Kas keegi on piisavalt julge, et öelda, kui kahetseb koera võtmist?
Tahan olla 200% kindel, et olen kõigeks koeravõtuga kaasnevaga valmis, äkki on mõni asi, mille peale ise ei tulegi ja see osutub ületamatuks?
Netis uurimustööd tehes tundub kõik selge, aga päris situatsioon on ju hoopis midagi muud.

Niiet laske tulla- kõik vead/halvad tagajärjed, milleks Sina valmis ei olnud koera soetades? Hea oleks tõug ka kirja panna..

elamist ei kujuta hästi ette. Võib olla täielik krants, ikkagi saab ta olla suurepärane kaaslane. Seda peab muidugi kaaluma, kuhu loom paigutada siis, kui peres kedagi kodus ei ole, näiteks ainus omanik läheb haiglasse. Lastele on koer mitmekordselt kasulik.
Mõnede loomadega käib koguni ravitegevus kaasas, näiteks ratsutamine, delfiinidega ujumine.
Linnas on koera pidamine muidugi keerukam, eriti kesklinnas.
Ühest loomaraamatust lugesin, et koer ei tarvitse end korteris sugugi halvasti tunda, ta võtab pähe, et korter on tema kuut ja teda viiakse sealt aeg-ajalt jalutama.

minul koeraga selline negatiivne kogemus, et isal olid köögi laua peal hambaproteesid ja väike koer oskas need üles leida ja närida nagu konti. muidu aga ei kahetse koera olemasolu!

Alati kui koera olen võtnud, kahetsen. Aga ikka ja jälle võtan uue koera, kui vana lahkub. Koer ajab mind ikka tõsiselt närvi, tolkneb igal pool ees, siis lakatab ja mäkatab, kratsib, lakub mune ajab karvu jne. Õues lakub emaste kust. Lihtsalt õudne, peaks mainima. Aga kuna olen ta võtnud, pean ka seda aktsepteerima Ja siis mõtle veel, mis sa 14 aasta pärast teed, kas oled valmis teda nii kaua enda kõrval hoidma ja kui sureb, kuidas vastu pead. Kusagile kaugele ära sõita ei saa, siis pean talle koha otsima, kus ta olla saaks ja kas ta tahab seal olla. Ega see kerge ei ole

enne koera võtmist mõtle sellele:
1) mida teed järgmised 15 aastat? ega plaani elukohta vahetada, välismaale minna jne
2) kas plaanid last? allergia küsimus
3) majaduslik olukord - koer on kallis lõbu - arstid, söögid jne
4) sinu aeg - koeraga tuleb käia 3x päevas väljas, 1x teha pikem tiir
5) kelle hoolde jättas koer, kuhu lähed reisile.
eile kahetsenud koerte pidamist - aga enam ei võtaks, koer niivõrd seos kodu külge.

aga käi palun paar päeva koerte varjupaigas abiks siis saad selgeks, kas soovid koera kaaslaseks

siis ära parem võtagi!
Mina ei kahetse päevagi, et võtsin koera varjupaigast!

Soovitaks pakkuda varjupaiga koerale hoiukodu esialgu. Siis saad proovida.
Mäletan, et lapsena ajas mind närvi koera karvad, mis mu riietele jäid. Koera hais oli vastik ja see kui ta õues enda ja teiste koerte väljaheidet nätsutas. Või lakkus oma alumist otsa ja siis inimeste nägu. Koerale on oluline inimeste nägu lakkuda ja seda ei tohi keelata. Seda tehes tunneb koer ennast pereliikmena. Näo lakkumine on sama nagu lubada lapsel oma emmet ja issit kallistada.
Emastel koertel on päevad nagu inimestelgi. Siis tilgutab ta elamise veretäppe täis. Kui jätad koera üksi koju, siis tavaliselt hakkab ta haukuma või ulguma. Muidu on koerad väga armsad ja truud sõbrad.

Jah mõni hetk olen kahetsenud.
Sai võetud imearmas sinisilme husky. Kutsikaga oli jändamist oi kui palju. Näris lauda, tassis saapaid laiali, haukus öösel, ajas prügikasti pahupidi. Tagantjärele mõeldes, ei tegelenud me koeraga piisavalt. Sibery husky on väga energiline. Tundus nii nummi ju. Kaalusime isegi uue kodu otsimist, sest olime liiga suure tüki hammustanud. Kuid sõbra abiga läks asi paremuse poole.
Ehitasime koerale õue põgenemiskindla aediku, kus ta aega veetis, kui kedagi polnud kodus. Sõber jalutas hommikul oma amstaffiga läbi ja viis mõlemad koerad jalutama. Peale tööd sundis end vähemalt 1h õues jalutama. Hakkasime käima ka koertekoolis, mis aitas väga. Õhtuti sõitsime rattaga. Ostsime koerale arendavaid mänguasju, närimiskonte. Tol ajal mõnikord nutsin, sest ma ei jaksanud. Vahepeal, sõbra soovitusel, oli koer nädal koertehotellis, kus sai palju trenni. Ise sai mõnusalt sel ajal puhata. Kõik see algas, kui koer oli nii 7kuune. Kui koer sai 1 aastaseks olin õnnelik. Selle aja jooksul olin 2 korda peaaegu kuulutust üles panemas, et koerast lahti saada. Nüüd on töö ja vaev vilja kandnud. Kuts on üle 2 aasta vana. Ise olen ka rohkem vormis.
Olen jätkanud koera koolitamist. Läbisime jätkukursuse, see järel oli paus. Siis kordasime veel teadmisi. Läbisime ralli kuulekuse. Käisime ka agilitys 2tundi. Hommik algab tegusalt. Tööpäeviti kell 7 heliseb kell. Hüppan üles ja kohe õue. Õnneks on ilmad lubanud, sõidame rattaga. Pärast viskan aias palli. Siis jääb üksi aedikusse ja järab konti. Koju tulles tavaliselt sõidame kuhugi trenni, teistega mängima või lihtsalt metsa jalutama. Koju tulles olen ikka läbi, aga rõõmus. Õhtul veel väike jalutamine. Mõnikord on kiire aeg tööl, kodus. Tavaliselt viin koera siis mõnda hotelli, koerahoidja juurde. Nii on mõlemal poolel parem. Korra või paar kuus saab ka maal käidud. Koer saab seal korralikult metsas joosta. Kuigi ükskord oli õhtust järgmise päevani metsas jooksus. Huskydega ikka vahel nii.
Minu poiss on opil käind ja munad maas. See ka rahustas teda. Eks vanusega tuleb ka tarkus. Ise olen enda üle ukhe.

jama puha, et on oluline nägu lakkuda. Mul mitu koera olnud ja saavad ilma ka hakkama.
Koeri annab steriliseerida-kastreerida ja siis pole mingeid päevi ega soovi pulmitada-sirtsutada.
Kõik koerad ei hakka sugugi üksi ulguma ja haukuma, jällegi pole mul ühtki sellist olnud. Kui koer on üksi kodus, siis ta ootab ja magab, kuni pererahvas koju tuleb. Aga selleks tuleb looma muidugi harjutada ja õpetada. Loom peab olema kindel, et lõpuks ikka tullakse koju...

Eks lapsed saavad samuti ilma kallistamiseta hakkama. Ja koeri saab sundida ka mitte haukuma, pannes koerale kaela haukumisvastase rihma. Et koer oma taguotsa keelega ei puhastaks, selleks on olemas kraed. Kui karvad ei meeldi, saab võtta spetsiaalselt aretatud karvutud koerad või minna koerajuuksurisse ja ajada oma lemmiku karv nulli. Et kutsil külm ei hakkaks, võib talle selga erinevaid riideid osta. Koer oma ustavuses kannatab kõik välja ja on nõus sinuga isegi kell 17.00 teed jooma.

Ma armastan oma koera rohkem kui kedagi teist, ta on mulle nagu oma laps.

Aga vahel ikka kahetsen, sest pole kerge. Miks? Suurim põhjus: Eriti kui elad üksi nagu mina(kõige hullem sel puhul on see kui jääd haigeks või vigastad näiteks jalga) või perekonnas keegi teine ei taha ja ei viitsi koera õue jalutama viia. Ei piisa sellest, et koer korraks õue lasta, et sirts ja valmis. Mõnikord on ilm lihtsalt nii vastik ja kole, et ei taha kuidagi välja minnagi. Kõige hullem, aga see, et tööpäevad on pikad ja koer peab kodus häda kannatama. Lisaks neile ei meeldi üksinda kodus konutada, see teeb neid kurvaks. Minu koer ei söö ega joo kui mind kodus pole ja kannatab truult häda. Ma pigem soovin, et ta teeks tuppa kui kannataks.

Lisaks on koeraga väga palju tegelemist. Ja see ei lõpe kutsikaea lõppemisega. Lastega on lihtsam, kasvavad suureks ja hakkavad ise hakkama saama. Koertega nii pole, pead arvestama, et umbes 10+ aastat hoolitsed tema eest.

Kui oled laisem inimene ja tahad kodulooma, siis võta kass.

Lisaks:
Tuled töölt koju, väsinud, näljane, ja esimese asjana pead kutsa jalutama viima.

Sodi tassivad tuppa oma kasukaga, seega tihemini vaja põrandaid puhastada jne.

Minu oma on pikakarvaline ja laseb mõnikord püksid täis, siis vaja pesta jne.

Tugev rahaline kindlustatus-näiteks,
ootamatud visiidid loomaarstile,mitmed uuringud,vereanalüüsid,hullemal juhul koer statsionaaris nädalaid.
Tänapäeval ilmunud koertele inimeste haigusi,mõned raskesti diagnoositavad.

Peale haige koera eutanaasiat,kodu sahtlist leidsin paberilehe,mis olin jätnud sinna vedelema 13-ks aastaks,sain selle meelespea kaasa kui 13 a.tagasi kutsika koju tõin:
KÜMME KÄSKU KOERAOMANIKULE
1)Minu elu kestab umbes 10-15 aastat.Sinust eemalolek
on minule piinarikas.Pea meeles enne kui mind
muretsed.

2)Jäta mulle aega aru saada,mida sa minult tahad.

3)Palun usalda mind see on minu heaolu jaoks vajalik.

4)Ära pea pikka viha ja ära ära pane mind karistuseks
luku taha.Sinul on oma töö ,meelelahutus ja sõbrad,
minul oled ainult SINA.

5)Räägi minuga aeg-ajalt.Isegi kui ma aru ei saa mida
sa ütled,saan ma aru sinu hääletoonist.

6)Arvesta kui sa mind lööd,ei unusta ma seda iialgi.

7)Enne kui mind lüüa,pea meeles,et mul on hambad ja
võin kergelt su käeluud katki hammustada-aga ometi
ma ei tee seda.

8)Enne kui süüdistada mind seltsimatuses,laiskuses
või allumatuses,küsi endalt,mis võiks olla selle
põhjuseks.Võib-olla ei ole ma saanud õiget toitu
või ei ole ma kaua aega väljas käinud või on mu
süda juba vana ja väsinud.

9)Hoolitse minu eest ka siis kui ma vanaks saan.Kord
juhtub sama ka sinuga.

10)Ole koos minuga,kui ma lähen raskele teekonnale.
Ära ütle kunagi:"Ma ei suuda seda vaadata,"või
"Las see juhtib minu äraolekul."
Minu jaoks on see kõige kergem kui sa oled minu
kõrval.
PEA MEELES MA ARMASTAN SIND!
(Centron Software Technologies,Inc)

Rahulolevaks koeraomanikuks kasvada aitab raamat:
Inki Sjösten
Üldine kuulekus
(suhe koeraga,koolitus,õppimine,hoolitsus)

Need kümme käsku on head, nii on.

Teie naabrid oleks väga tänulikud, kui te koera ei võtaks. Olgu see eramajade rajoon või vana paneelelamu. Naabri koera klähvimine on väga kurnav.

Klähvib kasvatamata koer.

Olen siin kirjutanud pikalt oma inglise buldogist, kellel on meeletu allergia, tänu millele siis megakallid rohud ja spetstoit(ka väga kallis).
Oma kahe ja poole eluaasta jooksul on ta üle elanud neli oppi, oleks viiendat veel vaja aga proovime venitada nii kaua kui võimalik kuna narkoosi elab ta väga raskesti üle.
See kõik on meile maksma läinud tuhandeid eurosid ja me ei ole absoluutselt mingid rikkurid. Vahel olen ikka mõelnud, mida kõik selle raha eest oleksime saanud endale lubada, maja ehitada või reisida.
Kuid koera armastan nii väga, ei kujuta elu ilma temata ettegi. Ta nagu teab, et elus tuleb nautida igat päeva, igat minutit, et see on nii habras. Ta on väga, väga tark ja leebe, suure südamega koer, inimeste ja eriti laste armastaja.
Aga nagu sellest veel vähe oleks adopteerisime ühe isase toyterjeri, kes on muidu samuti maailma hellem ja muidu tubli, aga ta iga päev kuseb tuppa. Õues käimisest talle ei piisa, ma ei saagi aru, kas nendel väikestel koertel on põis liiga väike, et peab iga paari tunni tagant nendega väljas käima või on tal terviseprobleem, igatahes on ta ära rikkunud põranda, vaibad, diivani, kuigi riputan talle igale poole mähkmeid, nendest ikka vähe.
Hiljem sain teada, et selle pärast ta ära antigi, et on selline kusekott. Aga ikkagi on mul sellest kusekotist kahju, ta ka ju elusolend ja vajab armastust.

Kogenud ,et isane koer hakkas tsirtsutama kui samasse tuppa tulid elama teised isased lemmikloomad ja samas kõik korraga võistlesid "perenaise" tähelepanu eest ja kõik tirtsutasid mingi aeg ,kuni koer sai aru keelust ja lõpetas tsirtsutamise tuppa,aga "tulnukad" teised lemmikloomad jätkasid tuppa tsirtsutamist ,aga kahetsesin vaid ,et teised lemmikloomad lisaks võtsin- hais ja pesin põrandat iga päev.
Jäi mulje et iga loom eraldi tahtis ise olla ainuke "perenaisele" üksi.

Mu esimene koer oli tõeliselt suur sõber, kellest paremat ei teaks iial tahta. Aga kuna ei mina ega mu vanemad ei teadnud sel ajal koertest mitte midagi, siis jamasid juhtus. Ja palju. Oli ka sügav nõukaaeg (vist 1979, kui ta meile tuli), kirjandus, vaktsiinid, koolitus krantsidele... no polnud lihtsalt teavet selle kohta.

1. ta näris läbi kõik, mida närida andis. Tekikottidesse ja linadesse augud, kui voodi jäi kogemata tegemata. Mu väljamaised peened kõrgekontsalised rihmikud, millega olin käinud paar korda (tänapäeval vist ei kujuta keegi ette, mida tähendasid sellised kingad pubeka jaoks tol ajal! Poodides selliseid ei müüdud ja isegi "leti alt" polnud võimalik saada).
Kõik saapakontsad, kõik sussid, mis kogemata kapist välja jäid.
2. ta kraapis puruks me välisukse polstrid. Ribadeks ja tükkideks. Kulu missugune.
3. kui kapiuks jäi irvakile, näris ta läbi kõik kapist kättesaadavad asjad ja ukse pealekauba. Keegi enam kulu ei osanud kokku lugedagi.
4. ta jäi katku. Mistõttu ma puudusin koolist 3 nädalat ja ravisin koera, kuna pikatoimelised ravimid puudusid ja teda tuli süstida, määrida ja tilgutada iga 2-3 tunni tagant. Sai terveks!
5. ta kraapis end jooksuajal läbi kõige tihedamalt ehitatud aia (õigupoolest kaevas aia alla 3 päevaga sügava tunneli ja põgenes sealtkaudu. Oli kadunud 3 päeva - milline paanika ja nutt majas!
6. ta tõi 6 aasta jooksul 36 poega! Kui kohutav töö see oli - neile kodu leidmine!
7. ta sai jooksuajal ringi rallides autolt löögi ja reieluu kildmurru, mille operatsioon oli ülikeeruline ja ravi kestis 2 kuud. Ja kuna meil oli vaid üks loomakliinik, seegi töötas E-R 9.00 - 15.00, siis oli asi päris hull. See kliinik asus linna teises otsas, autot meil polnud, taksoraha samuti mitte, tassisin ta süles ca 10 km kaugusele ja tagasi. Korduvalt. 12-kilose koera ca 16-aastase õblukese tüdrukuna.
8. ta kusi iga jumala kord toa täis, kui meile mõni meesterahvas külla tuli. Kartis mehi (tänavalt leitud koer, ilmselt oli meeste käest peksa saanud).

See loetelu pole kaugeltki täielik.

Aga niipea, kui oma elu peale kolisin, hakkasin unistama vaid koerast, vaatamata kõigele. Sest armsamat ja toredamat olevust polnud olemaski, kui mu esimene koer.

Nüüd olen neid kasvatanud mitukümmend aastat ja ilma koerteta ei kujutaks elu ettegi. Toonastest probleemidest on väga paljud praegu välditavad - koolitajad, kirjandus, veterinaaria, internet - kõik on kättesaadavad igaühele.
Aga kõikvõimalike jamade ja kuludega peab siiski arvestama, sest iial ei tea :)

Lasin mõni aeg tagasi oma tuttaval ära arvata, kui kalliks läks lemmiklinnuga veterinaari juures käimine. Tuttav arvas, et 300 eurot. Ise imestasin, et miks ta sellise summa pakkus. Mul jäi juba suu lahti, kui pidin oma rahakotti paari totsiku rohu ja ülevaatuse eest umbes 50 euro võrra kergendama. Nüüd tean, sest tema käib pidevalt oma kassiga loomakliinikus. Kui kassid jäävad ikka kassi suuruseks, siis koerad võivad olla kassi suurusest kuni väikese poni suuruseni. Kui palju kallim võib siis nende ravimine olla.
Jäin varjupaiga koeri vaatama ja juba valisin ühe mõttes väljagi. Nii hea, et juhtusin seda teemat lugema. Ma pole veel nii rikkaks saanud, et endale koera näol vastutus võtta.

Jah, ühist teed on käidud 12 pikka aastat. Kuid hetked, mida suudab pakkuda koer, seda saabki kogeda ainult koos koeraga. Meile tuli ta juhuslikult ja olen siiralt rõõmus, et kohtusime .. Seotus, kohustused, sellega peab arvestama. Ka kulud toidule ning arstiabile. Meil on arstiabile kulunud oioi kui palju,kuid see on kõik lahendatav. Kuid, päeva lõpuks ei ole sel tähtsust. Meie 12-aasta sisse on mahtunud palju toredaid retki mere ääres, metsas telkides, niisama tuuritades mööda maarjamaad, ikka koos. Ei kujuta ette oma rännakuid ilma neljajalgse sõbra valvsa pilguta. Telkides valvab mu und maailma kõige ustavam sõber, mere ääres ujudes ei pea südant valutama, kas autovõtmed alles jne. Kokkuvõtvalt, ühest juhuslikust kohtumisest sai lahutamatu sõprus, sõprus, mida tuntakse muinasjuttudes ..

Ei tea kas huskyd on mingid nõiutud koerad või mis, aga ka meil oli sibery husky. Üks silm oli sinine. Nägi suht änksa ja coool välja. Jalutasime küll koeraga, aga mingi korra päevas. Ta oli mingi 4kuune kui kasvuhoone ära lõhkus. Toas kraapis tapeedi maha ja padjad katki, seega oli enamus ajast õues. Klähvis ja sõi lilli. Kaevas end naabritele külla. Suht hull loom oli ja kahetsesime kohe ja müüsime maha siis kui ta oli umb pooleaastane.

On need huskyd v

lollid on hoopis need, kes järjekordse koeramoe laineharjal oma staatuse näitamiseks võtavad koeratõu, kes on hoopis muil eesmärkidel aretatud.
Huskyd on aretatud kelgukoerteks. Seega on loomulik, et aktiivne koer igavusest elamist lõhkuma hakkab ja igal võimalusel plehku paneb ning maailma avastama siirdub.

Kahetsenud ei ole aga kannatanud olen.
Eelkõige tundnud teatud aegadel süümekaid, et pole saanud koeraga pikki jalutuskäike teha nii palju kui olen soovinud. Põhjuseks: terviserike.
Samas on just koer mind psühholoogiliselt aidanud mingitest terviseprobleemidest paremini üle saada.

Omalt poolt soovitan, et kindlasti pühenduge enne kutsika võtmist koeratõugude eripäradele. Erinevad tõud nõuavad väga erinevat lähenemist. Isepäised kelgukoerad (huskyd, malamuudid, samojeedid, laikad) pole üldse võrreldavad näiteks üldiselt leebete retriiveritega või koostööaltis sakslaste või nutikate puudlitega. Tihti on ka mitmed väikekoerad suht pujäänid. Taksid näiteks.
Kusjuures lisaks tõu omapärale on oluline ära tunda pesakonnas ka kutsikate vägagi erinev karakter.
Kui olete energiline ja sportlik inimene, võite valida rohkem alfaomadustega kutsika. Samas peab ka enda karakter olema mitte nõrgukeste killast. Kes soovib aga rahulikku peresõpra, vaadake, kuidas käitub kutsikas nn. testolukordades. Kutsikad on tõesti juba pesakonnas üpris erineva karakteriga. Kõige raskem on kusjuures kartlike ja närviliste koerapoegadega. Nende puhul on vaja eriti kannatlikku ja rahulikku meelt, mõistmist ja järjekindlust. Sama on tihti ka varjupaiga koertega, kuid tulemuseks võite ikka saada haruldaselt truu ja ustava sõbra.
Kutsika (või ka kassipoja) võtmine tuleks ideaalis aga sättida puhkuse ajale. On aega tegeleda ja kasvatada. Mis väiksest peast kutsikale selgeks tehtud, see hiljem eluks ajaks ka päris hästi kinnistunud.
Pahasid, kurje või lolle koeri aga pole olemas. On olemas vaid koeraomanikud, kes on ise natuke või palju rumalad, laisad või hoolimatud, et kindla koeraga õigesti, tõule ja iseloomule vastavalt tegeleda ning teda koerale kohaselt kohelda.
Lihtsalt armastamine ja nunnutamine on tegelikult koera puhul vaid üks väike osa. Sellega tuleks iga tõu puhul arvestada.
Aga kes hakkama saab, omandab ikka väga imelise ja erilise kogemuse ühe koera sõpruse näol.

Otseselt kahetsenud ei ole, aga väsitav ja keeruline on mõnikord küll.
Koer on 15-aastane, sirtsutab tuppa ja aeg-ajalt muutub natuke totuks... noh, vanust ju palju juba.
Kodust ära olla ei saa, midagi äkki otsustada ei saa - et sõidame täna paariks päevaks spa-sse või tuttavatele külla. Koer vajab hoolt ja praegu juba 4x päevas õues käimist, keegi peab alati temaga jääma või tuleb keegi leida, kes enda juurde võtaks või jalutamas käiks.
Ta on olnud hea ja armas sõber, pahandust pole kunagi eriti teinud, ei haugu praktiliselt üldse, aga ma vastutan tema eest surmani ja meie pere elukorraldus sõltub väga palju temast.
Iga päev mitu korda, iga ilmaga ja iga tujuga, hoolimata väsimusest või haigusest peab temaga õue minema - see on tervisele kasulik, muidugi, aga niimoodi 15+ aastat...
Kokkuvõttes - ei ole kahetsenud, aga koer nõuab väga palju pühendumist ja aega. Väga palju.

Teemaväliselt.
Mul on oma kiiks, täiesti tunnistan, aga ma ei saa tihtipeale aru. Ei saa aru, et võetakse koer, poputakse, tegeletakse pühendunult, jalutatakse, aga lapsi ei saada või lapsega ei viitsita tegeleda...
See ei puuduta muidugi kõiki ja see pole minu mure jne, aga aeg-ajalt ma imestan.

ma loen sind ja naeran ja nutan.
ma tean, mida sa tunned. mul on läinud viimasel ajal mu kasside peale tuhendeid eurosid.
sinu koerad on õnneks ikka veel elus ja sinuga, mina aga maksin tühja, mu kassid on surnud.

Sama oli väikese koeraga-kuidas kliinikus käisin ,maksin ravi eest,analüüsid, lootused(mitu nädalat) ,et seda ei juhtu minuLe.. Hetk kui mõtlen äkki surnud koerale,hing jääb kinni,kuigi möödas kuid,
see ,nagu süveneb.
See kaotus,kui sureb sinu koer-Sõber(13.a.),kas suudab sellega,toime tulla,pärast sellist kogemust ei jää kõik samaks.