Olen juba pikemat aega soovinud omale kassipoega. Kuid tahjuks elame Tallinna kesklinnas korteris ning kassiga väljaskäik ei tule praktiliselt kõne allagi. Seega, kas oskate pakkuda, missugune kass talub hästi elutingimusi korteris (ja oleks ka õnnelik!). Ei taha hirmkalleid ja haruldasi tõukasse. Kuidas peate oma kassi korteris? Kus te tema söögi-ja liivakasti hoiate? Kas diivanite, kardinate pärast peaks ka muretsema? Kuidas on lood kassikarvadega? Ühesõnaga, toredad kassisõbrad, andke nõu täiesti "rohelisele".

Terv, kassisõber

Noh, mul tavalised nö külakassid - üks on must, pikemapoolse karvaga, teine valge, lühikarvaline. Kumbki pole väljas käinud ja kunagi ei plaani neid välja viia ka (maal liiga suured koerad, et neid sinna külla viia). Söögikausid ja liivakast on köögis, vanas korteris oli liivakast suvel rõdul. Mingit haisu pole aga ka praegu köögis, kuna nüüd tehakse piisavalt kvaliteetseid kisuliivasid. Must kassi karvad on küll igal pool laiali hõljumas, väikese omasid veel pole (ptüi-ptüi-ptüi). Kardinaid ei kisu kumbki, igasuguste erinevate juhtmete eest tuleb nad ainult eemale hoida. Kui sa neile kraapimisposti/mati/puu/misiganes teed, siis peaksid teoorias ka diivanid terveks jääma. Mul on üks muldvana tumba selleks otstarbeks kohaldunud, mida mõlemad kassid siis raevukalt rapivad...Potililled ja lillekimbud hoiaks ma ka kasside eest ära. Aga muud muret mul küll pole.....ok, kui nad vihastavad ja kätte maksma hakkavad, siis lasevad voodisse või esikunurka....aga see nii harv nähtus, et...rõõmu on igal juhul tuhat korda rohkem kui tuska.

Meil on toakass ning päris rahul sellega muidugi on ka rõdu kus ta saab käija ning kust ta leidis paar korda et on aeg alla minna muidu välja ei lähe isegi kui rihmaga viin.....

Liivakast on vetsus ja söök köögis... Mööbel on õnneks jäänud suuremalt jaolt terveks paar lemmikut kohta on kuid suuremaid probleeme oli algul lilledega sest neid on meil päris rohkelt, kuid nüüd kus ta on juba pooleteise aastane ei ole enam probleemi...

Ausaltöelda ei oskaks ilma temata elada..... Nii tore seltsiline ja omapärane üleni must madala karvaga rõõmus..... Karvadega küll eriti probleeme ei ole olnud.......

No minu Boss ja Muska on täiesti tavalised kassid- ei mingit tõugu. Ja nad on täiesti tubased kassid. Väga hästi saavad hakkama. Nii armsad kahekesi. Kass elab oma elu, koeraga on keerulisem, sest koer peab olema koguaeg peremehe ligi.

Soovitan emast kassi, siis ei ole vähemalt tirtsutamise probleemi. Ja harju mõttega, et pead ta võib-olla steriliseerima. Kõik muu nagu juhtmete närimine jm pahanduste tegemine on kodukasside puhul loterii - igal kassil on erinev iseloom ja välimuse järgi seda naljalt ei ennusta. Muidugi, inimsõbralikkuse üle saab juba väiksest peast ka otsustada!

Kokkuvõttes peale peaaegu kaheaastast kassipidamise kogemus on vaid 1 probleem - KARVAD. Kuna meie oma pikakarvaline, aga kah mitte tõukass. Üleni valge. Kraapimise vastu varakult veepritsi kasutada ja ka kraapimispuud abiks. Hea kui neid mitu. Meil isane ja mitte eluseeski pole kuhugi nurka lasknud, rääkimata siis vooditest ja muudest kohtadest, peale oma kinnise WC. Nii et ei sirtsuta ta midagi kui nii u 6-7 kuuselt ära steriliseerida. Lilli muidugi pidada ei saa, aga see pole minu jaoks eriline probleem võrreldes selle heaga, mis kass sulle annab. Super armsad on nad ja saavad ise ülihästi endaga hakkama. Hea on koju minna, kui alati keegi nühkides sind uksel tervitab ja koju ootab!

See kas kass õue tahab sõltub ilmselt kasvatusest/harjumustest, mitte tõust...

Omab pikakarvalist isendit. Söök on köögis ja liivakast vannitoas. Mingit lõhna ei ole. Vastupidiselt eelkõnelejatele võib babulka rahumeeli igatsugu lilli kasvatada sest tema kiisu jätavad need külmaks. Samuti on puutumata vaasid lilledega. Kardinaid babulkal lihtsalt ei olegi. Nuh, natuke tapeeti on ikka läinud (kättemaksu aktsioonid minule). Ja vahel kiputakse mööblit ka kraapima. Probleem on karvad. Aga ma olen juba üsna harjunud ülepäeva tolmuimejaga terve elamise üle käima, nii, et pole hullu. Ikka rõõmu rohkem kui muret.

Mul kaks tavalist krantsitõugu kõutsi. Kast on vetsus, söögi-joogikausid köögis. Lillepotte terve elamine täis (igas toas midagi), kassid neid ei kiusa. Kraapimiseks vana tugitool (uute kallal pole käidud). Elutoa laelambi lüliti ümbert on tapeet ära hävitatud ja seda ma enam ei üritagi uuendada (vist käivad öösiti elutoas ja ju neil ka valgust vaja ;))) Külalistele olen seletanud, et see on uusim mood :)
Karvu on küll jah natuke, jagub vaibale, voodisse, söögilauale (kuigi nad laual ei käi), vahel ka endale suhu ja silma :))) Mul kumbki ei märgista. Üks ligi 3-ne kastreeritud ja teine alles 4 kuune, nii et on oht, et äkki hakkab.
P.S. Parim unerohi on nurruv kass vastu põske. 5 min ja juba näed värvilisi :)

Mul ka täitsa tavaline triibuline - maailma kõige parema iseloomuga kass, keda näinud olen. Praegu täitsa tubane kass, aga suvel suvilasse võtame kaasa (sügisel jälle linna tagasi).
Karv on probleem jah, kuigi Milla on lühikese karvaga, aga ikkagi on kogu elamine neid täis...Toalilled sõi imikust peast ära...nüüd on igaks juhuks veeprits olemas, aga talle piisab ka vähe kõvema häälega öeldud EI TOHIst...kui ta veel "päris emane"oli, siis jooksuajal elas seljas, aga nüüd peaks rahulikumaks jääma (lõikasime nädal tagasi...).
Asendamatu kaaslane ja ma ei kujuta ette, kuidas üleüldse saab veel ilma kassita elada

siiamid sobivad hästi toakassiks.

Oli isane, kes peale oppi mingi aeg hakkas meeldima peened kaablid ja näris puruks. Vanal lauaarvutil näris mikrofonil juhtme katki. Võttis mitmeid telefoni laadijad ette, kellraadjol antennikaabel, ja palju teisi peenikesi kaableid. 10 aastaselt unustas kaablite närimiseks.
Suri selle aasta 14.märtsil.2023. Jähi teise kiisu leinast haigeks. Kõhnumine ja selgus, et neerupealsed oli haigestunud. Vanust oli juba 16. Detsembris oleks saanud q7.