Otsustasime perega, et võtame kassi. Aga korraldusliku poole pealt ei suuda kuidagi leida parimat lahendust. Nimelt käime mehega mõlemad tööl ja kassipoja koju jätmine tundub nii talle kui kodule mõeldes halb variant. Nimelt on meil elamine mitme korruse peal, enamik sellest on lahtine, st ei saa ala piirata (kinni käivad ainult magamistubade uksed, muu ala on usteta, st tal oleks vaba ligipääs arvukatele toataimedele (palmilised), tehnikale jms. Kohe ei saa ju kassilapsest aimu- et mis iseloom ja koerustükid talle meele järgi on..

Kuidas olete korraldanud uue lemmiku sisseelamise oma elurütmi?

Mida kõike kasside pärast pole tehtud, oh jummel-jummel. Kusjuures olgu öeldud, et ma ei ole kunagi ühtegi kassi "võtnud", kõik kassid on ise minu ukse ette tee leidnud. Kõik olen lahkesti vastu võtnud.
Juhtmete närimine on kõige hullem, aga sellega tegeleb mul ainult 1 kass, ja kui ma juba näen, et on naksamas, siis jooksen õue ja toon talle paar mahlast rohuliblet, sest ta tahab rohtu närida. Aga alguses läks meil peenikesid juhtmeid nagu leiba, kui ei jõudnud järel joosta. Igasugused paelad-lõngad, või kust kass saaks mingi niidi välja kiskuda, sellised asjad on kõik ära korjatud, sest ta lämbuks ära, kui neid kugistama hakkab.
Toataimed on eranditult nende ruumides, kuhu kassid ei pääse. Sellepärast ei olegi elutoas ega esikutes ühtegi taime.
Üldiselt ikka tuleks piirata tema liikumisvabadust, kui ta üksi kodus on. Siis on teil hiljem ka lihtsam.
Minu kassid on öösel ja siis, kui mind ennast kodus pole (enamasti muidugi olen) suures sauna-duširuumis, kus on suur maani aken, õues on oravad, linnud (varesed-harakad), neil vaatamist jätkub. Aga mul on muidugi 3 kassi, mitte 1. Omavahel pole neil kunagi igav.

kasse on väga erinevaid. mõned on sõbralikud, lahke loomuga, rahulikud, magavad palju, sobivad hästi toakassiks. mõned on väga liikuvad, lõhkuvad, ronivad, mõned on suured solvujad, kättemaksuhimulised. mulle näib, et need, kel veidi pärslast veres on üldiselt rahulikumad. meie võtsime kord maalt kassipoja. küll see ronis ja marutas, muidu oli sõbralik, aga kohutavalt väsitav ja tüütu. lisaks, kui laps kõndis üle toa, siis kargas küüntega jala külge, mängides, loomulikult, aga lapse jaoks oli see talumatu. pidime maale tagasi viima. suur solvuja, tülikas või rahmeldis kass võib vabalt maal õues elada, siis on kõik rahul. kui kass üksi kodus, siis tuleb loomulikult tema liikumist piirata. tuppa, kuhu ta pannakse, tuleb talle toitu, vett, liivakast, mänguasju jätta, kus ta tohiks ronida, midagi kraapimiseks, kast või pesa, kuhu saaks sisse ronida. minule ei ole juhtunud kassi, kes juhtmeid näriks. koju võiks valida hästi seda kassipoega: kas tal on sõbralikud ja rahulikud vanemad.

mõni inimene viitsib igasuguste kassidega mõllata, mina mitte. mina tahan kodurahu ja omasugust kassi. inimesed on erinevad, igaüks ise valib ja otsustab.

varjupaigast kassi võttes teavad sealsed inimesed soovitada kassi just tema eripärade järgi.

Paraku meil ei ole võimalik tema liikumist piirata- magamistuppa ju ei pane kinni :S ja ülejäänud eluruumidel pole ukseavasidki kui selliseid, kõik on lahtine ala :S

Praegu hakkab tunduma, et kodu eripära tõttu jääb kiisu võtmata :(

nagu arvamus juba kirjutas, võtke varjupaigast rahulik täiskasvanud kass, kelle iseloom on teada.

Ütlen ausalt- varjupaiga suhtes olen ma skeptiline, puhtalt oma kogemuse tõttu ei usalda 100% nende juttu. Võtsin eelmisel aastal varjupaigast emale koera ja ta räägiti varjupaigas ikka kõvasti "paremaks" kui tegelikkus oli, seda iga omaduse jm atribuudi poolest :S

mina ka ei usaldaks varjupaika. nad tahavad loomadest lahti saada ja räägivad mida iganes. iseasi, et kui külastan seda tihti ja seal kohtan looma, kes tundub olevat just minu jaoks, ning mul on võimalus korduvalt külastades selles ka veenduda. noh, mõne vanema kassipoja ehk leiaks niimoodi. juttu ei maksa kunagi kuulata.

Noored kassid mõllavad rohkem kui vanad. Isased kassid on emastest kassidest laisemad ja veedavad enamus aega magades--kui kõht on täis. Kuid toataimedele ei suuda enamus kasse vastu panna.
Mul on 2 kassi olnud, mõlemad ajal, mil elasin omas majas. Korterisse ma kassi ei taha, kuigi kass lepib ka ainult tubase eluviisiga, ei ole see looma jaoks ikkagi päris normaalne elu. Elan kohas kus küll paljud kassid jalutavad hoovis vabalt ringi, aga võttes omale kassi, ei ole võimalik mitmeks päevaks kodust ära minna, sest kassitoiduga ma oma kassi söötma ei hakka, see tapab kassi tervise ära. Kuid liha ja kala ei saa panna mitmeks päevaks korterisse vedelema, läheb halvaks.

on kassitõuge - siiam, orientaal, sfinks jne, kes õues käies või elades jääks kohe haigeks.
tuleb võtta tõukass, kui tahad kindla iseloomuga kassi. on rahmeldajaid ja on rahulikke, viisakaid. vene sinine on näit üpris intelligentne ja rahulik kass. samuti balinees, angoorad jne
otsida ja uurida on vaja. kindlam on võtta täiskasvanud kass, seda küll.

Meie planeerisime kassi koju toomise enda puhkuse ajaks. Kui tööle tagasi läksime, olime kõik juba harjunud.

Sõbranna hoidis oma kassipoega vannitoas kui ise tööl oli. Vannituba oli üsna suur ja avar, viis sinna kõik vajaliku ja tegi mõnusa pesa. Koju tulles tegi vannitoa ukse lahti ja lasi kassil endal ringi uudistada, vannitoast sai tema nö turvaruum. Kui võõrast häält kuulis, jooksis sinna peitu.

Miks mitte teda magamistuppa panna päevaseks ajaks? Esimesed päevad on ta tõenäoliselt nagunii šokis ja peidus kuskil. Ei söö eriti, ei joo ega hulgu ringi. Meie oma nuttis mitu ööd-päeva.

Inimesed,kes käivad tööl, kel vähe aega ja kodus käivad vaid magamas, neile peaks kordama, et koduloomi ei võtaks. Kodulooma võib võtta vaid see,kes on kodune 80 protsenti ööpäevast, lemmikloom või koduloom vajab süüa, juua, tema järelt tuleb koristada ja temaga tuleb tegeleda.Ta pole kingitus, iluasi ega mänguks.

Ma olen tööpäevadel kodus juba kl 15.30, niiet kass peaks olema üksi ca 8:00st kuni 15:30ni e 7,5 h. Ma arvan, et see ei ole kassi jaoks õudne, ilmselt magab sellest ajast enamuse :)

Teen rohkem uurimustööd ja planeeringi kassi tuua puhkuse ajal, et saaks vähemalt nädala harjumisaega.

kassi ei pea pidevalt kantseldama nagu väikest imikut. õige rumalaks lähete ära nende loomadega. kass on väga isesisev loom, nurka ei s-tu, lusikaga toitma ei pea. armastage loomi, aga mingi terve aruraas võiks ka ikka alles jääda. kõik käivad tööl ja peavad loomi.

Olen näinud siiamit, kes käib iga päev õues jalutamas ning ainuke asi mis temaga juhtus oli see, et kui siiam ronis puu otsa, siis puu otsast alla ronida ta enam ei osanud ning ta tuli sealt alla tuua. Kui siiami perenaine valmistus külla minema, siis siiam oli juba enne perenaist minekuks valmis ning seisis ukse juures ootel. Loomulikult võeti siiam ka külla minnes kaasa, autosõit talle meeldis ja kui võõrustajal juhtus koer olema, siis koerale näidati kohe koht kätte.
Olen näinud vene sinist, kes tuli lastega perest ära viia vanemate inimeste juurde, sest ta ründas pidevalt inimesi, eriti lapsi. Silitada ta ennast ei lasknud, võõrastel ei lubanud mitte ühtegi asja laua pealt võtta, kohe andis käpaga.
Nii, et kasse on igasuguseid ja kassi iseloomu ümber ei kasvata.

Õel on siiamlane. Pererahvas on argipäevadel ära - kes koolis, kes tööl. Kassi päralt on siis kogu korter. Söök, jook nina ees. Liivakast nurgas. Kui õhtul pererahvas koju tilkuma hakkab, võtab kass vähemalt esimesed saabujaid ilusti koridoris vastu.

Arvestada tuleb, et üsna tõenäoliselt saab tapeet seinas rikutud, mõni taim näritud-ümberlükatud. Diivanist saab kraapimispuu, vähemalt selleks ajaks, kui kodus peale kassi kedagi pole. Elamine on kassikarvu täis, iseäranis riided. Kass suutis jagu saada ka ühest läpakast. Hüppas ringi ja rüperaal kukkus õnnetult põrandale.

Aga muidu on tore loom; siiski endale kassi ei võtaks. Just nende ülalmainitud asjaolude pärast. Kui kassiigatsus peale tuleb, lähen õe juurde ja tegelen nende kassiga. Väga teraapiline tegevus.

see sinu siiam on ilmselt see nn applehead, kel on paksem karvakate.
nüüdsed siiamid on aluskarvata, neil on imeõhuke pealiskarv vaid. selline saab õues pisut ringi käia, ilma et kopsupõletikku haigestuks, vaid soojal suvel.
see, et üks vene sinine oli agressiivne ei tähenda, et kogu tõug seda oleks.
kui üks mees osutub su teel tõpraks, siis ei tähenda, et kõik mehed seda oleks, eksole. kuigi mõned naised muidugi korrutavad, et kõik mehed on sead..

btw see, kes oma kassi kogu päeva vannitoas kinni hoiab, pole normaalne, tal ei tohiks olla koduloomi.

Kass, kes vannitoas oli, oli tänavalt leitud ja tõenäoliselt umbes kahekuune. Selline kass ei roni ega jookse ning 10 ruudune ruum on tema jaoks vägagi sobiv inimeste ja uue kohaga harjumiseks.

Tundub, et osade inimeste kassikogemused on väga jubedad. Millegi pärast kaldun arvama, et asi on kasvatuses?

Meil ei ole kraabitud ei seinu, diivanit ega muud mööblit. Tubane kass ja lõikame tal küüsi. Tal on oma kraapimispuu ning vahepeal käib ka koridoris porimatil küüsi teritamas. Kui kassi majja tõime, õpetasime talle, kus ja kuidas tuleb kraapida. Uude kohta kolides tuli alguses kasutada ka mingit mööblile pritsitavat vahendit. (vana kassiga on see tõenäoliselt keerulisem).

Taimi ei söö ning köögikappide ja -laua peal meie silme all ei käi. Seda õpetasime veepritsiga. Hädad teeb ainult oma liivakasti. Meie laiskusest/teadmatusest on kord teinud ka spordikotti ja kraanikaussi, kuid mujale sirtsutamas ei käi. (liivakasti ostes jälgi, et see liiga kinnine ei oleks ja õhk ilusti vahetuks)

Töökaaslane plaanis kassi võtta ning oli ka mures karvade pärast. Me ei kasuta mingeid spetsiaalseid rulle, vahendeid vms ja riided ning kodu ei ole karvased. Kui kassil on karv vahetumas, ennetan karvast kodu ja paitan kassi märja käega.

Kuna töötan kodus, siis näen, et minu kass veedab enamus päevast garderoobis. Lükkab ninaga ukse lahti ja läheb pimedasse riiete alla põrandale magama. Panime sinna talle ka pehme mati. Kui on palav, magab vannitoas põrandal.

Õhtul ja varahommikul on suur kaisuloom ning siiamaani väga mänguhimuline 3 aastane isane lõigatud kass. Sammuti tänavalt leitud pesakonnast võetud kass.

minu kassid on intelligentsed, kassipojana muidugi tegid koerust ja kraapisid ühe tugitooli ribadeks ning muudki. nüüd on täiskasvanud, kraabivad suurt, rullikeeratud kaltsuvaipa, see on lubatud ja see on nendele väga meelepärane. need spets loomapoe kraapimispostid neile eriti ei meeldinud. moepärast kraabiti, aga need läksid ruttu koledaks ka.
egas kass kuldkala ole. ikka kraabib ja teinekord võib kogemata riiulilt ja laua pealt mingi julla maha ajada, kui hull jooksutuur peale tuleb, aga see ongi ju kass. kassilt ei saa nõuda seda, et ta püsiks ühe koha peal ja mängiks sinuga vaid siis, kui sinul tuju tuleb.
targem oleks sellistel kontrollifriikidel võtta kuldkala või osta poest pehme mänguasi.
õudne on lugeda ja vaadata, et mõned hoiavad oma loomi vannitoas või kodus puuris. ma ei suudaks sellise inimesega suheldagi. minu kassid pääsevad kõikjale, nad on meie kodus täieõiguslikud pereliikmed, kinnised uksed vallandavad neis paanikahoo. isegi vannitoa ukse taga on nad tihti karjumas, sest muretsevad, et äkki minuga juhtub midagi ja nemad ei saagi aidata. ma siis hüüan, et kõik on korras, ma olen elus ja tulen varsti välja. siis on mõni minut rahu ja vaikust ning siis hakkab kisa jälle peale. kui ma siis lõpuks ukse avan ja väljun, on kohtumisrõõm väga suur, küll siis nurrutakse ja nühitakse end mu vastu ala me niiii muretsesime su pärast, et kuidas sa seal ilma meieta hakkama saad ja oled.
aga toataimedega võib küll juhtuda, et tehakse üksnull nele ära, aga võib olla ka nii, et kass ei ilmuta mingit huvi nende taimede vastu. see on loterii. kui sulle on taimed kassist tähtsamad, siis ära võta kassi või riputa need taimed kuhugi lae alla. muidugi mõned kassid käivad ka lae all ära, mu mees on näit 190 pikk ja üks kass hüppab talle maast õlale nagu naks. natuke paneb käpa vastu rinda ka, aga praktiliselt ühe hüppega õlale nagu orav. teine sellega hakkama ei saa, peab enne üles köögikapi peale ronima ja sealt alla hüppama. teinekord passib seal tükk aega ja ootab, et mees mööda jalutaks. see on siis päris hull üllatus, kui selline lendorav maandub ootamatult õlale. küüntega nad inimest ei puuduta, seega on kord juhtunud, et lendkass arvestas pisut valesti ja kukkus peale valemaandumist õlalt maha nagu kott, nii vähese kõrguse pealt ei suuda end korralikult õigeks ka pöörata, aga mehest kinni ei haaranud, sest teab, et see teeks mehele valu. minu õlad on õnneks nii kidurad, et sinna nad ei vaevugi ronima või hüppama.
nendest on palju rõõmu, kraabitud toolid, olematud toataimed jne kribukrabu on selle rõõmu kõrval lihtsalt asjad, tühitähi. muideks juhtmeid ei ole nad küll kunagi närinud.
üldiselt, kui kassid närivad midagi veidrat ja teid pidevalt trollivad, siis võib see olla põhjustatud mingi aine puudulikkusest, vitamiinipuudusest või valutavad neil hambad või on nad stressis närvihaigete, vägivaldsete peremeeste pärast vms. terve ja õnnelik kass erilisi sigadusi naljalt ei tee.

Mina tegelikult siiamit ei soovita, kui ollakse palju kodunt ära. Siiamid on ikka vägaväga inimestelembid ja seetõttu tuleks neid võtta sellisel juhul tõesti kahekaupa.
Avatud toad? No kui avatud? Ukseauku ka pole?
Üldiselt soovitatakse kõiki väikeseid lemmikuid harjutada alguses tõesti vaid ühe ruumiga ja siis nö. järjärgult harjutada ülejäänud keskkonnaga. Uude kohta tulek on neile niigi suur stress.
Muide meil oli ka avatud plaan, kuid tegime ühe kassi tõttu tavarõivaste garderoobile puitvõrest tõkke. Ehitus- või aiapoes on sellised isegi valmiskujul olemas. On odav ja suht nägus ka. Kuigi võib ka traadi mingile raamile tõmmata. Põhipõhjus oli lihtsalt selles, et ma ei soovinud, et mu igapäevariided oleks karvased, sest pikakarvalise kassi karvad lenduvad siiski suht igale poole, kus ta käib. Lühikarvalisetega karvamure samas suht olematu olnud.

Toataimi (palmilised ja muud) on aga ka meil alati palju olud ja pole suurt probleemi. Kassipoegadena küll on kiputud seda džunglit avastama, kuid veeprits teeb asja ruttu selgeks. Lisaks tasub suuremate pottide mullapinnale panna kas mingit klibu, suuremaid kivikesi, keraamilisi palle vms, sest just lilepoti pehme muld on kassidele väga ahvatlev. Väidetavalt ka fooliumivooderdus päästab, kuid see pole kuigi nägus ja kehv kasta ka.
Lillede närimise puhul (kui selline komme esineb) aitab aga lisaks veepritsile ka see, kui kasvatada neile oma muru. Sest ega nad sõgedusest näri, ikka sellest, et mingi aine puudus või vajab magu puhastust. Minul on näiteks selle jaoks aga hoopis mitmeid tuttrohtliilia potte neile järamisulatusse pandud. Rohtliilia on ometi täiesti lemmaklooma söögilill ja lisaks taastub ruttu. Kaasid võivad neid täies rahus järada ja ongi probleem lahendatud.
Sellised väikesed nipid siis.
Juhtmeid pole näiteks meie kassid kunagi närinud. Kui selline oht on, siis tuleks juhtmeid koheselt mingi kassidele vastikult lõhnava asjaga määrida. Sellise asjad on meie loomapoodides olemad. Osadele aitavad ka sidruni või mandariinikoored juhtmete läheduses.
Üldiselt õpivad kassid siiski ka väga hästi ära, mida kodus tohib või ei tohi, kui neid kavalalt ja järjekindlalt just algusajal õpetada.
Diivanite kraatsimiste vastu on siin juba nippe pakutud.
Mul endal on igas nn. riskikohas neile enda tehtud kraapimispuud pandud (ümarpakk, millel köis ümber). Kokku tegelikult on neid ainult 2 tükki erinevates ruumides. On abi olnud küll.
Igatahes toredat kassipojarõõmu teile!

Vabandust kirjavigade pärast, kuid veel selline nipp, et meil on nii köögis, vannitoas kui lillede juures nö. kassivaasid või kopsikud veega, kust nad joovad. Pole suurt mõtet toidukausi juurde veekaussi neile panna, sealt neile juua reeglina ei meeldi.
Lihtsalt teadmiseks.

ega mina ka ei soovita siiameid inimestele, kes ei viibi enamjaolt kodus. isegi siis, kui siiameid on mitu, tahavad ja eelistavad nad pigem ikka seda, et inimene neid lõbustaks.
mina ei suuda ja ei oska oma kasse kuidagi karistada. karistada olen proovinud vaid üht, kui see hakkab teist lõbu pärast taga ajama ja hirmutama ning maadlema. sel ohvril on kaalu poole vähem, teine on temast kaks korda kõrgem ja tugevam. veeprits on ühele natuke nagu eemalepeletav küll, kuid teine saab sellest ainult vunki juurde. kui pritsisin, siis silmad läksid tal suureks nagu tõllarattad ja saba läks püsti nagu antenn ning kargas mulle juurde ning tegi määää, tee veel, see on nii vahva. tegingi veel ja siis läks ta päris traksi, kargas ringi ja nõudis, et tee veel, tee veel, see on nii lõbus mäng.
kord üritasin teda karistada nii, et panin ta riidekappi kinni. egas ma teda ju peksma hakka, see oleks igavene pitser kassi mällu. ärge seda kunagi tehke.
panin siis riidekappi ja alguses oli jube madin seal ukse taga, näris isegi ukse alumist nurka, niiet saepuru lendas, aga siis jäi vaikseks ja kui paari mintsi pärast ukse lahti tegin, siis oli ta endale juba mõnusa koha leidnud ja vidutas uniselt silmi ala pange uks kinni, ma tahan edasi magada.
teine kord, kui tabasin ta teolt, kui trollis pisemat ja ütlesin, et nüüd on jälle kappi minek, siis jooksis kohe kibekiiresti ise kappi, kui sinna jõudin, istus seal ja vahtis mind rõõmsalt, et pane nüüd uks kinni, mul on uneaeg jälle käes, eksole.
see lihtsalt oli relvitukstegev ja ma sain aru, et nende karistamine pole võimalik. sel puudub mõte.
tuleb lihtsalt neid armastada ja nendega tegeleda hästi palju nagu lastega või isegi rohkem.
kass ei ole iluasi ega teie isiklik kloun, pigem vastupidi, temaga tõesti tuleb 24/7 tegeleda, tema eest hoolitseda ja ärme siin üldse vet.arvetest hakka rääkimagi..

kassivaasid - teema peaks olema kohustuslik info kõigile kassipidajatele. see on lihtsalt kassile eluks vajalik asi, selleta ei saa.
käisin külas, kus inimene söötis oma kassidele vürtsikaid kanatükke, kuid vesi oli tal mingis punases plasttopsis ja mitu päeva vana. ma küsisin üle, et kle, see vesi siin on vist päris vana, ta ütles, et aga nad pole seda ju lõpuni joonud, mida ma ikka enne teist vett panen.
noh, see inimene oli täisidioot ühesõnaga.
värske vesi mitmes erinevas klaasanumas on teie kasside tervise pant.

eelmisele. kas tõesti on ka nii võimalik? ma seda siin lugedes suisa jahmusin. miks küll inimesed, kes loomadest lugu ei pea, neid omale võtavad.

esimest korda lugesid mida?
pole lugenud midagi rando randmast, alias uue nimega rasmus lembergist?