Süda valutab. Terve öö juba.
Lapse sõbranna ilmus eile meie ukse taha koos mingi koeraga, et olla omale saanud. Kutsus minu last koos meie koeraga õue mängima. Tulid tagasi õhtul 6 paiku, näidati meile ka seda koera, must Inglise spanjel minu meelest. Küsisime kust said? Üks sõbranna oli pakkunud, nüüd läheb küsib emalt, kas võib omale võtta, sic! Küsisin, mis ise arvab, on neil sellest juttu olnud? Vastas, et ilmselt ei luba. Saatsin ta siis koju, et KUI lubatakse jätta, peab süüa ostma jne., minu laps läks saatma. Nii, ja kui laps tagasi tuli, siis rääkis, et tegelikult olid mingid tuttavate tuttavad tüdrukud koera Stroomirannast kaasa toonud! Lasin lapsel sõbrannale helistada, et mis sai. Koer pidi maja ees haukuma. Küsisin, et äkki viiakse koer varjupaika, aga isa ei pidavat loomi autosse võtma, no varjupaik selle aja peale kinni ka. Saatsin lapse õue, andsin päevase sööginormi kaasa, selle hingas koer hetkega muidugi ära. Aga edasi ei osanud midagi teha, endale isegi ööseks võtta ei saanud, meil on juba koer (ka kellelegi liigseks osutunu) ja see oli nagu tulesäde. Isegi õues jooksis lihtsalt edasi-tagasi, mängis kividega ja haukus! Nii ta lõpuks sinna tänavale jäigi, mul jälle silmad märjad..
Kuradi lapsed (ca 10-aastased), võtsid lihtsalt meeldiva koera kaasa ja mõtlesid, et mängivad, kuni tuleb kojumineku aeg, aga edasi? Isegi süüs keegi neist ei pakkunud. Õhtul vist lähen teda otsima.
Nii. Kui keegi otsib musta spanjelit(või sarnast koera), kes ilmselt pärit Sõle tn. kandist, siis otsigu Kajaka turu kandist.
Oeh, ei saa sellest üle:(((

Varjupaika saab koeri toimetada minu arvates ööpäevaringselt. Vähemalt minul õnnestus nende auto kohale kutsuda 23.30 paiku.
Aga lastest oli küll vastutustundetu meeldima hakanud koer lihtsalt kaasa kutsuda, ise ütleks neile sellisel juhul üsna julmalt, et koera võimalus kodu üles leida pole sellises olukorras eriti suur ja kui see koer nüüd hukka saab, on see nende süü. Ehk siis vähemalt edaspidi ei meelitata mõnda uut koera endaga kaasa.

Saab ju Varjupaika helistada ja kysida, kas kellelgi on selline koer kadunud.
Teine variant, et võtad koera enda juurde ja kutsud Varjupaigast auto koerale järgi.Kui koer on õues(kuskil), siis ei saa autojuht ka parema tahtmise juures teda yles leida.Väljakutseid on palju ja enamus selliseid, et koer on praegu sellel tänaval, kui autojuht kohale jõuab on koer loomulikult läinud.

Varjupaik töötab iga päev 9.00-18.00, juba välja uuritud. Kas teie ei näinud politseisaates, kuidas varjupaik tegelikult koertesse suhtub ja kuhugi välja sõita ei taha. Öeldi otse, et tasuta ainult lasteaiad ja haiglad. Selles saates viis üks naine varjupaika rotveileri, kes ise lahtisest uksest tema autosse ronis ja ära ei läinud, lisaks tõmbas ta jope ka veel lõhki.
Õnneks pole spanjelid sellised, aga ega mul varjupaika usku pole.

Mõistan su muret, Opaal. Mul endal samasugune kehv tunne ühe pruuni inglise spanjeli pärast. Nägin teda nädal tagasi Tartus, Annelinnas. Tundus ilus, hoolitsetud koer. Liikus mitu päeva meie maja kandis, andsin süüa ja lootsin ikka et peremees ta üles leiab. Enda juurde võtta ei saanud, ka endal juba koer olemas. No ja siis täna hommikul nägin teda kesklinnas. Hing pidi kinni jääma. Ma nii väga lootsin, et ta on juba oma kodu üles leidnud... nuuks.

Helista vastavasse tõuühingusse, kui see on nende liikme koer, ehk on sinna ka muret kurtnud, või oskavad soovitada, mida edasi teha. Kui see koer ikka on veel sinu maja ees:( nii kahju, võibolla mõni laps nutab praegu, sest ta kutsa on kadunud.

Olen juba spanjeli klubiga rääkinud. Kahjuks ei teatud midagi tarka öelda.

Kulla Opaal, see rotweileriga politsei saade on ju 3a vana!!!
Selle ajaga muutub nii mõndagi, ka Varjupaigas.

Tõukoerad on enamasti nummerdatud. Kas mikrokiipide või tätokatega. Seda tasuks järgi vaadata. Mikrokiipi näeb muidugi ainult loomaarst, tätokas on kõrva siseküljel.
Alati muidugi neid numbreid pole. Leidsin ise taksikoera. Hulkus keset suuri sõiduteid ja rihma polnud. Midagi polnud. Hästi pai kutsu oli. Otsisime temaga koos sealt hulkumispiirkonna ümbrusest mitu aega tema omanikke, aga ei leidnud. Siis viisin kutsu koju. Meil on küll kodus ka koer, aga nad said omavahel sõbralikult läbi. Järgmisel päeval käisime loomaarsti juures kindlaks tegemas, kas äkki mingit mikrokiibikest küljes ei ole. Ei olnud. Teatasin takside tõuühingusse ja koerte varjupaika. Ka ümberkaudsetesse loomakliinikutesse, aga omanikku ei tulnud. Mehel oli üks sõber, kes omale just taksikoera tahtis ja andsime siis kutsu talle. Ausalt-öeldes oli mul nii kole kahju seda teha. Aga õnneks sai kutsu omale väga toreda peremehe.

Nende taksidega ongi vist selline jama, et kipuvad suures jahituhinas ära eksima. Eks see ole vist teistegi jahikoertega nii. Ise tunnen inimest, kes leidis metsast umbes aastase hagija.

See saade ikka nii vana ei ole:))) Ja paraku pole seal kahjuks ka midagi muutunud, kuidagi on elu nii läinud, et enam-vähem tean, mis seal toimub ja see üks kamp töötab seal juba aastaid. Aga loomulikult oleks tulnud koer varjupaika viia, kahjuks minul polnud autovõimalust ja nende laste vanemad, kelle lapsed selle jama korraldasid, lasid ju koera lihtsalt tänavale tõsta!
Omal ka tõukoer, tean kiipidest jms. ka, aga see koer ei tundunud väga noor olevat ja varem ei pandud neid eriti (no veel varem polnud kiipe olemaski). Eile meie perekond igal juhul seda koerakest rohkem ei kohanud. Loodan, et leidis oma vana kodu üles või äkki uue ja parema?

Tegelt on kyll see saade u. nii vana, mõttetu muidugi vaielda :P aga see rotikas oli tol korral ka meie ukse taga :)
A, tegelt on pea kõik inimesed Varjupaiga vastu, kui nad just ise seal ei tööta ;)

need lapsed on äkki väikesst loengut või karistust väärt - mõelgu natuke kuidass olek sõues kükitada ilma söögi ja koduta. Kas neile meeldiks, või kui keegi näiteks nende endi koera pihta paneb - kuidas meeldiks? Ise väiksena kunagi ammu - omasin ka koera, kes oli siuke umbes poole aastane kutsikas, rabati ka kaasa, aga kuna me terve õhtu mööda tänavaat käisime ja karjusime ja hõikusime, siis lasti pimedas hilja ta lõpuks lahti, kuna me sealkandis siiki kõiki tundsime oleks ju hiljem välja tulnud, kes koera võttis. Ja saime oma kutsu tagasi, ta lihtsalt oli nii armas koer, et kõik tahtsid nunnutada. Tead milline rõve tunne see on kui keegi ta lihtsalt pihta paneb. lastele tuleks see kohe kindlasti selgeks teha, et ühtegi võõrast looma kuskilt kaasa ei veeta - see on tõesti sic! Mõelda mida nüüd keegi teine seetõttu tunneb, kui ta loomake kadunud on. On ka jah pahatahtlikke, kes tõesti oma koera tänavale saadavadki, aga kuna olen ise jäänud koerast ilma lühikeseks ajaks õnneks varastamise tõttu, siis tean mis tunne on.

nüüd on seda küll hilja öelda, aga need lapsed oleks kohe samal õhtul pidanud selle koeraga tagasi saatma sinna, kust nad ta kaasa kutsusid!