tore seltskond on tõesti majas....ja eelviimase näite kohta - see on kõike muud mida teemaga silmas peetud.
Vahe ikka selles kui näed kui ta püüab armsasti viisakas olla või pillub sõnu niisama.

Elan tilullukeses asulas Pärnu lähedal ja siin on kombeks kõiki teretada, lapsed loomulikult ka. Mulle väga meeldib. Ise teretan kõikjal kui kuskile ruumi sisenen. muidugi v.a. suured kaubamajad ja muud suured asutused. Tere on elementaarne nagu tänan ja palun..

no- meil korrusmaja koridoris teretatakse kõiki, kes vastu tulevad- on ta siis laps või vanur. Üldiselt tunnen ka suuremjaolt oma püstiku elanikke. Kui kolib uus- siis võetakse see teretamise kiirelt omaks. Nii on lihtsalt meil kombeks. Tutavamate püsielenikega vahetame viisakusest ikka paar repliiki ka - ilmast tavaliselt :) Ka teame me kõiki oma püstiku lemmikloomi- ka nemad teretavad sabaga ....

See nn Sõbralik on ikka jobu. Kujutagu ette, normaalsed inimesed tervitavad hommikul üles ärgates ka oma pereliikmeid. Igal hommikul ärkan oma kalli mehe "Tere hommikust" peale, kuigi magame ju kõrvuti. Ja õhtul soovin kõikidele pereliikmetele head ööd. Leian, et see on viisakas ja näitab üksteise vastu austust.

Jah, kunagi tõesti teretasin hommikul meest, sorri, siis ta oli kallim. Aga kui lapsed sündisid ja mina läksin millalgi vastu hommikut magama, kui mees juba üles tõusis - siis andke andeks, lihtsalt ei õnnestunud enam teineteisele "head ööd" ja "tere hommikut" öelda. Kui ollakse kahekesi ja värskelt kooselus, siis võib igasugu rituaale välja mõelda, aga õige varsti seab karm argipäev omad piirid. Nüüd, kui lapsed juba (peaaegu) suured, nüüd mina pesen öösel nõusid ja põrandaid, kui mees ammu näeb juba und. Jah, oli aeg, kui käisin mehele "head ööd" ütlemas, ekstra sellepärast läksin magamistuppa, aga ausalt, kui ikka 25 aastat ollakse ööd ja päevad koos, siis lõpuks hakkab imelik, ega mees pole tita, kellele peab õhtul unelaulu laulma. Kui töölt tuleb, siis panen käed ümber kaela, aga kuna mees on ikka nii tüdinud ja tülpinud, kui koju jõuab, siis vahel ei julge isegi kallistada.

teil on vaja lihtsalt rutiinist välja tulla.Ega te pole ilmselt ainukesed kellele igapäeva tülpimus külge hakanud.
Aga siin ei saa eirata lihtsalt viisakaid ja heatahtlikke kodanikke,kes vaatamata kõigele viisakust ja sära kaota.

"sõbralik" on oma kommeteerijanime küll täiesti valesti valinud, tema sõnavõtte lugedes võib tõdeda, et tegemist on täiesti ebasõbraliku ning üsna kibestunud inimesega. Ilmselt ka ületöötanud ja oma perest tülpinud. Miks see mind ennast kommenteerima pani - lapsena sattusin ka ise sellise "sõbraliku" täiskasvanud naabri otsa, kellele naabrilapse tere oli tatika haukumine jms. Siiamaani, täiskasvanuna, on mõnikord kõhe võõraid inimesi tervitada - et mine tea, mis sealt vastu kostab -, jäi kuidagi alateadvusse ja hinge selline suhtumine.

Oh kaua te jaksate selle üle targutada! Minule on õpetatud ja mina õpetan oma lastele edasi ja loodan, et ka nemad ükskord õpetavad oma lastele: laps ei tülita (kõneta) täiskasvanud inimest ilma mõjuva põhjuseta! Nagu ka laps ei sekku täiskasvanute vestlusesse - see on esimene elutarkus, mille ma kodus selgeks sain, olin siis ikka väga väike, ehk 3-4-aastane. Vanemad on mul haritud inimesed ja terve elu töötasid (nüüd pensionärid) kirjastustes, seltskonnaks kirjanikud, kunstnikud, toimetajad.
Ma ei kavatse sel teemal rohkem rääkida, eks, saate ju aru küll!?

Ma loen ja ei usu oma silmi. Alul arvasin, et see, kes end nii põhjendamatult "sõbralikuks" nimetab, on hilisteismeline. (Neil on vist tänapäevalgi moodne olla täiskasvanutega suheldes blaseerunud, seda ka teretamise suhtes.) Aga siis selgus, et enam-vähem mu oma eaklassist. Meievanustele õpetati ikka täiskasvanutele tere ütlemist, mind lausa müksati, kui trepikojas mühaklikult "suu vett täis" hakkasin kellestki mööda kõndima. Tõsiasi, et suurte inimeste seltskonnas viibiv laps räägib siis, kui kana pissib, on hoopis teine teema.

Ja ka minu vanemad on haritud inimesed, seltskonnas on lisaks kirjanikele, kunstnikele, kino-raadio-teletöötajatele isegi mõni arhitekt, arst ja muusik! Mõelda vaid!
Meie majas elanud töölised, juuksurid ja kingsepad kasvatasid ka omi lapsi viisakaks.

Seda ei taha mõeldagi, mis siis juhtuks, kui sõbralik kodanik satuks välismaale töötama-elama; nii lääneriikides kui mõningais aasiamaades ütlevad lapsed ja täiskasvanud majanaabritele, tuttavatele tööl-koolis jne ikka tere. Vaikides mööda vuhiseda on ikka ebaviisakas. (Terve maailma kommete kohta kogemused ja andmed tõesti puuduvad).

kahjuks ei erista sõbralik viisakust ja vanemate inimeste tülitamist. Ja ilmselt ei suutnud seda teha ka sõbraliku nn haritud vanemad.

Ja muide, kirjastuses töötamine ei eelda mingit erilist haridust ega haritust... Toimetajal võiks ju filoloogiharidus olla, aga ülejäänud on puhtalt tehnilised töötajad. Kohati ei saa nad halligi aru, mida neil trükki anda tuleb.