Lemmikloom
kurb
| nuuks 23. september 2002, kl 09.52 |
Tere!
Mul vanematel vana koer (15a) kodus, kes ei näe ega kuule enam ja karvugi enam eriti ei ole. Ja teeb oma hädad kogu aeg tuppa. . .
Kas on õige tegu ja ta magama panna?
Või oodata koera loomulikku surma?
Ma leian, et koer piinleb ja soovitasin ta magama panna, siit siis järgnev küsimus: kas keegi teab kus kliinikus on seda kõige odavam teha? Või kas keegi teab, palju koera magama panek maksab?
Muidugi on see kurb, aga midagi ei jää ju üle. . .
Kurb on juba teda vaadatagi :(
Tänan juba ette
Mul vanematel vana koer (15a) kodus, kes ei näe ega kuule enam ja karvugi enam eriti ei ole. Ja teeb oma hädad kogu aeg tuppa. . .
Kas on õige tegu ja ta magama panna?
Või oodata koera loomulikku surma?
Ma leian, et koer piinleb ja soovitasin ta magama panna, siit siis järgnev küsimus: kas keegi teab kus kliinikus on seda kõige odavam teha? Või kas keegi teab, palju koera magama panek maksab?
Muidugi on see kurb, aga midagi ei jää ju üle. . .
Kurb on juba teda vaadatagi :(
Tänan juba ette
| Tova 23. september 2002, kl 10.55 |
Loomaarmastuse ja loomapiinamise vaheline piir on õhkõhuke. Mina pooldan eutanaasiat koertele, kes oma koera-asjadega enam hakkama ei saa. Neil on endal ju nii piinlik tuppa teha, neil on valud, neil on kohutavalt häbi oma seisundi pärast.
Mu üks koertest jäi vanadusest pimedaks aga õue pissile sai ise ja toas kõndis ta samuti vabalt. Mängis ja sõi. Seni polnud minul kahtlustki, et ta ei piinle ja elab rahumeelselt.
Kui aga enam seedetrakt kinni ei pea, siis ilmselt on tal piin elada.
Minu arvamus.
Mu üks koertest jäi vanadusest pimedaks aga õue pissile sai ise ja toas kõndis ta samuti vabalt. Mängis ja sõi. Seni polnud minul kahtlustki, et ta ei piinle ja elab rahumeelselt.
Kui aga enam seedetrakt kinni ei pea, siis ilmselt on tal piin elada.
Minu arvamus.
| Juhan 23. september 2002, kl 11.27 |
| g 23. september 2002, kl 11.59 |
| SaaraLeena 23. september 2002, kl 13.38 |
Ei oska nuuksule nõu anda, vajan ise abi.
Mul on koer varsti 13 aastane, kaks korda opereeritud. Viimane op. oli aasta tagasi ja see oli raske meile kõigile. Kõige hullem oli pärast oppi koera uriinipidamatus. Koer, kes muidu oli võimeline üksi kodus ka 10 tundi vastu pidama, ei tunnetanud enam üldse häda. Sirtsutas suvalisel ajal, enamasti vaibale. Öösiti tegi alla . Hommikuks pesa ja pool külge märjad. Kaalusime ka juba magamapanekut, kuid enne hakkas asi paranema. Nüüdseks uus mure. Järgmine kasvaja tuleb mis mühin. Ei tea, kas on õigem jälle opereerida lasta või laseme tal elada ilma lõikumata niikaua kui ta elab ning kuni mingeid valusid pole.
Mul on koer varsti 13 aastane, kaks korda opereeritud. Viimane op. oli aasta tagasi ja see oli raske meile kõigile. Kõige hullem oli pärast oppi koera uriinipidamatus. Koer, kes muidu oli võimeline üksi kodus ka 10 tundi vastu pidama, ei tunnetanud enam üldse häda. Sirtsutas suvalisel ajal, enamasti vaibale. Öösiti tegi alla . Hommikuks pesa ja pool külge märjad. Kaalusime ka juba magamapanekut, kuid enne hakkas asi paranema. Nüüdseks uus mure. Järgmine kasvaja tuleb mis mühin. Ei tea, kas on õigem jälle opereerida lasta või laseme tal elada ilma lõikumata niikaua kui ta elab ning kuni mingeid valusid pole.
| soovija 23. september 2002, kl 13.41 |
isegi sooviks endale,et keegi paneks magama kui asi nii hull on..
arvan, et iga loom,kes on samahästi kui pereliige, on ära teeni-
nud väärika lahkumise. lahkumine on valus nagunii,aga ...ega piina talumine (nii koera kui omaniku poolt) pole parem.krt,tuli
gi oma koer meelde ja hakkasin nutma. õelge oma koerale suured
tänud selle hea ja ilusa eest,mis ta teie ellu on toonud ja laske
minna koeramaale tagasi...võibolla ühel ilusal päeval tuleb ta teie juurde väikese koerahakatisena tagasi ...
arvan, et iga loom,kes on samahästi kui pereliige, on ära teeni-
nud väärika lahkumise. lahkumine on valus nagunii,aga ...ega piina talumine (nii koera kui omaniku poolt) pole parem.krt,tuli
gi oma koer meelde ja hakkasin nutma. õelge oma koerale suured
tänud selle hea ja ilusa eest,mis ta teie ellu on toonud ja laske
minna koeramaale tagasi...võibolla ühel ilusal päeval tuleb ta teie juurde väikese koerahakatisena tagasi ...
| SaaraLeena 23. september 2002, kl 13.55 |
| õnnetu 23. september 2002, kl 22.31 |
mina pidin ka selle raske otsuse tegema ja koera magama panema.
olen 27 aastat vana ja see on olnud üks raskemaid otsuseid minu elus.. ta oli 11 aastat vana ,2 viimast aastat pime.pimedana sai ta väga hästi hakkama aga siis hakkas süda muret tegema ja viimane aasta andsin regulaarset rohtu ,just nagu vanale mehele!
siis aga lakkas 1 kops töötamast ja ta ei saanud enam peaaegu üldse hingata.kogu oma jõu raiskas sellele et lihtsalt hingata.
ja seda oli väga valus vaadata.2 ööd-päeva lihtsalt valvasin ja
kuulasin kas ikka hingab.olin ka arstiga eelnevalt konsulteerinud
ja teadsin et teha pole midagi.minu valida oli kas tema loomulik
surm lämbumise teel (sest arst ütles et 1 kopsuga kaua vastu ei pea) või koerale valutum -magama panek.mina valisin 2 variandi ,mis oli küll väga valus aga ma arvan et õige.
Pea arstiga nõu ja tee valik mis on õiglasem ja parem koerale.
kuigi see on nii väga raske...
olen 27 aastat vana ja see on olnud üks raskemaid otsuseid minu elus.. ta oli 11 aastat vana ,2 viimast aastat pime.pimedana sai ta väga hästi hakkama aga siis hakkas süda muret tegema ja viimane aasta andsin regulaarset rohtu ,just nagu vanale mehele!
siis aga lakkas 1 kops töötamast ja ta ei saanud enam peaaegu üldse hingata.kogu oma jõu raiskas sellele et lihtsalt hingata.
ja seda oli väga valus vaadata.2 ööd-päeva lihtsalt valvasin ja
kuulasin kas ikka hingab.olin ka arstiga eelnevalt konsulteerinud
ja teadsin et teha pole midagi.minu valida oli kas tema loomulik
surm lämbumise teel (sest arst ütles et 1 kopsuga kaua vastu ei pea) või koerale valutum -magama panek.mina valisin 2 variandi ,mis oli küll väga valus aga ma arvan et õige.
Pea arstiga nõu ja tee valik mis on õiglasem ja parem koerale.
kuigi see on nii väga raske...
| helen 24. september 2002, kl 08.40 |
mina panin ka oma koera 2 a. tagasi magama. shokk oli suur. ma ei mäleta enam kui palju see maksis, aga jannseni loomakliinkuts kutsusin kohale.
alhul tehti koerale rahustav süst. ta jäi magama.
ja siis alles surmav süst. lahkumine rahulik ja ilma valudeta.
viimane süst tehakse otse südamesse.....
nii kurb oli. siiamaani tulevad pisarad silma kui meelde tuleb kuidas ta veel ose väike kuid elutu keha mu süles oli....
aga piinata ei ole lasta mõtet koeral.
kõige jubedam on see, et enamus koeri aimab ette, mida see tohter nendega teha tahab ja see pilk nende silmis on selline, mis jääb sulle meelde igaveseks.
ma olen mingi nõrganärviline vist....
alhul tehti koerale rahustav süst. ta jäi magama.
ja siis alles surmav süst. lahkumine rahulik ja ilma valudeta.
viimane süst tehakse otse südamesse.....
nii kurb oli. siiamaani tulevad pisarad silma kui meelde tuleb kuidas ta veel ose väike kuid elutu keha mu süles oli....
aga piinata ei ole lasta mõtet koeral.
kõige jubedam on see, et enamus koeri aimab ette, mida see tohter nendega teha tahab ja see pilk nende silmis on selline, mis jääb sulle meelde igaveseks.
ma olen mingi nõrganärviline vist....
| kiisuk 25. september 2002, kl 21.54 |
helen sa pole mingi nõrganärviline
kui sul ikka aastaid on oma loomake olnud siis on loomulikult valus tast niimoodi lahkuda
minu koer elas oma viimased aastad maal vanaema juures,silmanägemine oli kehvaks jäänd ja käis ka juba nagu vana mees, siis aga ükspäev oli kadunud-vanaema ütles et läks ära metsa surema
siiamaani süda valutab...
kui sul ikka aastaid on oma loomake olnud siis on loomulikult valus tast niimoodi lahkuda
minu koer elas oma viimased aastad maal vanaema juures,silmanägemine oli kehvaks jäänd ja käis ka juba nagu vana mees, siis aga ükspäev oli kadunud-vanaema ütles et läks ära metsa surema
siiamaani süda valutab...
Lisa postitus