Kas saab pilte ka näha ? Ja kui vana kuts on ?

Kuna mainisid, et oled rase - see haisuteema võib ajutine ka olla :) Oled lihtsalt hetkel tundlik..

Kui minu abikaasa 4 a.tagasi suri,oli mul kaukaaslane ning peale mehe surma paar kuud hiljem suri ka koer ,oli 9a.Tal oli eesnäärme kasvaja,kuid kindlasti aitas mehe surm temale rängalt,kuna nad olid lahutamatud.Tütar ütles mulle kogu aeg siis,et võta koer ,et siis sa ei tunne niipalju üksindust.Võtsin kutsika,oli kahe kuune.Isa paberitega labrodor ja ema dalmaatsia.Mina mõtlesin kah ,et ma lähen täitsa segaseks selle kutsikaga,kuna kõik peenrad tuhnis üles,kusagil ei püsinud paigal.Juba ütlesin tütrele,et kui sa ei tah,et ma satun Wismarisse,siis pean kas tagasi andma,või kellelegi teisele ära andma.Kui palju ma tema pärast nutsin,et ta tegi mul pahandusi.Nüüd kui ta on mul kolme aastane,ei annaks ma mitte eluski teda ära.Tahan just öelda seda,et ka minu tütrel on väike toakoer ,tema kümneaastane ja aastane laps on nii õnnelikud selle koeraga.Ja kui tulevad meile,siis mängivad ka minu koeraga.Mis ütleb neljaastase lapse hing,kui te annate koera ära,ma ei kujuta ette küll.Rasedus on ajutine.Koer on lapsele väga tähtis kui ta on juba temasse ka kiindunud,mõtelge lapse peale ka.See on muidugi minu arvamus.

See ei ole mingi amstaff, see on krants kui pabereid pole. Amstaffi laadne krants. Ja anna jah ära. Sa ei kujuta ette mis haiglaarved paberiteta koerale tulevad. Kui paberiteta, siis on uuringud vanematele tegemata ja oodata antud tõtüüpidele omaseid "tüüpvigasid" Noh äkki joppab ja ei tule- yea right.

Gasvataja ütles, et tahtjaid on palju :D Muidugi-muidugi. Gasvataja. Suvaline isehakanud koertepaljundaja, mitte kasvataja. Uurige ka enne kui ostate, kust ostate ja mida ostate. Koera paberid on paarkend eurtsi. Kui neid pole, on ikka midagi tõsiselt viga. Kas sa lubadeta juhiga tallinn-tartu bussile läheksid? Vastan ise- sa oled juba peal ja sõidad, hüppa maha kuni kiirus väike. Hea et lennukile ei läinud.

Hea teemaalgataja!
Tegutse palun koera parimates huvides, võta kuulda eelmise postituse nõuandeid! Seda tüüpi koer vajab õnnelikuks eluks palju tähelepanu, vastuarmastust ja koos peremehega tegutsemist, väljakutseid, mida teie ega kindlasti 3aastane talle pakkuda ei suuda. Tagastage koer kasvatajale või pöörduge mõne teise päris koerakasvataja poole, kes teid asjaajamises, uue sobiva peremehe valikul abistaks, et koera võimalikult vähe traumeerida ja solgutada. Oled tubli, et probleemi tunnistad! Kõike head teie perele!

Tere!
Kui otsustate koera siiski loovutada, sooviksin koera kohta pilte ja infot meiliaadressile Triinu_642@hotmail.com

esimesele kõige kiiremale koeratahtjale ei tasu kutsikat anda.
enne loovutamist uurida uuelt omanikult asjaolusid, nt kas on olnud koerapidaja, kuhu koer elama asub, kes peres veel on jne.
pole sugugi harvaesinev, et kiirelt reageerinud ja moosise jutuga tahtja vahendab kutsikat edasimüügiks.

Aasta aega planeerisite ja otsustasite võtta paberitera amstaffi(!!) ja siis avastasite, et ei ole koerainimesed?? Kõige selle peale tahaks lihtsalt öelda, kuidas see võimalik on...
Tõug on äärmiselt hea valik inimesele, kellel on metsikult aega, pühendumist, tahtmist! Kutsikas näribki, teebki tuppa- sest ta on laps ja sellepärast peabki temaga VÄGA palju tegelema ja olema rahulik, kannatlik...
Meie amstaff oli ka kutsikana tõeline naaskel, aga palju vaeva ja palju igapäevast tegelemist ja mis kõige tähtsam ARMASTUST, teevad lihtsast koerast asjaliku koera!
Kiiremas korras otsi koerale uus kodu, palun!

Viimasega sama meelt, karta on, et see aastane otsimisaega kulus lihtsalt sellele, et otsida populaarne koer, kes sobib hästi kokku vaiba või kardinatooniga. Ja tõesti koer lõhnab, ajab karvu (see tõug vist küll väga ei aja), tassib liiva, pori, tahab palju süüa, haigekassa ei maksa ravikulusid, lisaks ei tea veel mis iseloom loomal on, kodust ei saa kauaks ära minna jne. Koera võtmine on endale uue kohustuse võtmine, eriti veel suure koera, väikese pistad kotti ja võtad kaasa, aga suure koeraga on hoopis teised lood. Aga suure tõenäosusega on tegu kiindumiseks liiga lühikese ajaga ja loodan, et koer leiab endale kiiresti uue ja hooliva kodu. Ja kõikidele nn."päästajatele" ütleks, et ärge võtke seda koera hetkelisest haletsusest, kindlasti leiab see koer ka uue kodu ilma teieta ja jõuab koju, kus teda juba kaua oodatud on.

Kui koera ära annad on su laps täiskasvanuna õnnetu sellepärast. Ta võib täiskasvanuna küll koera võtta, kuid see pole see, mis lapsena koera omada.

Äkki peaksid koera õues, mitte toas. Koera on täiesti võimalik õpetada, et ta oma hädasid tuppa ei teeks. Ma küll mingit koera lõhna ei ole tundnud, kui inimestel kellel on koer, külas käin. Muidugi tuleb koera käpad peale igat õueskäiku pesta. Tube võiks ka õhutada.

Koerad haisevadki!

"Koerad haisevadki" osaga ma väga nõus ei ole. Kui, siis niipalju, et inimesed ka haisevad. Täpsemalt on igaühel spetsiifiline lõhn, kellel tugevam, kellel nõrgem. Tõesti haisvaid (korteri) koeri olen enda elus kohanud kaks korda, üks neist oli lühikarvaline ja omanikud käisid isegi arsti juures põhjust otsimas, millega asi lõppes, ma ei tea. Üldiselt koeral mingit tugevat lõhna juures olema ei peaks, kui ta ei ole just niiske, külmast õuest sooja tuppa tulnud või haige. Miks mõnel on, pakkuda ei oska, mingi põhjus sellel siiski olema peab. Tüüpiliselt haiseb koertel pigem suu kui karv. Mis puudutab karvaajamist, siis lühikarvalised on just need, kes oma karva nonstop küljest kukutavad ja mis nagu nõelad igale poole sisse vajuvad, mis teeb koristamise keeruliseks.
Ma küsiks ka, et kui vana kutsikas on üldse? Hullemad ajad on käitumise poolelt ilmselt alles ees ja vastsündinud laps halvendab asja kindlalt veelgi. Koerad tõesti tunnevad omaniku stressi ja mida suuremaks see muutub, seda rohkem hakkab koer juba oma olemasolekuga inimest ärritama - surnud ring. Tõesti oleks parem talle uus kodu leida ja proovida uuesti kui teine laps umbes sama vana kui praegune vanem. Amstaff ei ole ei suur koer ega ka mitte raskelt õpetatav, kuid ta vajab tõesti tegelemist, sest asjad võivad kiirelt käest ära minna (sõltub koera iseloomust ja väljenduda võib ka ainult kodust väljaspool).
Mina olen hetkel neljanda koera omanik ja kuigi esimesed kuud oli just magamatus see, mis mind hulluks ajas (pidev väsimus ja kõik kohad valutasid pidevast koera tassimisest ja jalutamisest), siis üldiselt oleme me sellises seisus, et näiteks iga asi, mille koer varastab, teeb nalja, mitte ei aja vihale ega teda riidlema. Tulemuseks on vägagi viisakas koer, kes üldiselt pahandusi ei teegi ja me tõesti naudime tema olemasolu (välja arvatud karvad ja liiv :D ). Jah, koer peab endaga kooselust rõõmu pakkuma, mitte ei pea teda kannatama nagu kohustust.

Minulgi sarnane mure. Algul nii suur tahtmine ja Hurrraaa meil on nüüd koer. Nüüd on möödas kaks aastat ja varjupaika tagasi me ei saa teda viia. Kutsa teeb hädad tuppa ja väljas ei midagi, söögi kohta väga valiv, õigemini ei söögi enam midagi mida pakume. Mina temaga jalutamas käia ei saa, sest ta tõmbab mu ültse pikali kui kedagi näeb, hammustab palju ja sõbrad ei saa mul külas käia, sest ta ründab ja hammustab neid ja sellepärast karddaks me teda varjupaika ka viia ja ma lugesin, et sellise iseloomuga koeri pandakse magama. Muidu on ta väga rahulik, aga ta ei sobi toakoeraks ja hoovi meil pole. Ta on väga tore sõber, aga samas probleem. Kahetsen seda, olin nii noor ja ei mõelnud mis juhtuda võib ja tahtsingi esimest koera kes silma jäi. Nüüd me ei tea mida teha, ajab nutma lausa kui mõelda, et kui loll ma ikka olin.

Oled sa kuulnud midagi koertekoolist, koolitajatest? Kõik mis kirja panid on kõige tavalisemad mured/probleemid.
Arvad, et koerad on juba sündides kuulekad valmis? Sünnist 2a aastani pidev õpetamine. loomulikult saab ka teiseringi koeri väga edukalt ümber õpetada vaja ainult tahet ja järjepidevust.
Kui treeneri jutule minna pole huvi või võimalusi, otsi netist lahendusi, suht läbi nämmutatud teemad.

Kui laps olin, oli meil krants. Elas toas. Väga armas koer mulle. Siiski mõtlesin, et kas kunagi saabub aeg, kui mu riided ei ole täis koerakarvu. Mõtlesin, et kui suureks saan, ei võta ma kunagi endale koera.
Sain suureks ja võtsin varjupaigast koera. Kohutav mida see loom mu elamisega tegi. Pissimine tuppa oli väike asi. Näritud juhtmed, tekid, mööbel. Ümber lükatud asjad laual, augud põrandas, päevade veri mööblil (emane noor koer). Puur sai ka vale- liiga suure võrevahega. Ta ajas sealt käpad läbi ja liikus nii koos puuriga toas ringi. Olin beebiga kodune ja aega mul oli ta jaoks. Kuid vahepeal tahtsin poodi minna või kuhugi pooleks tunniks. See loom aga kartis metsikult inimesi. Seega kaasa teda võtta ei saanud. Midagi oli temaga juhtunud enne varjupaikka sattumist. Lahtiselt tuppa jätta samuti mitte.
Nii valus oli, kui olin ta tagasi andnud. Mõtlesin, et kas loobusin temast liiga kergekäeliselt. Ta leidis hea kodu välismaale. Aga mina olen siiani kurb, et teda välja ei kannatanud. Siiani pole enam koera võtnud ja ei hakkagi võtma. Kui vaatan, kuidas tülpinud vanaemad oma täiskasvanute laste koeri jalutavad ja vihaselt rihmast tirivad, koerajunne korjavad siis.. Koer on suur vastutus, nagu väike laps. Koeraga pole lihtne. Temast loobuda kunagi.. on väga valus. Teemaalgataja, kui tahad loobuda, siis tee seda ruttu. See nässakas kasvab muidu kõigele vaatamata su südame külge.

Võtsin ka juunis amstaffi kutsika. Pidin jätma oma ühe koerakesega hüvasti tema haiguse tõttu. Olin nii kurb, ei suutnud seda tühjust kodus taluda ja nii võtsingi uue kutsika. Hirm oli suur, sest meie koerad on juba kõik üle 8a vanad ja kodus oli enamus ajast rahu ja vaikus. Nüüd on ta meil peagi kolm kuud, olen küll väsinud, amstaff on tõeline energiapomm, aga samas olen ka õnnelik, et ta võtsin ja ootan aega, kuni suudan temast kasvatada korraliku koera. :D Olen ka tundlik lõhnadele, aga elan üle, sest loom on mulle tähtsam kui mu nina :D Lisaks on mul lapsed, hunnik tervisega probleeme ja muid kohustusi. Usun, et teemaalgataja on koerast juba loobunud, aga kirjutasin siiski...

Tahaks väga teada, mis nüüd toimub ja kuidas või kas asjad on lahenenud?
Teemaalgataja?

Palun andke koer kiirelt tagasi, ausalt jube on lugedagi.Koer noor,saab korraliku pere veel, hetkel rikute looma närvikava ära. Mul külmajudinad jooksevad üle kui loen su kirjeldusi. Jah,mul oli ka 2 näd koeraga kohanemisraskused,ja korra kahetsesin,sest ma ei mõistnud teda,ei osanud kohe midagi teha..aga siiski andsin aru oma teole, ja läks see esmae stress ka üle.Ja mida te üldse mõtlesite, rase,3a laps ja koerabeebi,kes on võrdne inimese beebiga...Ja uskumatu,ta ei oskagi kohe õigesti käituda,nii nagu sina oma peas mõtled...ei ei,kiirelt kontakt kasvatajaga ja uus võimalus,ära ole nii isekas,et looma ära veel rikud,kuna lapsele tore mängukann...!

Tuligi välja, et kutsikas on samast pesakonnast, kus mina oma amstaffi ostsin :) Tean, et kutsikas ammu uues kodus ja seal on kõik väga rahul temaga!

Kahjuks tuleb tunnistada, et varjupaigakoerte kohta on väga palju legende, mis vett ei pea ja adekvaatset infot raske saada. Sageli on inimestel normaalsest kodust saadud ja rikkumata närvikavaga koertegagi probleemid, eriti kui kogemusi pole, seda raskem on 2. ringi koeraga, kelle psüühika kannatada saanud ja kellega sageli olulisi vigu tehtud:...
Olenevalt asukohast, tasuks ühendust võtta mõne kogenud koolitajaga, kellel probleemkoertega kogemusi, Tallinnas olevat sellised nt. Alla Petrovne ja Sirje Vets, Tartus olevat Tiia Ariko vist isegi koolitatud koerapsühholoog.
Kirjandusest tasub lugeda, küll ise kainet mõistust säilitades: Cesar Millan- "Koeralausuja",
Jan Fennell "Koerakuulaja", Aivo Oblikas "Nõuandeid Koeraomanikule", Tuire Kaimo ja Hallgreni raamatuid, samuti lugeda portaale "Koer" ja "koertekoda".
Söömise üle tasuks mõelda, kui ta ikka ei söö, kuidas ta siis elus on? Üldiselt tasuks otsida mingi elementaarse kvaliteediga toit ja kehtestada enam- vähem kindlad söögiajad, nt. 2 korda päevas, kui ei söö, siis toit eest ära, ma ei tea ju, kuidas Te täpselt koera toidate, aga tihti hoitakse toitu ees ( ise olen ka seda viga teinud) või on "head" kodused, kes igasugu palukesi pakuvad. Väga odavad "Darlingud" jms. ongi ilmselt nii viletsad, et koera keeldumine on arusaadav.
Tuppa tegemine- oleneb põhjusest, aga üldiselt on oluline, et väljaheite lõhn saaks täielikult eemaldatud, võib vaja minna mingit spets vahendit, samuti harilikult aitab, kui koera territoorium on piiratud.
Jalutamine on väga oluline, vähene liikumine jms. tegevusetus on üks käitumisprobleemide põhjuseid. Kui koer ei oska/ taha normaalselt rihma otsas käia, tuleks kindlasti flexi rihma asemel kasutada tugevat present v. nahkrihma, samuti Teile soovitaks koonurihma proovida, mis peaks koeral tõmbejõudu vähendama. Tirimise vältimiseks soovitatakse seisma jääda või suunda muuta. Enda koera puhul ( ka varjupaigast pärit tänaseks endine probleemkoer) aitas, kui proovisin teda maiusega enda kõrval hoida.
Hammustamine on täiesti lubamatu, aga ilmselt tuleks läheneda sellele vastavalt põhjusele, sõltuvalt, kas on tegemist argusest tuleneva agressiivsusega või dominantkoera ülbusega ( arvatavasti esimesega).
Üldiselt on äärmiselt oluline teatud reeglistik ja kodukord, teatud rutiin, millest kinni peetakse: enam- vähem kindlad söögi- ja jalutusajad, koeral oma konkreetne koht, kus ta jalus ei ole,kuhu ta saab saata, kui vaja ja kus teda ei torgita, oma mänguasjad, millega tegeleda jne.
Õpetada tasub kindlasti kasvõi tavakäsklusi, kui kasvõi mingi paigalejäämiskäsk on selge, on palju lihtsam koera kontrollida, ühtlasi kulutab see koera energiat ja tõstab enesekindlust.
Agressiivne koer peaks väljas olema suukorvistatud.
Raske ju on, aga tegelikult peaks olema võimalik olukorda parandada küll, ega need hästi käituvad koerad, keda me kohtame ei ole enamasti selliseks sündinud, ikka vaeva on nähtud.