Meie 7.a. dobermann on lausa haige porolooni järele. Tema kraesse on läinud juba 3 sohvat. Mille peal Teie dobermannid magavad, armastavad nad ju kõrgemat kohta?

pritsi seda närimise vastast vedelikku asjadele, mida sa ei taha, et näritakse. loomapoes müüakse ja see aitab küll. aga kõrgemat kohta armastavad kõik koerad. pane dobermannile mõni paksem madrats alla, et külm ei oleks, aga kui ta sul juba diivaniga harjunud on, siis läheb sul ilmselt raskeks teda diivanist loobuma sundida.

Minu dobermannil on lihtsalt oma sohva - selline kaheinimese diivan. Ilma jalgadeta, need võtsin ära. Üks vana sohva on tal nurgas, katteriie peal (nurkadest paari pistega kinni õmmeldud). Siis seda hea vahetada ja pesta.
Lühikarvalised - dogid, dobermannid jne tahavad ikka pehmet küljealust ning kui vähegi mahub, on odavam ja lihtsam neile OMA sohva anda kui inimeste-sohvat pidevalt remontida ja vahetada.

meie koeral ka OMA sohva, aga see ei takista teda näksimast :(

mu dogi on oma elu jooksul mitu diivanit "ära söönud". kaks korda aastas oli tal "ebatiinus", siis tuli kindlasti diivani sisse pesa ehitada.
ilmselt on sel diivanite purustamisel veel põhjuseid: kõik need diivanid on majja tulnud pruugituna, mingid eelmise elu lõhnad on neis säilinud, ja penirajakas peab muidugi kindlaks tegema, et ehk on see oluline keegi/miski siiski diivani sees, lõhn ju on. ostsime lihtsa poroloonmati (päris uue), õmblesin sellele tõmblukuga katte, mida aeg-ajalt pesen, seda siis ei lammutata.

Mina õmblesin oma paksule hiigelsuure padja, mis tõsi küll, on porolooni täis topitud.Ta nimelt keeldub kategooriliselt diivanile ronimast, pärast seda, kui ta oli kunagi ammu kutsikana magades sellelt maha kukkunud.Diivan on tema jaoks vist ohtlik asi.Aga siis kui ma padjal kotti vahetan, seisab ta kõrval ja jälgib, et ma patja pihta ei paneks.Niikui padja maha panen, ronib kohe otsa ja proovib järele, kas on ikka tema oma.
Huvitav küll, aga autoiste talle ohtlik ei tundu.Ükskord naabrimees koristas õues autot ja uksed olid lahti.Meie koer ronis loomulikult rõõmsalt sisse ja istus esiistmel nagu vana kunn, õnneks on naabritel rotikas ja nad ei olnud kurjad, saime koos naerda, koeral oli loomulikult õudselt häbi, kui ta oma vea avastas.:))))