Kolisime mõned kuud tagasi kesklinnas olevasse korterisse.Erilise tähelepanu pälvisid peatselt toredad ,viisakas ja ka naeratavad inimesed. Tere,head aega,kena õhtut! - nii tavapärane....ka pisike tirtsuke meie korruselt alati (natuke arglikult) aga hästi armsalt teretab või soovib head aega.
Nii armas,eks;)
Täna veel üks armas tähelepanek - et elame kõrgemal korrusel siis kasutame kortterisse saamiseks muidugi lifti.Linna pealt tagasi jõudnuna,oli keegi juba lifti lipsanud ja põrutas juba üles. Mida veel! jõudsin omaette pomiseda....kui kuulsin kuidas lift ülesse minnes kolisedes korruseid väisas. Kuulsin kuidas inimene väljus.....ja siis mulle lifti ilusti vastu,esimesele saatis...
Vaat sellised lahedad ja tähelepanelikud armsad naabrid meil;)
Aitähh!

Tähelepanelikkus on muidugi tore, aga pealetükkivus küll enam tore pole. Kui mulle hakkaksid naabritüdrukud iga päev "tere" ütlema, siis ma läheksin ja ütleksin nende vanematele, et nad kasvataksid oma lapsi ja keelaksid neil ära inimeste tülitamise, sest mida muud see siis on!

??? kas sul on raske igapäevasele laste terele vastata? Lapsed on väga hästi kasvatatud, aga sinu kasvatuses on olulisi vajakajäämisi. Ja kummaline, sa oled nii pagana rumal, et tuled seda siia kuulutama ka.

Ning lisaks teed kindlasti ka kuskile siia foorumisse teema, et eestlased on niii jubedad ja tigedad ja vahivad kurjade õelate nägudega, aga vaat kus välismaal kõik naeratavad......

Ei tee ma kuskile teemat, et kõik vahivad õelate nägudega, rahune maha! Meie oleme oma lapsi nii kasvatanud, et täiskasvanuid EI TÜLITATA! Mingi tatikas ei lähe suurele inimesele "tere" nina alla röökima!

kas see pole mitte viisakus, kui inimesele iga päev tere öeldakse? tüütamine on, kui päevas üks ja seesama inimene mitu korda teretab.
minu arvates on ebaviisakas mitte teretada oma naabreid.

Mida te tõmblete?! Lapsed EI PEA täiskasvanud naabreid teretama! Lõpetage oma "viisakuse"-jura ära! Täiskasvanud "teretavad" vastavalt sellele, kui palju nad suhtlevad. Kellele piisab noogutamisest, kellele öeldakse "tere", kellele suisa lehvitatakse, nagu minu venelasest naabrimees tavatseb teha, kui paari sammu kauguselt trehvame. Lapsed EI pea teretama!!!

No on alles MATS JA NAPAKAS! sõbalik muidugi.Elab vist mingis getos.

Ei ela getos, buumi kõrgajal (kui hinnad olid laes) ehitatud elamurajoonis elan. Kõik majad ja elanikud pärinevad aastast 2006/2007, ning suhted naabritega kujunesid välja umbes aasta jooksul. Alguses KÕIK lapsed mängisid KÕIKIDEGA, nii et terve küla on minu kodunt läbi käinud niisamuti kui ka minu lapsed on teiste juures käinud, kuid see oli ainult alguses nii, uus koht, uued näod - nüüd on omad sõbrad välja kujunenud, ja kuna naabrilapsed ja minu lapsed ei jäänud sõpradena läbi käima üksteisega, siis ei pea nemad mind ka teretama. Vanematega vahel suhtleme, kui aias midagi vaja on teha, aga üldiselt enam ei ole, kõik on tehtud, mis vaja oli. Ja nüüd iga pere elab OMA elu.

Teemaalgataja on kindlasti erand (või vene rahvusest), sest eestlase jaoks tähendab 'tore naaber' inimest, keda ei kuule ega näe, s.t. kes kunagi ei ole koridoris, kui tema seal on (lehte toomas, prügi viimas), rääkimata veel, et avaks demonstratiivselt uksi või kutsuks lifti naabrile kätte. Eestlane on nii väsinud karjas elamisest, nagu nõuka-ajal see paljudel sunduslik oli, ning nüüd, kui igal perekonnal-leibkonnal on vähemalt oma korter või mitugi või maja, nüüd eestlane ei taha enam mitte mingit häirimist teiste poolt. Kui võõrad lapsed, keda ei tunne ega tea isegi, kus elavad, kukuvad teretama, on see väga solvav.

Tere-tere vana kere!

No mida veel! :D Mühisedes ja kõrvale vaadates oma naabrist mööda minna on ikka ebaviisakas küll, olenemata vanusest. Tervitamine on elementaarne viisakus ja kui inimene põhjendab selle mitte tegemist sellega, et armastab privaatsust või see on tema arvates tüütu, siis see inimene on täitsa mühakas ja tõenäoliselt mingite vaimsete kompleksidega... Ja seda, et naaber või laps tere ütleb, tülitamiseks pidada?? Tule taevas appi :)

Ja nüüd tuleb mõne jaoks kõige kohutavam paljastus! Kujutage ette! Olen eestlane ja vahel ka naeratan võõrastele inimestele kui neid teretan! :)

minu naabrimemm võtab minu postkasti sisu hoiule, kui mina maal olen. teisel pool elav memm loeb kõik postkasti pandavad üürikviitungid isiklikult läbi, et näha, kellel on võlg ja kellel ettemaks. vanasti elas minu all kolmas memm, kes ütles, et kui ma nii vähe autoga sõidan, siis peaksin hoopis auto maha müüma ja taksoga sõitma :) selline kena kodune majake meil.

No mõned on tõesti imelikud - teretamine ja viisakus on elementaarne! Lapsele kasvatada et ei ´tülitata´?? vabandust! Loodan et minu lapsest kunagi sellist mühakat ei tuleks!
Hullem juba kui Ameerikas kus pelgalt juba pilgu pärast kohtusse võib kaevata..
Appi..see on lihtsalt koom ju,mida siin lugema pean:D
Tore,et on ka inimesi kes minuga sama arvamusel,ja järgmine kord kui tänaval näeme - teretame kindlasti,eks?;)
Ja olen täitsa eestlane muide.....ning loodan selle üle veel uhkeks jääda.....

jättes erandid selles teemapüstituses vahele siis üldjuhul on tõesti meeldivalt üllatav, et kibestumus ei ole geenidesse juuri ajanud kõikidel eestlastel :). Lapse puhtsüdamilik rõõmsameelne "tere"on alati nii meeldiv, et sellele pole raske vastata ka mitu korda päevas ju :). Ja tänaval vastusõidutatav paariaastane põnn, kes rõõmsasti lehvitab sulle oma kärust on päris tujutõstev- sest nende vanemad on suutnud oma lapselegi edasi anda veel uskumist, et enamus inimesi on toredad ja head. Aga need "oma ellu"sulgujad ongi niikapseldunud, et naabrid ei tunne nägupidigi ja kõnnivad vaikides maha vaadates trepikojaski teineteisest mööda. Rääkimata siis juhustest kui vanakased korteris nii surevad, et keegi ei märka seda isegi mitu nädalat...Ei tea, mis häda peaks eetimaad taas tabama , et jõuaks kohale- ilma kaasinimesteta oled sinagi hukule määratud. Annaks jumal, et me seda niipea ei peaks tunda saama.

Niinimetatud sõbralik ei tea viisakusest midagi. Siis polegi ime, et on lapsi, kes ei oska teretada. Teretamine ei ole tülitamine, see on teise inimese tähelepanemine. Teretamine on esmane, mida pannakse tähele ja on väga oluline igale inimesele. Edaspidises käekäigus väga tähtis komponent.

ei ole "teretamisel" ja "abivajaja märkamisel" küll mingit seost! kui keegi on hädas ja vajab abi, siis loomulikult minnakse appi. mis te arvate, et inimene, kes trepikojas ette ja taha #tere" ei ütle, ei jookse appi, kui keegi seda vajab?

kui inimene sulle isegi otsa ei vaata ja teretamist ei vaevugi , mismoodi ta siis oskab aidata kui hädas oled? Kas sellise käest julgeb keegi üldse abi küsida? Hea küll, kui su ees just inimene kukub või jääb puu alla, ehk siis tõesti tõttad appi ja kutsud päästeameti ja kiirabi. Aga kas ta tuleb sinult paluma nt. pakipiima poest või palavikualandajat apteegist , sest ta ise on palavikus ja poodi minna ei jõua? Või tuleb ta sinult laenama kasvõi pool tassi suhkrut, sest tal just niipalju jäi momendil puudu ja poodi minna momendil ei saa?

kunagi oli veel nii,et naabri käest ikka pool tassi suhkrut või jahu käidi küsimas. Pärast toodi pisike kommiga tagasigi..
Ja abi pakkumisest rääkides,ikka võtab aega kui kellegi äpardusele reageeritakse.
Moraali siin lugeda ei taha,aga jah et oleksime edaspidi teineteise suhtes tähelepanelikumad....ja nii armas kui üks pisike tirts või põnn sinuga ühest trepikojast seda meelde tuletab,ega ole selline kibestunud ega kapseldunud kui mõni täiskasvanu:)
Eks kõigil ole raske,rohkemal või vähesel määral....aga kui muidu ei saa,siis teadmiseks - vahepeal annab seegi päris palju kui keegi elementaarset viisakust meelde tuletab...
tasub proovida:)

Ilusat päeva!

Ma oma naabritega vaid teretan, aga kevadel oli juhus, kui naabrinaine arvas, et ma hakkan ära kolima. Täitsa naljakas oli näha tema kergendust, kui ta kuulis, et ma kuhugi minema ei hakka.

Ikka päris imelik on lugeda, et mõni kasvatab oma lapsi niimoodi, et tered on limiteeritud. Kui ikka käid läbi, siis võib teretada, kui enam ei käi, siis ei tohi. Tere ei ole mingi tülitamine, vaid viisakus

muide, teretada mitteoskavale lapsele hakatakse edaspidises elus viltu vaatama. Kui laps läheb kooli ega vaevu ruumi sisenedes õpetajat või keda iganes teretama, vaadatakse teda kui imelikku.
Ja siinkohal tekivad lapse arusaamades käärid: koolis õpetatakse, keda ja kus ja kuidas peab teretama, samas ema seletab, et täiskasvanuid ei tohi tülitada.... Mis see laps siis nüüd tegema peab?

Ma ei tea, kas meie majas elavad imelikud, aga teretan trepikojas ja hoovis kõiki. Nemad mind ka. Vahet pole, kas lapsed või suured.
Normaalne viisakus mu meelest.

Sa oled ikka mats mis mats.

nimetule siis viimane sõnavõtt.

Sellised irooniapõõsa sugused ongi kõige hullemad tegelikult. Kellegagi nad läbi ei käi ja kellegagi tegemist ei tee, piiluvad akna peal naabreid päevad läbi ning kasvatavad kassikarja ning inisevad kõige üle, mis majas teha tahetakse.

Arvan et teemaalgataja jäi unistama ja võttis nõuks siinolijaid veidi provatseerida. Korrusmajas tervitamine on üsna tavaline nähtus, seevastu head aega, kena õhtut, ei kujuta ette. Kui mõni sõna saab vahetatud, siis küll aga et laps soovib arglikult head aega, see reedab.

Unistama? Millest,miks? Provotseerima? Mille jaoks?
Ei tasu intriige otsida sealt kus neid ei ole....a - kas (sul) elu liiga igav,et nii mõtlema kipud? või b - soovid midagi lihtsalt öelda...
kena õhtut,head aega - mis selles siis nii imelikku on? ja tere ei tundu sugugi nii tavapärane olevat nagu siin nii mõnestki kommist selgub;)
Ja lapse tere reedab? mida?
Lõpetame laused,saame ehk targemaks;)

sõbraliku kommentaaridest õhkub ebasõbralikkust ja ebaviisakust. teemaalgatajal on tore seltskond majas. ma olen üles kasvanud arusaamisega, et viisakas on inimesi teretada. kui mõni laps tere ütleb, siis arvan, et ta on hästi kasvatatud. täiskasvanute tülitamine on hoopis teine teema. meie trepikojas on üks papi, kes kunagi pole mu terele vastanud, see jätab mulle temast ülbe mulje. enam teda ei tereta ka.

Suvine "idüll" väikelinnas (või uusasunduses): väiksed lapsed, kordan VÄIKSED lapsed vanuses 3-4 aastat ukerdavad oma kolmerattalistega sõiduteel, vabandust - õuealal - ilma vanemate järelevalveta ja LÕUGAVAD üle tänava, nii et lahtisest aknast on tuppagi kosta: teree, teree, teree. Sest see on ainus sõna, mille nad on ära õppinud, ja siis vänderdavad tänaval ringi ja karjuvad seda isegi siis, kui kedagi vastu ei tule. Muide, kui keegi vastu tuleb, siis enamasti pole enam tere kuskil. Ja kui ongi, siis LOOMULIKULT ma ei vasta.

no see viimane on hoopis teine olukord.

Täiskasvanud inimene peaks ikka suutma eristada, millal on lapse tere suunatud ainult talle ja öeldud viisakusest ja millal on tegemist nö mänguga.