õpetada tasub kindlasti kasvõi tavakäsklusi, kui kasvõi mingi paigalejäämiskäsk on selge, on palju lihtsam koera kontrollida, ühtlasi kulutab see koera energiat ja tõstab enesekindlust.
Agressiivne koer peaks väljas olema suukorvistatud.
Raske ju on, aga tegelikult peaks olema võimalik olukorda parandada küll, ega need hästi käituvad koerad, keda me kohtame ei ole enamasti selliseks sündinud, ikka vaeva on nähtud.