Ma loen ja ei usu oma silmi. Alul arvasin, et see, kes end nii põhjendamatult "sõbralikuks" nimetab, on hilisteismeline. (Neil on vist tänapäevalgi moodne olla täiskasvanutega suheldes blaseerunud, seda ka teretamise suhtes.) Aga siis selgus, et enam-vähem mu oma eaklassist. Meievanustele õpetati ikka täiskasvanutele tere ütlemist, mind lausa müksati, kui trepikojas mühaklikult "suu vett täis" hakkasin kellestki mööda kõndima. Tõsiasi, et suurte inimeste seltskonnas viibiv laps räägib siis, kui kana pissib, on hoopis teine teema.
Ja ka minu vanemad on haritud inimesed, seltskonnas on lisaks kirjanikele, kunstnikele, kino-raadio-teletöötajatele isegi mõni arhitekt, arst ja muusik! Mõelda vaid!
Meie majas elanud töölised, juuksurid ja kingsepad kasvatasid ka omi lapsi viisakaks.
Seda ei taha mõeldagi, mis siis juhtuks, kui sõbralik kodanik satuks välismaale töötama-elama; nii lääneriikides kui mõningais aasiamaades ütlevad lapsed ja täiskasvanud majanaabritele, tuttavatele tööl-koolis jne ikka tere. Vaikides mööda vuhiseda on ikka ebaviisakas. (Terve maailma kommete kohta kogemused ja andmed tõesti puuduvad).