Tahaksin teile pajatada ühe loo. See on lugu sõprusest kahe looma vahel, keda tavaliselt vastanditeks peetakse. Ma ei oleks uskunud, et sellist sõprus loomariigis näha võin. Ometi see ju juhtus.
Meil oli olnud oma hea 8 aastat 1 suur, isane koer. Külakasse ta ei sallinud, hakkas ikka haukuma, kui nägi. Siis otsustasime majja võtta kassipoja. Alguses kass kartis koera ning kutsagi pelgas kassipoega. Kass oli turris ja näitas oma küüni, koer aga oli alandlik - ta ju teadis, et see on meie kass ja ta ei või talle liiga teha. Aja jooksul poisid harjusid teineteisega. Koer oli alandlik, lubas kassil oma toidukausist süüa. Vahest ainult urises, kui kausipõhi paistma hakkas. Nad isegi magasid kõrvuti. Vahest kass läks ulakaks ja mänguhoos virutas koerale käpaga, aga koer ei teinud ikka midagi. Läks mööda mitu head aastat - loomad vennastusid. Kuid siis juhtus midagi väga kurba - koer suri. Kõik olid väga kurvad - oli ta ju nii tore ja alandlik koer. Alguses kass ei saandu aru. Kuid siis, kui koera ei olnud juba mitu päeva enam kodus olnud, oli näha, et kassil tekkis stress. Ta käis mööda ruume, kus koer oli tavaliselt viibinud ja otsis teda taga. Otsis teda väljast ja otsis teda majast. Ta muutus vaikseks ja silmadest oli näha, et ta oli kurb.Ta sai aru, et ei tule enam ta sõpra tagasi. Praegugi käib ta veel selle ruumi ukse taga, kus koerale meeldis kunagi alati olla.
Ma ei tea, kui kaua ta veel koera mäletab. Ehk on ta juba unustanud? Aga millegipärast seda ei usu...

on üks armas lasteraamat: "ebatavaline armastus", kirjanikku ei mäleta kahjuks, kuid oli eestlane. räägib kassipoisi ja varese sõprusest. lugege, te ei kahetse.

Kassil on kahjuks väga hea mälu. Vaevalt, et kiisu unustanud on. Ehk uus kutsikas rõõmustaks teda :)))

kas kassid ei olegi nii lollid siis!