Eesti mehi on põhiliselt kahte tüüpi.
Üks tüüp on selline, kes on korralik pereisa, kes austab ja armastab oma abikaasat ja kes ei figureeri tutvumisportaalides.
Teine tüüp on selline, kes on mingil põhjusel üksi jäetud ja kes siis püüavad omale leida uut silmarõõmu - mõni lihtsalt mõneks õhtuks, mõni jälle kauemaks. Ja vot see teine tüüp on need, kes arvavad, et nad on printsid valgel hobusel ja tema tulevane silmarõõm peab tõesti olema max. pikkusega 160 cm ja max. kaaluga 60 kg.
Ei salga, ka mina mahtusin veel 45-selt nende mõõtude skaalasse ära ja olin ka õnnelikus abielus.
Siis aga juhtus minu elus väga valus pööre - mu abikaasa hukkus ja see tundub, et jättis pöördumatu jälje ka minu tervisele ja ka kehakaalule, mis enam korrigeerimisele ei allu.
Tõsi, ma ei otsi omale uut elukaaslast. Pigem otsin head sõpra, kellega oleks hea suhelda, kellega omi mõtteid vahetada siin maailmas toimuvast ja keda oleks vahel võimalik ka mõnele üritusele kaasa kutsuda. Eks siis elu ise näita, kuidas meie eluteed kujunema hakkavad.
Aga paraku on see suhtluskaaslase leidmine suhtlusportaalides võimatu. Enne, kui see teise tüübi mees sinuga üldse vestlema nõustub, nõuab ta sinult täpset kaalunumbrit, mille alusel ta siis pidavat otsustama, et kas hakkab minuga suhtlema või ei.
Olen siis küsinud, et mis see kaalunumber siis olema peaks, et ta soostuks minuga vestlema. Sealt siis see info, et max. 60 kg.
Mina paraku nüüdseks ületan seda max. piiri ligi paarikümne kiloga.
Kuna pole ju mõtet end ka kergemasse kaalukategooriasse valetada, siis sellega see suhtlus ka lõpeb.
Pole hullu õnneks on alles veel mõned kauaaegsed peretuttavad, kellega aeg-ajalt suhelda saab ja olen nüüdseks juba harjunud üritustel üksi käima.
Elu on ilus ka ilma nende printsideta valgel hobusel.