Soovin koera võtta ja nimelt dobermanni.

On seljataga 13a kooselu SLKga ja siis veel 2a koeravaba elu ja nüüd on mõistus täiesti kinni jooksnud, sest ma ei suuda mõelda muust, kui koerast. Et mnõlemad on mu hingelähedaste tõugude nimistus siis nüüd painabki see doberi mõte.

Ma otsin paaniliselt netist põhjuseid, miks see tõug mulle sobida ei võiks või miks ikkagi jätkata koeravaba elu...
Jah, ma olen lugenud läbi kõik temaatilised foorumid murede ja rõõmudega aga ütleks, et meie doberirahva mured on kuidagi üheülbalised ja ei anna head pilti neist muredest :) Kuigi, äkki neid polegi? Või siis murekoerte omanikud ei ole netis kurtmas..

Kahjuks pole mul endal hetkel ühtegi doberiga tuttavat, kellega mõtteid vahetada. Aga mind siiralt huvitab, kuidas on toimunud tõu areng meie vabariigis?
Kas inimeste enda valede valikute tõttu on loomi "hukka läinud"(ülekäte kasvanud, hooletusse jäetud). Kas temperamendi suhtes on tase ühtlane?

Ja kõik aina kordavad- raske tõug, raske tõug. Ma usun, et raske võib olla iga tõug, kui pole oma looma võtmist kaugemale, kui päeva lõpuni planeerinud ja sihte paika pannud. Aga mis teeb selle tõu "raskeks"?

Kas raskus saabub siis, kui ei viitsi kooli minna? Või on koolis raske? Või on meil raske iseloomuga isendid?
Või pole inimene piisavalt aktiivne? Aga palju on piisavalt? Te käita vast ka vahel tööl ja elate pereelu lisaks koerale ka koos kaaskondalstega...

Ma justkui otsin aga ei leia enda jaoks seda komistuskivi, miks oma sundmõte koerast katki jätta. Ma juba nädalaid visualiseerin enda jaoks seda kõike, kuidas mul on majas ringi kepslemes niiske nina ja truud silmad.

Kes viitsib kirjutab ehk oma kogemustest nii murede, kui rõõmude osas selle tõuga seoses. Kas teie kokku ja koos kasvamine kujunes selliseks nagu ette kujutasite?
Millega teie koer teid üllatada suutis, millised hirmud olid enne koera võtmist ja mida igale uuele kaalujale hingele panna tahaksite?

kui sa tahad tada just doberiomanike arvamusi sellest tõust, siis soovitan otse ühendust võtta nende omanikega või kennelitega (kennelite nimekiri on ekl kodukal üleval, koertekojas liigub neid ka hulgim).

mis teeb doberi raskeks tõuks ja mis ajab selle koera "hukka" on see, et tegu on aktiivse teenistuskoeraga. kuid kuna teda armastatakse ka kupeerida, siis inimesed sageli lõigatud kõrvadest ja sabast kaugemale ei näe, st iseloomule ei pruugi rõhuda ja tulemuseks on hüsteeriliskoleerilised koerad, selle asemel, et olla rahulikumad ja kontrollitavamad. ja sellest tulenevad ka kõik ülejäänud probleemid. lisan juurde terviseprobleemid - süda ja selg.

ja koolituse poole pealt võid uurida erinevate koolitusühingute lehti või ka aivo oblikase ja co käest

Doberman nõuab väga palju tegelemist. Alguses koolitust ja edaspidi aktiivset tegevust.
Käime jah kõik tööl ja koolis aga kui koju tuleme, siis lippame dobermaniga välja, jookseme, mängime, treenime ja nii iga jumala päev.
Kui lased tal ise kasvada, koolitad põhilised käsud selgeks, siis sellest ei piisa.
Olen näinud 5 mugaval inimesel seda koera kodus kasvamas, käiakse hommikul ja õhtul korra ruttu väljas pissil ära ja siis kurdetakse, et isegi täiskasvanud koer närib ära kõik, mis kätte saab, magab voodis, sööb ohjeldamatult kõike või väga valitud palasid, mõni ulub meeleheitlikult kõik see aeg, kui omanikud on kodust ära.
Mulle tundub, et dobermani on kõige lihtsam ära rikkuda. Muidu on küll ilus koer, sõbralik ka tegelikult, kui teda teadlikult kurjaks ei kasvatata, aga nõuab paaaaaalju tegelemist ja kindla käega peremeest.
Sinu heietuse põhjal soovitaks sulle hoopis võtta kuldne retriiver või labrador ...

Soovitan veelkord kaaluda. Viimasel ajal on aina rohkem kuulda dobermannidel väga rasketest terviseprobleemidest, mille tõttu jääb koera eluiga lühikeseks. Ja jutt ei ole mitte uuritud pärilikest probleemidest, asjad ikka hulga hullemad - erinevad kasvajad, siseorganite haigused, immuunhaigused jms. Niiskest ninast ja truudest silmadest tasub ikka unistada, kuid ehk tasub laiendada otsitavat tõuvalikut!

Mul isiklik kogemus puudub, aga kõrvaltvaatajana tooks peamiste probleemidena välja puudused temperamendis ja kehva tervise (see, mis mind ennast koera puhul häiriks). Nagu eespool mainiti, võivad nad olla koleerilised selle asemel, et olla kontrollitavad ja motiveeritud. Teine äärmus on flegmaatilised dobermannid, keda olen samuti kohanud. Mõlemad variandid on halvad, seega peaks kutsikat hoolega valima. Eks palju oleneb kasvatusest ka, aga kui aretuses pole koera iseloomule ja temperamendile tähelepanu pööratud, siis ei pruugi ka väga hoolega kasvatades soovitavat tulemust saavutada. Flegma dobermanniga varrukatrenni ei lähe ja hüsteerikuga koos elada on piin.
Tervis- kui 6-aastane koer on vana ja 8-aastane rauk, siis on asi halb. Selles vanuses peaks koer olema veel täies elujõus. Lisaks häirib mind paljude dobermannide "logisev" kõnnak.
Aga muidu on dobermannid lahedad koerad ja kõrvaltvaatajana ma ei ütleks, et nad on lihtsamini nässukeeratavad kui muud töö tegemise jaoks aretatud koerad. Kui koeral on tugev soov tööd teha ja talle seda ei pakuta, siis tal hakkab igav olenemata tõust.

Tahaks kõrvaltvaataja kommentaarist ajendatuna lisada, et olen ka saksa lambakoertega "sina" peal. Samuti teenistuskoerad aga nässu keerata on neid tunduvalt raskem kui dobermani:) , või vähemalt on neid võimalik veel kuidagi parandada, kui dobermanil alguses kasvatusega vussi läheb, siis nii see ka jääb. Vähemalt minu kogemuste põhjal. Ja dobermanikutsikat tuleb alguses kindlasti A, D vitamiinidega järele aidata, muidu on luustiku osas ka pees. Minu dobermanil muidu erilisi tervisihädasid ei ole. Aga elavalt hull tüüp on ikkagi:) Järgmise koera võtaks mingi eriti flegma:D

Hmm..

Mul oli "raske sakslane" ja selle tõdemuseni jõudsime me koos koolitajaga, kelleks oli A.Petrova. Aga me jõudsime aastatega KK3ni ja saime hindeks "hea". See rahuldas mind rohkem, kui lootsin.

Mind paneb mõtlema doberite kehvapoolne tervis või nõrk närvikava, sest see jääb praegu kommentaare lugedes enam silma.

Üldplaanis ei ole ikkagi ühtegi sellist argumenti, mis doberit teistest raskemana näitaks. Minu jaoks on norm, et inimene tegeleb oma koeraga. Olgu ta tõuline või tõuta.

Nõrga närvikava vastu on juba aastaid kasutusel ZTP test, mis on enamus euroopa riikides pikalt olnud kohustuslik. Sellega kontrollitakse koera stabiilsust, julgust ja muid omadusi ning sobilikkust aretuseks. Seega koera ostes jälgi ka selle testi olemasolu koera vanematel ja soovitavalt juba mitumitu põlve ette ning milliseid tulemusi on annud eelnevad põlved.
Samuti jälgi vanemate koolitustulemuste olemasolu tagamaks, et koer on ikka vastavate omadustega.
Dober ei ole raske, kui Sul on juba eelnevaid teadmisi ja piisavalt kogemust, hakkamist ning mõistad mida tähendab dissipliin, järjepidavus, teadmised et koera ei allutata jõua ning selge mõiste" IGA PÄEV aktiivne tegelemine!"
Puberteet on iga, kus testitakse ära kõik su viimased närvid ning proovitakse läbi kõik piirid testimaks, kas omanikul on piisavalt järjepidevust olla juht igas olukorras! Kui ei ole.. siis.. - tere probleemid! :(

Loomult on nad fantastilised kaaslased, kui nad teavad enda kohta karjas ning, mis on lubatud ja keelatud! Dobermanni omanuna on minu jaoks hämmastav see truudus ning soov omanikule meeldida. Üheinimese koer.

24 päeva tagasi pidin hüvasti jätma oma kalli sõbraga. Kurbus, valu ja igatsus on kohutavad. 23.okt. oleks ta saanud 12 aastaseks. Ma ei kujuta ette truumat, sõbralikumat, osavõtlikumat ja oma perest hoolivamat koera kui oli minu sõber Boy.Nii raske on leppida teadmisega, et teda ei ole enam siinilmas. Kuigi Eestis loetakse 10 a. juba dobermanni keskmiseks elueaks on siiski piinav leppida, et pead õhtul lahkuma sõbrast kes veel hommikul jooksis- jalutas koos sinuga. Ja kuhu ka ei vaataks, kõik meenutab koosoldud aega. Kogu ümbrus on tema nähtamatuid jalajälgi täis...
6 kuuselt läksime kuulekuskoolitusele. Tähtsaim on siis silmside koera ja peremehe vahel. Dobermannis on niipalju energiat, et iga päev ,enne kui koolis õppima hakkasime, pidin teda jooksmise ja müramisega väsitama. Samuti pidi ta tingimatta kõik 10-15 erineva tõu esindajat üle vaatama ja nuusutama. Me klappisime ideaalselt, kursuse lõppedes saime BOYga eksamil 100 võimalikust punktist 99,5. Hiljem selgus, et ta oli ka eriliselt andekas varrukakoolituses.
Kutsikana ta näris ära kõik kapinurgad, lauajalad ja jalanõud mis kätte õnnestus saada ja kätte ta neid sai ikka järjest kõrgemate riiulite pealt. See kõik juhtus aga siis kui kedagi polnud kodus.Kraapis ära põranda ja kapiuksed.Sai siis ka tülitsetud ja ka väikest võimuvõitlust peetud ja õigel ajal lõpetatud ja lepitud. Tegelikult tegi ta neid tegusid igatsusest oma pereliikmete järele aga seda me algul ei taibanud. Veel meeldis talle meres ja lumes kiiresti joosta. Ta oli sõbralik laste vastu ja tervitas ülekeevalt kõiki küllatulnud peretuttavaid.Ei olnud iialgi põhjuseta agressiivne. Samas oli tal tugev kaitseinstinkt. Alati kui talle tundus, et kellelegi tehakse liiga, tuli haukudes vahele.Eriti pidas ta vajalikuks kaitsta minu kallist kaasat. Ta igatses alati pereliikmete järele. Ka peale südaööd koju jõudes võisime aimata tema tumedat kogu ,esikäppadega aknalauale toetudes, meid ainiti silmitsemas.Ta sai alati aru kas minnakse ära lühemaks või pikemaks ajaks. Ta oli sõber kes jälgis alati mu tegevusi kas oma kohalt või siis järel käies. Kui mul oli käsil mingi paigapealne tegevus siis Boy sageli lamas rahulikult ja vaatas mulle pilku pööramata lihtsalt otsa. Oli asju mida ei pidanud häälegagi ütlema, piisas pilgust ja suuliigutustest, et aru saada. Oma toidukausi tõi ta 2 korda päevas toidukoti juurde ja kui söödud siis tagasi peremehe või perenaise kätte. Seejärel mindi näitama kus jalutusrihm asub.Ta usaldas mind täielikult, küüntelõikus,hambapesu, vannitamine käis ilma probleemidetta.Öösel tegi mitu kontrollkäiku, veendumaks,et kõik pereliikmed on oma kohal ja magavad. Vahel tahtis ka ise voodisse hiilida,üritades seda võimalikult vaikselt käppasid asetades teha.Sagedamini tuli ja asetas lihtsalt pea minu kõhule,sulges silmad ja seisis nii minuteid.
Tevis oli tal üldiselt hea. Noorest peast üks õnnetus milles klaasikillud käpad ära lõhkusid ,nii et pidi kõvasti õmblema ja põletikku ravima. Samuti oli kord väga tugev ühe silma põletik,pidi opereerima. Umbes 9 aastaselt oli suur ehmatus kui tagajalgu enam hästi ei kontrollinud, voodilt hüpates niutsatas valust. Tuli välja, et kaelanärvide probleem ja õnneks saime rohtudega korda. Süda, kuulmine, haistmine korras kuni lõpuni.Sain oma sõbra lõikamata kõrvadega. Mul on väga hea meel,et see oli nii. Kõrvade lõikamine ei muuda dobermanni iseloomu, küll aga valmistab kutsikale suurt stressi ja piina.Samuti on lõikamata kõrvadega dobermanni miimika palju täiuslikum ja te tajute tema meeleolu ja tujusid palju paremini. Googeldage ja leiate ühe dobermannikasvataja loo sellest mis ta lõikamise suhtes meelt muutma pani.Ja te võtate ju endale sõbra mitte disainiobjekti.

Selline sai siis lugu meile väga kallist pereliikmest BOY,st, Sõbrast kes läks hinge,kes valmistas meile väga palju rõõmu ja ka vahel pani ka muretsema,mälestus Sõbrast keda ei saa unustada.Omalt poolt püüdsime olla talle head pereliikmed ja loodame ja usume,et BOY oli õnnelik meiega koos. Loodan, et tema Hing saab ikka olla meiega ja ta ei pea kannatama hirmu, valu ja üksindust.

nii siiras, ustavust täist lugu ja samas nii ääretult kurb, hea et meiki veel polnud peale pannud:(

Mnjah, koer on tõesti inimese parim sõber. Kui ainult inimene suudaks sellest aru saada.
Väga mõistetav, väga hästi dobermanni iseloomu ja olemust edasi andev jutt. Aitäh, Aivar.

Ma ei oska kahjuks dobermannide osas kaasa rääkida.

Aga ühes tundsin ma ennast ära. Nimelt on minulgi kinnisideeks uue koera võtmine, kuna eelmist enam ei ole. Ilma koerata on ikka väga tühi olemine. Mul on olnud kolme tõu kohta samasugune kinnisidee nagu teema autoril. Uurisin nii, kuis jaksasin, kirjutasin kennelitesse, uurisin isegi youtube'ist omanikelt infot jne jne. Kahtlesin koguaeg kahe tõu vahel ja nüüd, voilaa, on järsku kinnisideeks saanud hoopis kolmas tõug. Ma ei suuda samuti otsustada, sest need tõud on nii erinevad ja nende hulgas ks üks "raske" tõug. Niiet selle koha pealt saan väga hästi aru, mida autor mõtleb. Aga ma tahaksin oma looga öelda seda, et oota veel veidi, äkki hakkab mõni tõug veel meeldima, nagu mul, siis on ehk kergem loobuda "raskest" tõust. Mina isiklikult planeerin uut koera väga hoolikalt, sest tegemist ikkagi kaaslasega, kes pereliikmeks 10-15 aastat. Lähen igatahes 4. ja 5. august Pärnu rahvusvahelisele koertenäitusele koeri kaema, eriti neid kolme, kes mind huvitavad. Ma soovitaksin ka külastada mõnd üritust, kus dobermannid esindatud. Ehk saad jutule kellegi targemaga või vähemalt koeri ja nende käitumist näha.

Kaotasin enda koera juba aastaid tagasi vähkkasvajale. Sellest on 10 aastat ja ma igatsen ikka veel tema järele. Meenutus tema magamapanekust ajab senimaani nutma ja mõtlema, et ehk oleks ikka kuidagi saanud teda päästa. Samas ma tean, et see poleks võimalik olnud, kuna siirded olid juba üle keha laiali. Suurepärane koer! Perekoer, kes võõraste poolt äraostmatu. Võrratult enegiline, tark ja tasakaalukas. Nõrgaks küljeks pean selle tõu puhul tervist. Iseloom sobis minule lausa ideaalselt. Dobermann on hea koer, kui osata teda kasvatada. See kehtib muidugi kõigi koerte kohta ja tuleb arvestada seda, mis eesmärkidel ja mis iseloomujoontega koera soovitakse. Minule isiklikult sobivad ja meeldivadki rahvakeeli "raske" iseloomuga koerad. Tahtsin uuesti dobermani võtta aga kuna oli vaja aastaringelt õues hakkamasaavat koera, siis langetasin otsuse kaukaaslase kasuks. Kuigi mõttest uuesti dobermann võtta ei saa lahti siiani...Paaril tuttaval on ka dobermannid ja nad kiidavad seda tõugu. Kui kogemus koertega olemas, siis mina soovitaks seda tõugu kindlasti.

Aru ma ei saa, mis valu on inimestel neid sitaelukaid pidada :( Sööda, kasi, tuia iga ilmaga sitta korjates mööda tänavaid ja kuula lõugamist.