Tere!

Mul on mure ja päris suur. Nimelt ilmus aastavahetuse paiku mu ülakorruste naabrite perre koer, kes mu elu on nüüd suht keeruliseks teinud. Koeratõug on Beagle, kes netist leitud info kohaselt ei ole just sobivaim korteris pidamiseks ja kes ei armasta üksi kodus olla.

Nüüd paluksingi infot neilt, kel selle koeraga kogemus on olemas. Kas see koer peabki ulguma ja haukuma tundide kaupa, kui pereliikmed kodust ära on? Kas on lootust, et see möödub mingil ajal?

Praeguseks hetkeks olen naabritega korduvalt rääkinud ja paar korda pöördunud isegi korteriühistu esimehe poole, kes käis nendega rääkimas. Olukord aga ei parane. Loomakaitse Liidu kodulehel soovitatakse MUPOsse pöörduda, aga see oleks küll viimane samm.

Olen tänulik, kui keegi oskab midagi tarka öelda.

kui üksi kodus on, ei aita ka elektrilööke andev kaelarihm

Tean, mida Sa tunned. Mul oli alles sama probleem kui alumise korruse piiga omale labradori kutsika võttis ja samuti päeva läbi üksi kodus. See ei olene tõust, vaid lapsed ikka uluvad ja hauguvad igatsusest. Mina lausa ikka nõudsin seda elektririhma ja ostsid ka. Igatahes aitas ja nüüd koer aastane ja enam pole vaja, sest ei haugu.
Soovitan ikka minna ja ka nõuda, proovidagi seda, sest mingit muud lahendust ju pole.

Võiks soovitada ka haukumisvastast UH seadet, loomulikult koeraga tegelemist ja võimalusel koeratreeneri või psühholoogi abi. Samuti pakub nt Pet City ka päevast koerahoidu ja pererahvas ise saaks otsida jalutaja või hoiukodu. Loomulikult taolist olukorda kohe lahendada pole võimalik, aga kui omanikud ei hooli piisavalt, siis ilmselt tuleb korrakaitseorganite poole pöörduda.

Valus lausa vaadata, milline Beagle-uputus on linnas, kus neid vaesekesi peetakse korterites. Mul on oma maja ja suur aed, aga ka sellest jäi talle väheks. Soomes nt müüakse neid ainult jahimeestele ja maale, aga meil saab igaüks soovi korral selle tõu piinajaks linnakorteris. Eks need toredad kogupere-loomafilmid on teinud karuteene, kus need imearmsad koerad oleks nagu igaühele sobivad. Ei ole, see tõug on jahikoer ja tal on vajadus päevas km-eid maha joosta. Ka minu koer käis nö koolitusel ja ma ei tea mida temaga seal tehti (tegelikult tean), aga peale seda rikuti vaese looma psüühika nii ära, et ta oli nagu zombi. Siis tuli mul alles mõistus pähe ja loobusin oma kallist sõbrast. Leidsin talle uue kodu, kus ta saab mööda metsi joosta nagu ta loodud on. Te ei kujuta ette koera tänulikkkust, seda ei oskagi sõnades kirjeldada.

Nurgakivi sellisel probleemil on alati inimene - kui ei ole aega koera jaoks, siis ei tasu koera majja võtta, ükskõik millist. Beagle on rahulikult seltsikoer, kui temaga tegelda. Igast koerast ei saagi jahikoera ning see on vale, et kui on jahikoera tõugu, siis automaatselt ka sobib selleks tööks. Korteris pidamist kannatab absoluutselt iga koer, kui temaga piisavalt tegelda ja koormust anda nii ajudele kui füüsisele. Maja on samasugune korter, lihtsalt suurem ja on ka neid üksjagu oma aedades üksinda haukuvaid koeri, kus maja ja aia olemasolu ei garanteeri mingit eelist, selloste koertega jalutatakse ringi vaata et vähem isegi, sest milleks seda teha, kui on oma aed, eks ole. Kui omanikud ei reageeri korduvatele palvetele midgai ette võtta, siis ega muud ei jäägi üle, kui korrakaitse organite poole pöörduda.

Pane oma suuke kinni! Igale poole topib oma "tarkust", vastik lausa lugeda.

Sa ära loe, pole sellist kohustust. Ja mida ma siis valesti ütlesin? Et kui aega ja võimalusi pole, ära koera võta? Täiesti mõistlik soovitus!