Ikkagi on nad maailma ustavamad loomad. Kui sul on ikka koer olnud kaua aega, siis on lahkuminek meeletult valus. Ta nagu oleks kasvanud üheks osaks sinus. Lugesin Carmela kurba teadet, ning mulle meenus augustikuu, kui pidin enda vanast semust lahkuma. Ta oli väga ustav, alandlik, ilus ja sõbralik kolli. Kõik nutsid sel päeval.

Kuid miks on nii, et enda surm ei tundugi nii õudne, aga just selle surm, keda armastad...
Kusjuures oli mul koerast veel rohkem kahju, kui mõnest sugulasest, kes on ka ära surnud. Mina ja mu vennad olime temaga ju üles kasvanud. Olin 4 aastane kui ta toodi. Uut koera ei tahaksi...

Mis tõugu koerad on teil ning mis tõugu on olnud? Ning kas te olete peale semu surma uue koera võtnud?

Üks Ameerika psühholoog on öelnud, et koera surm puudutab sellepärast valusamalt kui mõne inimese, et nad on oma südamelt ja armastuses nii puhtad, koeral puuduvad inimlikud "halvad" iseloomujooned nagu kadedus, kättemaksuhimu, solvumine, omakasupüüdlikus jms. Koerad andestavad ju kohe, nad armastavad siiralt armastamise pärast, vaatamata sellele kas oled rikas või vaene, kole või ilus, hea või halb. Nad on nii ehedad ja eks inimesed ju tajuvad seda. Ja hiljemalt kaotades oma sõbra hakkavad seda hindama.
Endal on verekoer ja segavereline õuevalvur.

Minul oli Ameerika kokkerspanjel, kes suri sellel kevadel. Pandi magama st. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et nad on tujukad ja pisut lollid, oli minu oma nagu ingel. Seda juba eluajal, ilmselt pole vaja öelda, kuidas veel pärast tema surma temasse suhtumine on..

Ei tahtnud algul uut koera. Tükk aega ei tahtnud. Pool aastat pärast surma tekkis aga selline asi, et sõbrad tahtsid kinkida. Ma mõtlesin selle peale sõna otseses mõttes päevade ja ööde kaupa, et mis nüüd teha... ja isegi, kui tundus, et VIST veel ei taha, hakkas kuidagi nii kahju sellest mõttest. Kujutlesin kutsikat kodus ja vaatasin poodides koerte asju (nagu bioloogiline kell oleks tiksunud) ja siis otsustasin, et tahaks küll kutsikat. Ja mis kutsikat... midagi pole teha, kokkerspanjel on ikka see KÕIGE armsam koer minu meelest. Kui mul enne oli isane ja must, siis nüüd on emane ja beež. Ja see ei ole sugugi asendamine. Vaid uus koer, uus iseloom, kõik on uus. Mõtlen oma endise koera peale ikka iga päev. Mälestused ei ju ei kao. Ja tema on ikka minu kallis sassu.

Minul oli kaks šoti terjerit. Praegu on alles üks, kes on ka juba vana - 12-aastane. Pärast teise surma kevadel kulus kaua-kaua enne kui suutsin jälle öösel ilma nutmata magama jääda ning leppida teadmisega, et teda enam pole.
See on tõsi, et looma surm on hullem kui inimese oma. Mul on surnud mitmeid sugulasi, kuid mitte ühegi pärast pole tundnud sellist meeletut, hinge rebivat valu nagu siis kui mu koerake suri.

kassid-koerad, vahet pole, nad on ju pereliikmed, kes elanud sinuga pikki aastaid külgkülje kõrval. loomulikult võtab nende surm jalad alt! kauged sugulased pole ju konkreetsed pereliikmed.

Anna, ka minul on am. kokker ja pean seda maailma kõige armsamaks koeraks. Ka minu oma on nagu inglike ja ma ei loobuks tema eest mingi hinnaga!

mul ka am.kokkerspanjel juba kuue aastane aga ei ole talle leidnud koeratüdrukut kas keegi on äkki huvitatud

Minul on vanemate juures segavereline väike terjer.Veel olen olnud uhke leonbergeri omanik, kelle ma aga oma suureks südamevaluks pidin lahkuminemise/kolimise/õppima hakkamise tõttu teise peresse andma. Nutsin aasta otsa. Aga nad saadavad vahetevahel pilte ja peavad mind ikka meeles. ütlevad, et nii tubli ja tark ja rahulik. Nüüd on tal veel landseerist-sõber ka toodud nii et seltskond on hea. Aga minu südamevalu ei lähe vist kunagi üle. Ikka mõtlen, et oleks ehk võib-olla ikka kuidagi hakkama saanud. Aga tegelikult tean, et Feliciale oli uus kodu parim lahendus.

Minul oli kolli... Jaanuaris saab tema surmast 10 aastat ja uue koera võtmise mõte on olnud peas ainult viimased paar aastat, enne ei suutnud sellele mõeldagi, nagu oleks reetnud või unustanud vana koera...Tobe, mis...?
Aga uus koer saab igal juhul olema ka kolli, see on kindel.

Olen koera surma alati raskelt üle elanud. Uue koera majja tulek on sealjuures leina veidi kergendanud, kuid ega uus sõber vana asendada ei saa. Lihtsalt pakub uusi rõõmu ja muresid.
Mul on rotikas. Juba kaheksa aastane ja erinevad tervisehädad on välja lööma hakanud. Mure ta pärast on väga suur:(