Tere. Kirjutan siia olukorra, millele vastust otsin. Nimelt tean toredat vanaprouat, kes elab üksinda imepisikeses köök-toas, enamasti koguaeg kodune. Nüüd on tekkinud mõte, et tema võtaks hea meelega endale seltsiliseks varjupaigast vanema kassi. Mõte on ilus, aga on AGA-d. Esiteks, varjupaikasid on palju ja palju on kuulda olnud väga rangetest nõuetest kassi uuele kodule. Ei tea, kas sellisele üksikule vanainimesele ollakse nõus üldse kassi loovutama? Iseenesest 30-40 eurot saaks kassi peale kuus kulutada. Kui on kodust mõni päev vaja eemal viibida, saab kassi hooldamises kokku leppida naabritega (vastupidine juba toimib :) ). Suuremaks mureks saaks muidugi võimalikud arstikulud, kui kassiga midagi juhtuma peaks. Kas keegi teab, mis variandid sellises olukorras võimalikud on? Kas pakkuda kassile ainult hoiukodu? Või päriskodu ja on võimalik varjupaigalt abi paluda, kui kassiga seoses suured ravikulud tekivad? Ja kui suureks need kulud siis tegelikult osutuda võivad? Või ei antaks sellises olukorras prouale üldse varjupaigast kass-pensionäri? Teiseks variandiks jääks võtta kuskilt niisama kassipoeg, aga eakamal inimesel kassipoega võtta pole kuigi arukas.
Väga tänan, kui keegi kel asjast rohkem teadmisi, võtab vaevaks infot anda!

hoiukodu pakkumine oleks ju vägagi sobilik variant ja lisaks kena tegu.
iseasi, kas proua suudaks kassist loobuda, kui loomakesele uus peremees leitud. mina näit ei suudaks.
kui on vanem inimene, ju siis on piisavalt elu näind ja kogenud ning teab, et kõigest siin elus tuleb millalgi loobuda ja lahti lasta. ma soovitaks sellisel juhul just hoiukodu varianti. see variant ikka parem, kui kasse pungil varjupaigas, isegi kui kööktuba pisike, sest mõni kass on varjupaigas meeletus stressis, kuna pole eriti teiste kassidega suhtlusaldis, samas inimesega suhtlust naudib väga.
äkki võtate ühendust mõne varjupaigaga ja räägite seal oma loo ära.
olge terved, head inimesed!

küll väga vana, aga seisan sama küsimuse ees. Minu kass suri poolteist aastat tagasi, olin kui kätetu-jalutu pikka aega. Nüüd võtaks ikka kohe endale kassi ja ausalt öeldes ideaalis tahaks kiisupoega - siis saaks oma käe järgi veidi kiisut koolutada. Egas nad ju palju paindu ;) Kardan hoiukodu andes just sedasama, et kasvab üks südame külge, siis teine. Ei ole aga saatus teada andnud, kaua on antud maa peal veel ringi tallata. Kui te ise olete musta stsenaariumi puhul valmis vanainimese kassi endale võtma (kui juhtub pöördumatu), siis võiks ikka endale kiisu muretseda.

Aitäh kaasa mõtlemise eest. Just eile nägin TV3 uudistes väga tänuväärset ettevõtmist Tallinnas, kus eakad saavad varjupaigast kassi võtta ega pea muretsema majanduslike raskuste pärast, sest lubatakse igati abiks olla ja vajadusel kass ka tagasi võtta. Siin on videolugu, aga kahjuks toimub see ainult Tallinnas: https://tvplay.tv3.ee/seitsmesed-klipid-2019/seitsmesed-eakad-leiavad-kesklinna-valitsuse-abiga-lemmiklooma-10305995/

Aga proua kellest mina kirjutasin ei ela Tallinnas. Ja jah, isegi mõtlesin, et kui majanduslik seis paneb sundolukorda, et saaks pakkuda ainult hoiukodu, siis eks see kassi loovutamine saaks kohutav olema. Kui kass ikka sinu ainsaks seltsiliseks ja pereliikmeks saab. Kui nii mõelda, siis oleks vist parem kassi üldse mitte võtta.
Ja ise mõtlesin algul ka varjupaika kirjutada, aga kuna olen lugenud nende väga rangete nõuete kohta, siis ausalt öeldes ei julge. Neile võib see väga egoistliku palvena tulla, et pakuksime kodu küll, aga suuremateks väljaminekuteks terviseprobleemide korral vajaksime abi...
Ja kiisupoja võtmine on risk, ma ise ei saa kahjuks seda garantiid küll anda, et kassile tulevikus kodu pakun. Aga meenus, et kuskil on keegi tore noormees, kes ise kasse ravib ja neile kodusid otsib, püüan tema kohta ka pisut infot leida, ehk leiab lahenduse.
Loodame, et see praegu ainult Tallinnas toimiv kassi andmine eakale koos igasugu toega levib varsti üle Eesti. Nii paljudel vanainimestel oleks hädasti seltsilist vaja ja nii palju seltsilisi on varjupaikades oma hubast ja armastavat kodu ootamas...

Pole ehk veel
17. jaanuar 2019, kl 17.17-le

kõik tahavad kassipoegi reeglina, täiskasvanud kasse ei taha suurt keegi võtta. nii nad konutavadki varjupaikades aastaid ja mõni isegi sureb seal.
mina soovitaks küll võtta vanem kass, see sobiks vanemale inimesele paremini, iseloom ka juba tasakaalukam ja rahulikum, ei tuuselda nii palju ringi, oskab end talitseda.
koolutada pole võimalik ka kassipoegi ja polegi vaja, sest meil kõigil on valmis iseloom juba sündides kaasas. koolutada ei saa suurt kedagi, võib ainult murda, aga see tähendab elusolendi vaimset surma, zombistumist.
küünteta mängimist, liivakasti kasutamist jne saab edukalt õpetada ka vanemale kassile - see jutt, et vana koer ei õpi uusi trikke, on jama. me kõik õpime surmani, kõik sõltub vaid õpetajatest.
armastuse ja kannatlikkusega saab ka vanema, elus ja inimestes pettunud kassi muuta õrnaks, sõtkuvaks hingesugulaseks, kes sulle on valmis tundide kaupa ainiti silma vaatama ja aegajalt nagu jäär peaga vastu külge puksima, et oma armastust otse sulle luuüdisse transportida.
aga see variant, et võtad varjupaigast ja siis viid ta tagasi varjupaika, kui ei meeldi - see on küll õudne, võtab loomakesel viimasegi eluisu ja usu inimestesse.
loodetavasti saavad vanemad inimesed siiski aru, et varjupaigast tulnud kass ei saa paari päevaga sinu parimaks sõbraks, selle peale läheb aega ja tahtmist. kui see aga juhtub lõpuks, siis saad oma panustamise kuhjaga tasutud.
edu meile kõigile!

Ma ei saa küll aru sellest, et varjupaik veel valib, kas loovutada kass või mitte - nad peaks olema ju õnnelikud, kui saab järjekordse looma oma supilt maha, sest tundub, et hetkel küll veel kasside pakkumine ületab tugevalt nõudlust. Ja seda, et hoiukodu kassi hakkab keegi endale soovima, ei maksa vist ka väga karta - enamik tahab ikka väikest kiisupoega ja täiskasvanud kassid ootavad aastaid, ilma et keegi neid võtaks. Ja kui ikkagi kiisupoja tahtmine on, siis ma ei saa ka aru, milles probleem - igal aastal manguvad nii tuttavad kui ka inimesed foorumites, et palun võtke meie kassipoegi, muidu paneme nad magama...

Meil siin ka Asulas oli üks brigadinna kelle muude ülessannete hulka kuulus ka mobiilse massinaga müristades plehkupannud penide paikapanemine. Tema oli siis see koeratüdruk Lotte. Aga praegu on tema asemel tüsedam meesterahvas ehk maksikoer Fik