Kunagi oli siin väike vaielus selle üle, mida koerale süüa anda. Mina pooldasin siis (ja pooldan praegugi) nn 'tavalise toidu' koolkonda, kus krõbuskeid jms antakse ainult söögilisandiks, mitte põhitoiduks. Ja mul on tekkinud mõningaid küsimusi koerte söömise suhtes üldse. Mõtlesin, et panen oma mõtteid siia kirja, äkki on kellelgi veel sarnane elukas kodus, saaks ehk kogemusi vms. Ma üsna algaja koerapidaja ka, praktikas see tähendab. Kuni augustini olin õitsev teoreetik ja 'kõrvaltkasvataja' :)
Minu peninatukene on nüüd 7 kuune. Taksi-hagija segu, aga jääb rohkem taksi kanti. Olevat olnud kutsikanagi toidu suhtes üsna pirts ja valiv. Vähemalt väidab nii vanaema, kes koera enne pidas (~2 kuud). Kui kuts minu juurde tuli, siis sõi alguses küll üsna kõike. Konserve ja krõbuskeid siiski üsna pikkade hammastega ja tõesti viimases hädas, kui ei olnud just tegu kassipoegade konserviga. Ja kuna mul on kass, kes on sõna otseses mõttes omnivoor, siis on lihtsam loomi sellise toidu peal pidada, mida mõlemad süüa võivad ja mis kummalegi kahju ei tee. (Spetstoidu kahjulikkusest valet liiki isendile - sellest on mulle pikki loenguid peetud.) Seega käkerdan ikkagi putru ja keedan liha, ostan konte ja maksa jne selmet kassi koera kausi juurest pidevalt minema loopida või teda õues hoida kuniks koer süüa suvatseb.
Olin oma koera vähese isu pärast väga pikka aega tõsiselt mures, aga samas imestasin, et ta ka väga kõhnemaks ei muutu. (Kui koer meile toodi, siis oli mu mehe esimene reaktsioon kutsikale "Heldeke! See on ju nagu rasvas mutt!" Vanaema oli väga solvunud...) Tassisin erinevaid konserve ja krõbuskeid, mis lõpuks tuttavate koertele laiali sai jagatud või sisse söödetud. Ja siis ma avastasin huvitava asja: kuni toit on koera kausis, seni ta seda ei söö. Istub nälgiva hulguslapsukese näoga köögis ja üritab jätkuvalt inimeste käest süüa välja pressida, kuigi ta ei saa midagi. Ja kui toit tema oma kausist viia rehe alla - mul on üks poolmetsik kass, kes maja ümbruses tiirleb ja kellele ma külmade saabudes süüa andma hakkasin - siis sealt sööb ta toidu ära küll. Sama on näiteks pannkookidega - need võivad tema oma kausis kasvõi hallitama minna, kui need aga sirelipõõsa alla varestele visata, siis ta läheb ja sööb need ära. Olgu väljas või -10, enne tuppa ei tule, kui kõik on ära söödud. Enamuse toiduga ongi sedasi, et korra sööb ja siis pirtsutab, kuni toit välja visatakse. Lõputult anna aga konte (soovitavalt loom, toores ja üdiga toruluu) ja kassipoegadele mõeldud konserve. Ah, ja kaerahelbeid meega ka. Ja siis näiteks maisikepikesi, sinki, vorsti, keedetud kanaliha, vanaema tehtud kaneelisaiakesi (aga korbid, näiteks, ei lähe mitte..) jne.
Ega ma tegelikult väga põegi, sest hommikul ette pandud toit, mida minu nähes demonstratiivselt ei süüa, on õhtuks, kui ma töölt koju jõuan, otsas. Ja kass ka nii paks ei ole, et kõik tema keresse keeratud oleks... Lihtsalt see 'nälgiva-somaalia-põgeniklapse-pokazuhha', mida mulle igal hommikul ja õhtul köögilaua juures söömise kõrvale etendatakse, käib närvidele. Istub, vahib mulle otsa, endal on sageli sama toit kausis, mida minagi söön, siis vajuvad silmad kinni ja pea vajub raske ohkega norgu... Ja kõige lihtsamagi käsu peale ("Fuu!" või "Koht!") tehakse selline nägu, nagu valmistuksin ma teda kohe jalaga ribidesse peksma... Ehkki issand ise teab (ja mina ise ka), et ma ei ole seda koera mitte kunagi löönud...
Siit väga naiivne ja lihtsameelne küsimus: kas koerad ongi sellised ja kas on ehk loota, et selline käitumine millalgi üle läheb? Kas selline psühhoterrorism on ainult takside pärisosa või harrastavad seda kõik koerad? Ma pean silmas just seda nälgiva ja pekstud kutsika etendamist. Siiani olen ma vapralt üritanud end kogu loost mitte häirida lasta, aga see, kuidas mu väike psühhohuligaan suudab minus süümekaid tekitada, käib lihtsalt üle mõistuse...

Selline käitumine paistab olevat iseloomulik taksiverd koertele, minu eelmine koer oli taksi ja terjeri segu ja tema korraldas ka taolisi etendusi. Vanusega õppis teine veel uusi trikke juurde. Võta asja rahulikult, ära ta ilmselt ennast näljutada ei kavatse ja tegelikult on päris huvitav jälgida, mis etendusega koer lagedale tulla suvatseb. Sellel minu koeral oli veel teine kiiks ka - väljas jalutades vaatas ta inimestele sellise kurva ja liigutava näoga otsa, aga kui keegi tahtis 'õnnetut väikest kutsat' paitama hakata, siis lasi koerake vägeva urina saatel hambad käiku. Tuli teisel pidevalt silm peal hoida.

Minu spanjeliga sama lugu. Ja krõbuskitest ei hooli tema ka, vot minu keedetud lihaga puder on tema meelest üks õige asi.

Eks su koerakeses vist taksigeenid möllavad :)))). Need on sellised teatritegelased.

minu koeral oli komme käest süüa saada.
võtsin aga kausist ja siis ta sõi rõõmuga

meil on puhast krantsi töugu ja teeb samuti teatert. pipardab toiduga aga samas kui keegi kylla tuleb siis suurest hirmust, et järsku keegi tema toidu kallale läheb, paneb köik nahka. ja siis tuleb laua juurde kerjama, hästi önnetu näoga.
hästi armukade on laste peale, ykski vööras laps ei pääse kylmkapi kallale. istub seal ja uriseb kui keegi ligi läheb.
ta teeb meil ikka igasugust nalja. tark on ka, enne kui ytlesime, et lähme öue siis sai aru, et nyyd saab öue aga nyyd kui tahame omavahel salaja kasutada sönu öue, välja, koeraga, siis ta ootab juba röömsalt ukse juures.

Täpselt sama käitumismudel saksa lambakoerakutsikalt. :)

Mul on ka hästi õpetatud pererahvas.

meie cavalier spanjelil ei esine mingeid pirtsutamishoogusid,
me ei suuuda isegi kindlaks teha, mis talle võiks eriliselt maitsta, kuna vitsutab kausist kõik põrsa kombel sisse.
Mis ei takista tal muidugi hetk hiljem laua ääres näljahädalise näoga veel toitu kerjata. Ja siis, kui laua ääres juhtub olema mõni kindlameelne isik (väga harv juhus), kes talle toitu ei anna, siis heidab ka sügava ohkega laua ette pikali.

kaerahelbepudru mille sees on koera lihakonservi natuke ja Friskis krõbuskeid, kui on mingit rasva(näiteks ahjus liha või kana) valan ka selle peale. Sööb nii et suu matsub ja jalg tatsub, aga noh meil muidugi suur koer kah,kaukaaslane sellele ei jaksa lihtsalt liha osta.

pirtsutamise vastu soovitatakse nii teha, et 15 min on toit ees ja siis viid minema (loomulikult mitte kuskile, kus ta seda hiljem kätte saab). ise pole proovinud, oma koerad (enne sks lambakoer ja kauka, praegu 1 suur ja 1 väike krants) pole kunagi piperdanud.

muide, kontidega olge ettevaatlikud, piisavalt neid koeri nähtud, kellel sool konditükke täis ja kõht kinni, võis siis konditükk maos ja mitte ei kavatse sealt välja tulla, koer oksendab nigu segane. ma ei ütle, et kõigil nii juhtub, mõni sööb eluaeg konte ja on rõõmus, aga kõigile kindlasti ei sobi. toiteväärtust pole kondil ka kuigi palju (kui just liha küljes pole).

ja laua juurest inimese toit pole tegelt ka koera söök, liiga soolane/maitsestatud teine (jajaa, neile meeldib see küll, aga hea pole). vinguval häälel toitu noriv koer pole ka just meeldiv.

Meie praegune koer käitub täpselt nii nagu midamida kirjutas. Ja
õnneks meie oma toitu eriti ei maitsesta, kasutame vaid natuke soola ja pipart.

Midamida, mul ka cavalier. Kasutan kohe juhust, et küsida kas sinu koeral ka PRAEGU karvavahetus on? Mul kogu elamine valgeid karvu täis, nii väsinud neist.
Marie, sa võiksid maitsta neid koerte krõbuskeid ja muid valmistoite ja siis sa soolase teemal koerte puhul enam seda teemat üles ei tõsta. Aga muud maitsetaimed on inimestele kasulikud ja arvata võib, et koertele ka, ainult muidugi vähemates kogustes:))

meie segavereline spanjelimoodustis saab kaks korda päevas süüa ja seda pole veel juhtunud, et midagi järgi jääb. see aga ei takista teda peale oma kausi tühjendamist nälgind näoga meie toidukorda seiramast. sealt ta aga kindlasti midagi juurde ei saa.
kondid lähevad ka väga hästi, aga mitte küll toidu ette vaid rohkem närimiseks. tänu sellele ei ole meie koera saavutuste reas veel ühtegi katkinäritud kinga ega mööblitükki.

aga aru ma ei saa neist reklaamidest, et see või teine koeratoit on nii maitsev. kas keegi (inimene) maitseb neid toite või?

: Marie, sa võiksid maitsta neid koerte krõbuskeid ja muid
: valmistoite ja siis sa soolase teemal koerte puhul enam
: seda teemat üles ei tõsta.

usu mind, ma olen koerakrõbuskeid maitsnud küll - odavad toidud on sageli küllalt soolased, just selleks, et nad loomadele paremini maitseks. samas pead arvestama, et krõbusk sisaldab ainult ca 10% vett, enamus inimeste toite aga tunduvalt rohkem. kui krõbuskit veega pudruks teha, siis ta polegi enam niiväga soolane.

igatahes, kõrge soolasisaldus võib koertel nagu inimestelgi põhjustada vererõhu tõusu.

: Aga muud maitsetaimed on inimestele kasulikud ja arvata
: võib, et koertele ka, ainult muidugi vähemates kogustes:))

kõik maitseained pole veel maitsetaimed. vürtsid, nagu nt igasugu piprad, paprika, chili ingver ja igavesti populaarsed liha/kala/kartulimaitseainesegud võivad ärritada looma (ja ka inimese) seedetrakti ning koerale neid kohe kindlasti ei soovitaks.

mis puutub maitsetaimedesse, niikaua kui ei ole konkreetselt teada, mis kuidas mõjub, soovitaks pigem ettevaatlik olla.
üldistustega stiilis "inimesele on kasulikud, ju siis loomale ka" on ämbrisse astutud küll. nt sibulalised võivad koerale väga ohtlikud olla, ning inimesele mõeldud ibuprofeeni või paratsetamooli ka just ei soovitaks talle anda...

Opaalile:

Meie põrsal pole praegu karvavahetust.
Aga ta on alles viiekuune nässakas ja karvad pole tal eriti pikad ka.

Tekkis kysimus mis koertele kõige rohkem maitseb?

istun tugitoolis,tõusen püsti ja ütlen krantsule,et nüüd lähen kööki tema sööki sööma ja võite arvata,kes meist kärmem on.