Kas keegi oskab kogemusi jagada....6 kuune,jube isepäine,ülbe.Vabalt jooksma lasta ei saa,ei anna kätte,jookseb suvalises suunas,heal juhul peatub naabri koera juures ja sinna jääbki,kinni võtta ei lase,toiduga meelitamisest pole kasu.Ei tee välja ühestki kutsumisest,toimetab omatahtsi.Väga raskesti kasvatatav koeratõug.Olen valikus äärmiselt pettunud.Enne kutsika soetamist lugesime,et tegu rahuliku,territooriumit hoidva valvekoeraga,meie oma täpselt vastupidine.Oleme kogu perega jube väsinud,ei tea mida peale hakata.Kas kastreerimine võtab rahulikumaks?

ei, kastreerimine ei ole imerohi ja selliste asjade vastu testosterooni vähendamisega ei saa. Ja tõesti - ongi tegu sellise raske koeratõuga, ei ole ninnunännu! Sellepärast korralikud kasvatajad päris igale ostjale sellise tõu kutsikat ei müü kah. 6 kuune on just parasjagu puberteedis kah. Nüüd on ainult kaks head võimalust. 1. võimalus - pidada nõu kasvatajaga ja leida kutsikale uus kodu, kus temaga paremini hakkama saadakse. 2. võimalus - minna koeraga korraliku koolitaja juurde ja arvestada, et koolitustegevus saab olema pidev ja järjekindel vähemalt paari järgmise aasta jooksul. Kolmas võimalus ei ole hea - see on see, et kõik läheb samamoodi edasi ja ühel päeval on naabruskonnas uus probleemkoer, kes enam mitte lihtsalt ei käi naabrikoera ja naabrit tervitamas, vaid suhtub nendesse oluliselt inetumalt (ja valusalt). Nojah, on veel võimalus piirata koer kindlale alale - selleks teha talle aedik, kust ta ei pääse ei üle, alt ega vahelt. Ja veel peetakse koeri ketis, mis on paras brutaalsus....

Kui koeral pole mingeid psühholoogilist laadi probleeme, siis on raskestikasvatavus tavaliselt ikkagi inimestes kinni, kes ei oska ja ei tea. Miks on koolitamine valimis välja jäänud ja kohe kastreerimine kaalumisel? Kuidas koer pääseb vabalt jooksma, kui te ei lase?! Pluss sellist kasvu tõul on liikumisvajadus, kas ta saab piisavalt füüsilist ja vaimset koormust? Või on see ka üllatus, et koerad seda vajavad?

Standardi järgi on akita seltsi-, mitte valvekoer - kust te selle välja lugesite, et valvekoer? Seltsikoerad vajavad tegelemist ja seltsi, mille puudumisel nad hakkavad seda ise otsima.

see, et FCI on oma tõustandardis määranud KASUTUSvaldkonnana seltsikoer, ei tee ameerika akitast sugugi ninnunännut lihtsat sohvakat. Tõus on läbi aegade ja esivanemate sees ka üsnagi tugev valveinstinkt ja see on alles ka lombitaguses akita-aretuses. Ka kõige parema tahtmise juures ei saa ameerika akitast sellist seltskoera nagu näiteks on samamoodi seltskoerana kirjeldatav cavalier.

Territoriaalne valvekoer on näiteks tiibeti mastiff või lõuna-vene lambakoer, kes saab üksi hakkama ja ei igavle seejuures ning püsib krundi piires. Akita ei ole. Koertel on kõigil vähemal või rohkmela määral valveinstikti sees, selleks nad koerad ongi, isegi cavalier. Ninnunännu sohvakad on FCIs vähe teises rühmas kui akita, akita on ikkagi aktiivne tõug, mis tahab tihedalt tegelemist ja kui viitsi, taha, saa, siis otsib seda tegevust endale ise. Ja mõni inimene, kes on lugenud ühte esimesena ettejuhtuvat artilit netist, et akita on rahulik valvekoer, on pärast "väga pettunud" oma pooleaastases kutsikas, sest rahulikud valvekoerad on sellised juba sündides.

viimase lause eest 10 punkti!

Hullult aktiivne,isepäine,raskesti õpetavav,peab kõvasti koolis käima,ise kodus vaeva nägema jne.6 kuust kuni aastani üliraske elukas,prääniku kõrval peab olema ka aegajalt piits;)Tahab kõvasti liikumist,väsitamist,väntsutamist,siis on rahulik.Valida oli kas bernikas või am.akita...millegipärast langes liisk akitale(netis leidus päris palju kiitvat!)...nüüd hiljem aegajalt taban end juurdlemast,kas ikka tegin õige valiku!?

on ikka hull loom küll, nüüd isiklik kogemus. Sobib võib-olla kuhugi sügavasse metsatukka, kus saab vabalt ringi joosta, omapäi majandada. Allub kohutavalt raskesti, koolist pole ka erilist tolku. Käitub normaalselt vaid juhul,kui päevad läbi ainult temaga tegeled. Tööl käiva perena pole meil see kahjuks võimalik. Kui kellelgi huvi selle isepäise 8 kuuse musketäri vastu, jätke oma kontaktid!

Kastreerimine! Väga hea, võtab vol.i korralikult maha. Paljud ütlevad, et hiljem pole enam päris koer, vaid koeralaadne toode. Isiklikult küll väga rahul, mida nooremalt teha, seda efektiivsem, paljud instinktid veel kujunemata. Hea kodukoerake, suur nunnupall . Kui tahad näituse ja aretusega tegelda,siis ei sobi,aga muidu soovitan soojalt!

kastreerimine ei ole abivahend! Lisaks ei taheta rääkida ka kastreerimise negatiivsetest kõrvalmõjudest. See, kui ÜKS koer muutus selle toiminguga sohvakaks, ei muuda asja - võimalik, et oleks muutunud selleks ka muudmoodi! Kastreerimisega võetakse maha suur osa (kuid mitte kõik) testosteroonitootmisest, kuid iseloomu-/käitumisprobleemid ei ole testosteroonist - see on oluliselt keerukam! Hans54 - esimesena võtke ühendust kasvatajaga, normaalne kasvataja aitab leida uut võimalikult sobivat kodu!

Isaseid hobuseid, toakasse pole ju kastreerimata võimalik pidada, hobustest tulevad normaalsed tööloomad või lihtsalt perelemmikud, samuti isased toakassid, need sirtsutavad ju kogu elamise haisema. Omal armas pikakarvaline lõigatud isane diivanikiisu,super loom.Miks need koeramunad nii pühad, et kastreerimine keelatud? Lapsepõlvest mäletan, maavanaema krantsikesed samuti munadest eraladatud, või peaks nüüdisaja tõukoerte munad eriliseks pühaduseks kuulutama?

Härra/proua EI soovitab võtta ühendust kasvatajaga, et leida koerale uus omanik!? Edasine asjade kulg .....kasvataja kuulutab: ära anda hüper/super sugupuust tõukoer, lisaks veel tõuühingu üdini ainult positiivses võtmes kiidulaul (mis justkui peax kehtima iga vastava tõu esindaja kohta!)jne. Lõpulause kindlasti a`la "lorust exomanikust,kes ei suutnud aadlisoost koera endale alluma panna jne.Oletame, et uus huviline tekibki, aga... Kas Sina EI oled 100% kindel, et temal läheb eelnimetatud loomaga nagu "lepase reega"? Võibolla peab kasvataja oma "oodi" veel ja veel koertemüügi portaalis avaldama,lõpuks võta kasvõi tagsi.
Kui inimene soovib koera kastreerida(see maksab ja seda pole võimalik teha oma koduköögis fileerimisnoaga!), siis saan aru, et ei taheta koerast loobuda, võimalik,et soovitakse talle pakkuda igati normaalset elu.Kuid kuna tegu juba tõupoolest üsna aktiivse ja raskesti alluva koeraga,siis miks mitte katsetada kastreerimist!? Eks igal asjal omad head ja vead, kas on mõtet looma hakata solgutama ühelt omanikult teisele, peaasi , et munad alles!??

ma ei soovi ühelegi koerale koduvahetamisi, mida saaks vältida (samas õige koer õiges kodus on ju kõigile parim variant, kasvõi koduvahetamise hinnaga, oma kogemus kahe erineva koduvahetajaga, kellele olen andnud püsikodu). Kuid kastreerimine EI OLE IMEVAHEND! Ja ei saa võrrelda absoluutselt erinevaid loomi, erinevatest liikidest - kassi ja hobust ja koera (hea veel, et ei lisatud härga, orikat ja oinast)! Nende käitumine on nii palju erinev ja ei muutu ka kassid kastreerimisest koolitatavamateks. Kastreerimise kõrvalmõjusid tasub kah teada, lugeda näiteks siit: http://jofor.homestead.com/LongTermHealthEffectsOfSpayNeuterInDogs.pdf Tasub lugeda ka näiteks seda: http://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0055937 Ja koera käitumine on oluliselt keerukam kui vaid testosterooni mõjutatav. Näiteks on tõenäosus, et agressiivse käitumise taga on hoopis teine hormoon, mil pole munanditega mingit pistmist, siit saab lugeda: https://www.sciencedaily.com/releases/2017/09/170927162032.htm Ja kuigi massiliselt propageeritakse steriliseerimist kui imemeetodit, siis - teadusuuringud, kus on vaadeldud tuhandeid eri vanusest ja soost koeri, näitavad vägagi teistmoodi pilti. Üks lihtne leht, kus viited ka uuringutele ja kokkuvõtlikult probleeme näidatud, on siin: https://healthyandhappydog.wordpress.com/behavioral-effects-of-spay/ Normaalne koeraomanik suudab vältida soovimatute paarituste toimumist ka siis, kui loom ei ole steriliseeritud. Steriliseerimisoperatsioon on aga kindlasti vajalik tervislikel põhjustel, kui vaid sellega on võimalik päästa koera elu (raskekujuline emakapõletik, kasvajad jms.). Vaid inimese enda võimalikuks mugavuseks operatsioon võib endaga kaasa tuua oluliselt rohkem probleeme ja palju suuremaid loomaarstiarveid, looma piinadest rääkimata. Akita on suur koer ja temal võib kastreerimine soodustada näiteks luuvähi teket.

Ja küll on tore, kui kasvatajale pannakse koheselt silt külge, teadmata, kes selle konkreetse koera kasvataja üldse on (ei ole minu tõug ja ei tea, kes on kasvataja) või mismoodi see kutsikas justnimelt sinna peresse kunagi sattus! Rääkimata tõuorganisatsiooni mahategemisest. Muide - ameerika akita kuulub spitside tõuühingusse ja tõututvustuses on kenasti kohe alguses kirjas algupärased kasutusalad - karujaht ja koertevõitlus, mõlemad on sellised valdkonnad, kus inimesele kuuletumine ei ole kõige olulisem, küll aga väga tugev iseloom ning kiire omapäi otsuste tegemine. Ehk tuleks siis hoopiski lobotoomiat soovitada?

Jaapani Akita on tõesti seltsikoer! Ameerika Akita on päris kindlasti valvekoer!
Ja on kah tõeline valvekoer! Tean, sest mul on