Tahaks küll kõiki hoiatada, kes kavatsevad paljukiidetud Urve Ariku juurest endale Tiibeti mastiffi soetada. Urvel on kombeks oma kasvatatud koeri enda juurde tagasi nn treeningutele kutsuda, kus ta väidetavalt lubab siis õpetada, kuidas kutsuke näituse ringis jooksma-istuma-seisma peab. Sisuliselt tähendavad need treeningud seda, et Urve näitab, kui suurepäraselt teie koer jookseb tema kõrval ja kui kehvasti jookseb ta teie kõrval, ehk siis seda, kui suurepärane handler on tema ja kui kehvake olete teie. Ûldiselt tundub, et kogu ürituse mõte on aidata rahuldada ühe keskealise proua saavutus- ja tähelepanuvajadust, aga mitte koera dresseerida.

täitsa nõus eelkirjutajaga. oma kogemustest lisaksin juurde, et igal tõul oma jobu.rotikatel näiteks Vets Sirje. vaadake tema koeri näitusel-söövad või inimesed ära, aga teleka räägib, et on ise koerapsüühholoog. (keegi küll pole neid pabereid näinud ja tegelik haridustasegi vist alla keskmise...)
nii, et ei maksa neid oma nomedega liputajaid tõsiselt võtta.

to Tõeliselt halb kogemus

Vaata äri on äri ja raha ei haise, loogiliselt mõtlev inimene peaks sellise käitumise peale proua (kesiganes) näitusele händleriks palkama... Normaalne ju!
Munadega mutt!

Täitsa nõus- kes ei viitsi koeraga tegeleda, pole huvitatud näitustest ege kõigepealt iseenda ja siis koera õpetamisest- ärge võtke sealt koera! Kui kohe endal ei õnnestu, on kolm võimalust
1. Vihastad ja mässad kodus edasi, et üksord näidata- MINA teen paremini.
2. Ütled kasvatajale, et sinule see ei meeldi ja loobud.
3. Halised anonüümsena naistekas.

Lp.Tõeliselt halb kogemus...

Kas tõesti on selliseid koeraomanikke, kes mõtlevad, et tulevad oma üle käte läinud koeraga kasvataja juurde ja see siis teeb imet.Kui seda aga ei juhtu, siis kirume netis ja süüdistame kasvatajat, kohe kergem hakkab! Olen samuti kahe tiibetlase omanik ja tean, kui järjepidevat tegelemist nad vajavad.Kui omanik seda siiani viitsinud ei ole ja nüüd äkki avastab, et õige aeg oleks näitusele minna ja küll kasvataja kõik korda ajab.Aga kas Te ei ole mõelnud, et alguse saab kõik ikkagi koera ja omanikku suhtest, kui seda ei ole suutnud aastaga saavutada, siis ei ole minu meelest küll mõtet kasvatajat süüdistada.Tüüpiline- tegeleda ei viitsi,paha ja kuri kasvataja, lõpptulemus anname koera ära...Äkki otsite viga vahest ka endast?

No eks ma võin ju kõike kolme teha:
Haliseda naistekas
Kasvatajale oma arvamuse välja öelda
Koeraga edasi mässata või talle uue kodu otsida või hoopis temast prae teha... kas keegi teab mõnd hiina/korea retsepti?

paistab, et arikul on lihtsalt kehv pesakond olnud. tagalikult peaks uurima, et ke son nende pahade koerte isa. ega ainult ema kasvataja süüdi pole. võimalik,et tõupraak isast pärit.

väike valik retsepte koera(liha)st leidub siin, küll kahjuks in English - aga tõelist gurmaani see ei takista ometi:)))http://wolf.ok.ac.kr/~annyg/english/e5.htm

...pole halbu koeri,on halvad peremehed.

Lp.teema algataja!
Enne kui kedagi laimata tahad,ole vähemalt niipalju aus ja kirjuta oma nime all!!!
Kullakene, kas sa arvasid tõesti nii,et viid oma koera koolitusele ja selle kümne korraga asi piirdubki? Koera ja omaniku vaheline hea koostöö saavutatakse ikka pikaajalise igapäevase treeningu tulemusena.
See,et sinu kasvataja võttis vaevaks oma järglase omanikke koolitada on ju igati kiiduväärt tegevus.Eelkõige õpetatakse ju ikka koera omanikule,kuidas kodus harjutada kõike seda mida tunnis ette näidati!
Arvan,et olete õnnelik koeraomanik,kellel oli mida õppida kogenud kasvatajalt.
Jõudu koera õpetamisel,sest suur koer ei TOHI olla koolitamata!

Igal oinal oma mihklipäev, 20 kutsikat aastas, ei saagi midagi paremat olla. Kodukal aga ninnu, nännu... aretusaasta korda läinud, mängime, hüppame, koolitame ja siis arvab veel, et keegi on kade. Ega ometi kutsikaomanikud? Olen ka ise üks õnnetu SB koeraomanik ja ausõna kahju koeraomanikust kes siin mures. Minu koer on ka tige kuid saame hakkama. Kahju, et kutsikat võttes ei märganud rohkem tähelepanu pöörata vanematele. Olid need ju nii tigedad, et isegi ligi ei lastud.
Andke andeks, et nimeta kirjutan aga ma kardan Urvet.

Aga miks sa Urvet kardad? Miks sa peaksid teda kartma, kui ütled oma arvamuse välja? Koera koolitamine on keeruline värk, eriti kui tegemist sellise "isemõtlejaga" nagu tiibetlane. Ega seal saagi alati kõik õnnestuda. Eks Urve püüab nii palju kui suudab ja igas töös tuleb ette tagasilööke.
Huvi pärast küsin, et kes need nii tigedad vanemad seal olid? Status Benevolese kõige "tegijam" kuts on Ernie, mu meelest ta pole tige, vaid pigem valvas.

Lisaks veel, et kui sa ei taha avalikult arutleda, kirjuta mulle maili peale hanna.stern@mail.ee, meil ka tiibeti filosoof kodus. Või jäta oma kontaktid.

kuid popp mutt. tore, et selliste eneserahuldajate eest hoiatatakse.

Tiibetlaste koolitamine on tiibetlaste koolitamine. Meie arvates on see tiibeti mastifite puhul rohkem tühi töö ja vaimu närimine. Loomulikult tuleb harjutada ja koer peaks teadma ühte-teist, kuid igapäevane ja pikaajaline treening jäägu rohkem nende koerte ampluaasse, kes seda vajavad ja ilma selleta endaga hakkama ei saa. Tähtsam treeningust on tunne - side peremehe ja koera vahel. Iga tõuga seda ei saavuta (kuigi spetsialistid on väitnud vastupidist). Treenitavate tõugudega on pisut lihtsam-käsk kätte ja peab tulema see käik, kõnd, jooks, seismine jms.
Tiibetlane ei ole niisugune tõug. Me ei räägi eranditest.
Igal kennelil on oma tööstiil. Urve Arikul on arvatavasti oma. Teistel jälle teistsugune. Kui mulle ei meeldi itaalia saapad, ma ostan siis saksa toodangut... Või lasen kohaliku kingsepal teha. Kui ei meeldi Urve stiil ja koerad - ära võta sealt siis kutsikat. Ja vastupidi...