Viimasel ajal kuuleb seda teemat ju nii palju igal pool.Olen ka ise olnud õpetaja poolt kiusatud ja kui nägingi vaeva siis teadsin et nelja mina ei saa alati ikka kolm.Vahet polnud kui hästi töö tehtud oli.Kuulsin tihti sellist asja et mis sa siia kooli ronid niigi sa midagi selgeks ei saa ja sinu käest ei tasu küsida sa ei tea ju midagi ja sull ju niikui nii kodutöö tegematta.sai ka kaebamas käidud aga mis selle peale tehti.saime hea pea täie sõimata et see kõige parem õpetaja meie koolis ja kus te ikka paremat tahate.vastik tunne oli ja muidugi saime järgmine tund sõimata selllle eest ainult lemmik õpilane ei saand.ja see oli ka keele õpetaja ja tänu selllele eictahtnud ma sinna tundi minna ja keelt mina selgeks ei saandki ja ma polnud ainus keda ta kiusas aga nagu ikka ju üüteldakse õpetajad hoiavad ju kokku ja õpilased on need kes ei austa.mull oli hea õpetaja keda väga austasin ta oli kuri aga väga hea õpetaja ja tännu temale tegin eksamid ära äitah talle.:-)

Mis aine õpetaja sind kiusas ja mitmenda klassi eksamid need olid, mis sa ära tegid?

muidugi, kui õpilane saab halbu hindeid, siis on õpetaja süüdi. Kui õpilane saab häid hindeid, siis on õpilane ise tubli.

tead, mine sa ka puu taha oma jutuga. Viljandi pani õpetajaametile veel ühe korraliku matsu. Kui nüüd õpetaja lisaks veel süüdlaseks tehakse, siis unustage üldse ära, et keegi veel üldse soovib lapsi õpetada. Vanamutid lähevad ära pensile ja noored sellises mõnitamise õhkkonnas kooli enam ei lähe. Õpetage siis ise omi lapsi nii kuidas oskate.
Teine võimalus, et tekivad erakoolid (praegused eliidid) ja ülejäänud on lastehoiu teenust pakkuvad asutused, kus mängitakse kooli ja kus teenust osutavad endised lapsesõbralikud puhastusteenindajad.

Kati Karu on kas joobes või polegi ta kooli lõpetanud. :P
Kui ma õpetaja oleks, siis üle kahe minult loota sellise teksti eest küll poleks.

Suur vahe on sees, kas õpetaja on range või õpetaja mõnitab ja kiusab. Range õpetaja ei piuksu lapse kallal mitte kunagi, et miks sa siia üldse tulid kui ainet selgeks ei saa...Range õpetaja seletab kasvõi 10 korda ja seni kuni laps saab aru tema seletusest.Enne õpeta ja siis nõua kui aga õpetaja ei suuda anda oma tundi nii et laps aru saaks ja siis hakkab kiuksuma, et mine teise kooli või mis sa siia tulid, on tegemist õpetajaks sobimatu inimesega, mingu poodi kaupu laduma.

On koole, kus õpetajad peksavad õpilasi!

lapsena tunnetad suhtumise ära samuti kui täiskasvanuna, ainult siis ei oska mõista õiget põhjust.
mina mõtlesin põhjuse välja oma paarkümmend aastat hiljem.
minu põhikooli geograafia õpetaja (rahu tema põrmule) vihkas mind kõigest hingest, sellest sain lapsena hästi aru, põhjusest muidugi mitte. olin hea õppeedukusega ja korralikust kodust laps. mul oli alati õpitud, riided puhtad ja juuksed kammitud. geograafia mulle meeldis, see oli huvitav ja tore aine... vähemalt kuni põhikoolini...

... kui inimese raskesti vaos hoitav viha mulle lõplikult selgeks sai, olin nii jahmunud, et ei osanud muud teha kui talle ainult otsa jõllitada. . . sinnani olin püüdnud ennast igati parandada, et õpetaja ometi rahule jääks - õppisin geograafiat topelt agaralt, kontrollisin topelt kordi, et kõik selle tunni õppevahedid kindlasti kaasas oleksid, lõpuks isegi ei rääkinud selle tunni ajal sõnagi pinginaabriga, isegi kui ta midagi asjassepuutuvat üritas küsida, sest tagajärjed olid minu jaoks kohutavad.

... ühel hetkel sain aru, et mitte millstki pole abi, see inimene lihtsalt vihkab mind ja ainus mis üdse aitaks oleks olemata olla, midagi muud tema ei aksepteeriks.

mis ma tegin? nagu juba ütlesin, esialgu vaid jõllitasin. selge teadmine, et üks täiesti võõras mulle inimene lihtsalt vihkab mind kõigest hingest võttis sõna oseses mõttes kangeks. siis haigeks - olin tõsiselt kõrge palavikuga, mis ei tahtnud ega tahtnud kuidagi alla minna, kaua-kaua koolist eemal. kui ükskord tagasi tulin ja tema vihkamisest üle ääre nõretavaid silmi nägin, ei roninud oma pilguga pingi alla, vaid vaatasin talle otse silma ja küsisin miks ta mind selliselt vihkab!

ta ehmatas, tõsiselt. seisin jonnakalt ta ees ja kordasin oma küsimust....lõpuks sai ta mu kuidagi pinki istuma ja kuigi ma tunnist selgelt osa ei võtnud, ei piinanud ta mind enam kunagi.

jah, ta ei pannud mulle edaspidi mitte kunagi kõrgemat hinnet kui 4, isegi siis kui kõik klassi poisid olid minu kodutöö kopeerinud ja viied saanud ning jah, tema (mulle siis arusaamatu) tigedus ei lahtunud tema silmadest kunagi, kuid ta ei näidanud seda edaspidi enam nii varjamatult välja, samuti lõppesid mõttetud kiuslikud märkused.

nüüd tean, ta kartis, vihkas ja kartis, õnnetu inimene. nüüd põhjust teades on mul tast tagantjärele kahju.... ainult, et mina olin see, kes aastaid-aastaid koolist mööda sõites alati pea ära keerasin, et mitte alla surutud mõtteid jälle uuesti pähe lasta.

lapsed, kui tunnete, et teile tehakse ülekohut, hakake vastu, nõudke selgitust ...ning AVALIKUSTAGE TOIMUV - see on see, mida ülekohtune kiusaja kõige rohkem kardab.

PS: minu viga oligi see, et ma kellelegi ei rääkinud, ei koolis ega kodus . . vaimse vägivalla alla surutud laps (ja vahel ka täiskavanu) ei suuda adekvaatselt olukorda mõista, sest vägivallatseja teeb tugevama õigusega selgeks, et kannataja on ise süüdi. nõrgema psüühika ei pea sellisele terrorile vastu ja murdub. ja tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Kiusatavatele ei meeldi tihtipeale rääkida oma probleemidest koolis kellegagi ja seda lihtsal põhjusel - mida see muudab? Kiusajad saavad noomituse, korraliku peatäie, aga mis edasi? Kui inimene on nendega veel aastaid ühes klassis, muutuvad selle pärast kõik sidemed klassikaaslastega häguseks. Kui enam tõesti ei kiusata, on olemas ka emotsionaalne kiusamine, mis on kordades valulikum kui lihtsalt füüsiline kiusamine, norimine.

Lapsed ei ole lollid. Muidugi saadakse kohe aru, kes kitus, kes mitte.

Kui teemaalgataja arvab, et õpetaja on tema suhtes ebaaus - RÄÄGI sellest! Õpetaja ei ole sama mis kaasõpilased. Ma ei eeldagi, et temaga kahe silma all räägiksid. Mul ei tule hetkel ühtegi muud ideed kui lihtsalt leppida koolipsühholoogiga kohtumisaeg kokku, kuhu ka see õppejõud kutsuda. Miks psühholoog? Siis ei ole õppejõul õigust arutatut kellelegi edasi rääkida! Konfidentsiaalsus ja privaatsus. Ma kardan, et isegi direktoril ei ole õigust räägitut teada. Mõistagi ei saa nii sellest ka sinu vanemad teada - kooliväline ebamugavushetk ja ristküsitlus vanemate poolt jääb toimumata.

ja mis oli siis see põhjus, et see õpetaja nii hullult viitsis vihkamisega vaeva näha? Kas su ema oli talt kunagi mehe üle löönud?

Aga tegelikult on vihkamine ja sellega kaasnev kiusamine nii energiatnõudvad tegevused, et ma imestan siiralt, et keegi üldse viitsib sellega tegeleda.
Aga selge on ka see, et meie ümber on palju inimesi, kellega peab paratamatult kokku puutuma ja kõik nad ei saagi meeldida. Paratamatult teeb alateadvus omi valikuid, ükskõik kui objektiivsed me ka olla ei püüaks. Ja paraku sellised eelistused käivad inimesega kaasas kogu elu - mõnes sotsiaalses grupis on ta soositud, teises põlatud. Kui me sellepärast ennast kaotame, siis polegi võimalik ilmas elada.
Kool on koht, kus inimlaps teeb harjutusi iseseisvaks eluks. Muuhulgas õpib ta ka suhtlema ja toime tulema erinevate olukordadega. Lapsi ei saa mässida vati sisse ja kasvatada neid roosamannavahus, sest kokkupuude tegeliku eluga võib lapsele hävitavaks kujuneda.

olin koolis kiusatav klassijutaja ja klassikaaslaste poolt. üldse oli meie kool selline tilluke, kus õpetajad tundsid isiklikult paljusid lapsevanemaid ja nende lapsi siis poputasid, panid häid hindeid mitte millegi eest, ülejäänud pidid pingutama. see oli nii läbinähtav isegi meile, kes me alles viiendas klassis käisime, kuid tol ajal polnud kombeks kusagile kaevata, õpetaja oli jumal, talle oli kõik lubatud. ma võisin ka õppida ennast segaseks, üle kolme klassijuhataja tundides ei saanud kunagi, ta andis päris mitut ainet.
mind ei sallitud, sest olin joodikute laps, käisin halvasti riides, riided olid nii jubedad, vanad ja kes nõukaaega mäletab, siis see masstoodang, mida poodides müüdi, seda norm inimene ei kandnud, see vist oligi minusugustele mõeldud. teistele klassikaaslastele lasti mantlid õmmelda ja eks nende vanematel oli ka tutvus. paljudele emad kudusid ning õmblesid midagi ägedat oma võsukestele selga, mina olin oma riietes muidugi nõme. ei käinud ma klassiõhtutel ega lõpupeol, polnud milles. omal oli sellepärast väga kurb ja teised ka veel pidevalt nagu raisakotkad kallal.
tagantjärele võin öelda, et ma tundsin ennast süüdi ja mul oli väga häbi, et minusse halvasti suhtuti ja mind kiusati, ma ei julgenud sellest rääkida mitte kellelegi, lihtsalt ei julge kellelegi tunnistada, et oled kõikide peksukott, tahad endast jätta paremat muljet. mul oli veel topelt raske, pidin varjama ka oma vanemate joomist, sest ka nende pärast oli väga piinlik. tahad olla nagu kõik teised ja sellepärast ei räägi sellistest asjadest mitte kellelegi. mitukümmend aastat hiljem sain aru, millises raskes depressioonis ma kõik need kooliaastad olin. ja veel olen tagantjärele üllatunud, kui ebaõiglased võivad olla õpetajad, kuidas nad võivad mitte sallida lapsi. kui valesti on mõned valinud omale ameti. oma elus pole ma kohanud ühtegi õpetajat, kes oleks ulatanud oma abistava käe ja olnud toeks kiusatavatele, nad olid alati kiusajate poolt (ega ma üksi kiusatav polnud, igas klasssis ikka nii mõnedki poisid ja paar tüdrukut)

sain sellest suureks kasvades kiiksu. enamus palka kulub riietele ja oma välimuse tuunimisele.

õpetajad on laste jaoks, nad unustavad sageli ära selle, et just tema on see, kes on vastutav selle eest, et laps aru saab. Halb õppeedukus on halva õpetaja tegemata töö aga meil koolides sellist suhtumist pole. Kui klassis on puuduliku edasijõudmisega laps, peaks õpetaja aru andma, miks ta ei suuda õpetada selliselt, et laps ei saa aru.

Päris nii see ikka ei ole, et õpetajad on ainult laste jaoks. Lapsi on klassis palju, kuidas osad suudavad ja tahavad koolikorda aidata hoida ja alati jääb osa, kellel on ükskõik kõikidest normidest ja reeglitest ja kes vilistavad ka teiste õpilaste soovile korralikult õppida. Kool on tõepoolest väike ühiskonna mudel, kus ei ole võimalik edukalt hakkama saada, stiilis mina ja maailm, peale sinu on klassis veel vähemalt 20 õpilast ja õpetaja, suhted nende inimeste vahel on kõigi koostöö, mitte ainult õpetaja pingutus. Kõik algab ikkagi kodust ja lapse mõlemad vanemad on need, kes vastutavad oma lapse inimeseks kasvatamise eest kõige rohkem, õpetaja, lasteaiakasvataja ja kõik muud instantsid on sellele abistavateks jõududeks, mitte ainuisikuliselt selle ülesande eest vastutavateks isikuteks. Mis puudutab head või halba õpetajat, siis kahtlemata esineb selleks tööks vähem sobilikke inimesi, aga tõepoolest suur vahe on rangel õpetajal ja kiuslikul õpetajal. Minu vanaisa oli õpetaja ja ta oli range ning nõudlik, aga õiglane (seda on paljud tema õpilased tunnistanud). Tema põhimõte oli, igalt õpilaselt nõud avastavalt just tema võimetele. Kui ta teadis, et õpilane saab paremini, ei pannud ta hindeks 4 või 5, vaid 3. Ja vastupidi, kui õpilane vahel end isegi ületas ja sai asjast paremini aru, kui mõni tavaliselt 4-5 saav kaasõpilane, pani ta alati sellele õpilasele vähemalt 4. Õpetaja peakski minu meelest olema eelkõige õiglane, teiseks toetav ja klassi haarav inimene. See amet on ja jääb üheks raskemaks, sest sa tõepoolest vastutad väga suures osas ikkagi nende noorte inimeste tuleviku eest, kes su klassis viibivad. Aga õpetajalt ei saa nõuda vanemate töö ärategemist.

Me oleme ka varsti sealmaal, kus füüsilised ja vaimsed kooli-, töövägivallad jm võivad kollektiivides väga kurvalt lõppeda.

Lugupeetav nojaa, keegi pole kellegi JAOKS!
Õppimine on eelkõige koostöö. Juba Galileo ütles, et "Keegi ei saa õpetada kellelegi midagi". Ehk - It takes two to dance tango. Halval õppeedukusel võib olla (lisaks õpetaja tegemata tööle kui ühele paljudest põhjustest) ka õpilase suutmatus tööd teha (laiskus), aga võib olla ka tõsisemaid häireid.
Lapsevanem võiks arvestada ka võimalusega, et laps, kes kuidagi aru ei saa, vajab spetsialisti abi - võib-olla on tal probleemid mäluga, võib-olla düsleksia või mõni muu spetsiifiline erivajadus? Miks vanemad paaniliselt kardavad oma lastele abi otsida ja ootavad endiselt, et õpetaja nende võsukestele tarkuse pähe valaks?
Jah, õpetajat tasub süüdistada siis, kui kogu klassi (või enamiku) õpitulemused on allpool arvestust, kui tunnid ei toimu või kui õpetaja ei suuda tagada klassis töist õhkkonda... jms. Aga lapsed seletavad sageli oma edasijõudmatust väitega "Õpetaja ei salli mind".



Toimetatud 1 kord(a). Viimati J.A. Kiir 30.10.2014 08.03.

Kaua kui me ei väärtusta öpetaja elukutset, saavad olla öpetajaks mitte selle töö peale sobivad inimesed. See on meie riigi häda. Miks toimub öpetaja ja öpilase haiglane vägikaikavedu, kes kellele ära paneb.
Ühiskond on haige, toimub dzungli seadus, nörgemad ,,süüakse,, lihtsalt ära.
Perekond on köige alus, aga kui pole perekonda vaid kärgpered, me ei ole sellise eluga kohanenud, selle all kannatab lapse psüühika, suur osa kasvab ühe vanemaga, vanemad on toimetuleku raskustes, see köik viibki olukorrani, millega köik ei tule toime. Tagajärjed ongi sellised, mida me ei suuda uskuda ja ometi...juhtub nagu juhtus. Kui meedias lapsed on praegu alles hoogu vötmas....

Sellel "asi ei ole alati hinnetes" on ka mingi psüühika häire,et tunneb end kõigi poolt vihatavana.

Mis teha juhul, kui laps tore, püüdlik, kuid vanemad joodikud vms ? Lapsel ei pruugigi kodus norm õppimistingimusi olla .

Mõned inimesed ongi kõva peaga ja siin ei aita ükski õpetaja.

Kui laps on puupea, siis on selles süüdi vastavad geenid, aga mitte õpetaja. Mina näiteks sain koolis bioloogias järjepidevalt halbu hindeid, aga ma ei saanudki sellest ainest aru. Õpetajat süüdistada selles, et laps on kõva peaga ja vähemvõimekas...tule taevas appi! Varsti tõesti ükski mõtlev inimene kooli õpetajaks ei lähe.

Õpetaja võiks suunata last temale omaseid asju leidma. Kui laps ei ole väga abstraktse mõtlemisega siis vast juura või mistahes teadus ei ole tema ala jne.

Siin võivad aga jällegi vanemad risti ees olla kes oma "tibukest" väga andekaks peavad kuigi lapse IQ vaevalt 80. Või vastupidi väga kurb on kui vaesed ja andekad lapsed ei saa ennast teostada või see on keeruline.

ma olin kogu põhikooli aja 4-5-line õpilane, aga ega ma seepärast õpetajatele ei meeldinud kui hea õpilane. Ma olin teistsugune, me elasime alevikoolist kaugemal külakohas, kehvast perest pärit ja õpetajad ei tundnud mu vanemaid isiklikult, ka polnud mu vanemad ühelegi õpetajale "kasulikud" sest nende käest ei saanud midagi nö tutvuste kaudu ega leti alt- nõuka aja terminid.
5. klassis ühes kontrolltöös tegime oma klassiõega täpselt ühesugused vead, mina sain hindeks 3 ja tema 4, võtsin R vihiku ja läksin õpetajalt selgitust küsima. õpetaja vaatas mind vihaselt ja parandas ka teise tüdruku töö hinnet 3. Seega ei pannud see õpetaja hinnet mitte vastamise vaid nime järgi, kui minu töö oli väärt 3 siis teise töö oli parem mitte õigete vastuste vaid nime pärast. Pole vist vaja öelda, et sain juurde ka klassikaaslaste viha.
väga palju koolikiusamisi saabki alguse õpetajate poolsetest kommentaaridest, mis ta teeb klassi ees ühe või teise õpilase kohta, terve klass naerab ja naudib seda mõnitamist, sest selle võrra jookseb tund edasi ja pealegi on nii võimalus oma nahka päästa.
Olen õpetajate poolsest mõnitamisest-kiusamisest kunagi ka ühes ajakirjas rääkinud ja ka sellest kuidas väikesest alevikoolist suurde linnakooli minek võimaldas mul lõpuks sellest alavääristusest ja mõnitamisest vabaks saada.

Läbi aegade on õpetajad inimesed olnud ehk siis ekslikud, ebaadekvaatsed jne. Mitte alati, aga kohati. Nii oli see 30 aastat tagasi, kui mina koolis käisin ja on ka nüüd. Me ka kirusime õpse ja mõni oli mõnega kohe väga hädas, aga seda mõtet küll ei tekkinud, et seepärast õps maha lasta. Nagu nüüd Viljandis. Minu arust täitsa käsitlematu - selline tüüp (olgu häältega peas või mitte) tuleks elu lõpuni ühiskonnast isoleerida, armutult!
Või mis edasi? Järgmisena hakkavad ehk õpsid lapsi maha laskma, kui neile laps ei meeldi?

Ka mind kiusas üks õpetaja koolis. Ei saanud kunagi üle 3 hinnet. Isegi ema käis rääkimas, et pole normaalne panna 1-2 vea eest 3. Teisi hindas palju leebemalt. Lemmik sai 4 vea eest näiteks 5-! Loomulikult tekitab see lapses viha, allasurutust ja ebaõiglustunnet. Käisin isegi eraõpetaja juures, kuid ka tema ei saanud aru, milles probleem.. teen kõik asjad õigesti aga koolis saan halbu hindeid. Ka mina olin 15-aastane, kuid mul ei tulnud kordagi pähe, et peaks õpetajale siga keerama, rääkimata maha laskmisest... normaalne inimene ei saa nii mõelda, sellel poisil on tõesti mingid vaimsed häired või lihsalt väga väga nõrk närvikava.

Kui ma sealt koolist edasi läksin, siis hakkasin "üllatuslikul" kombel samas aines ainult 5 saama, mind saadeti ka üleriigilistele olümpiaadidele ja ma võitsin palju konkursse. Ma olin klassi parim aine tundja kohe kindlasti ja õpetaja tõi minu töid tihti eeskujuks.

Kahju, et osad õpetajad teevad tööd, mida nad ei tohiks teha. Mõne nõrgema iseloomuga lapse psüühika võib nii tuksi keerata või seda olulisel määral rikkuda. Siiski ei saa see olla põhjus kellegi tapmiseks. Kool on ka elukool ehk me kõik puutume elus kokku inimestega, kes meid põhjuseta halvasti kohtlevad. Ja sellega tuleb osata hakkama saada.

lugesin just hiljuti ühte kommentaari selle Viljandi tulistamise kohta
seal oli umbes nii kirjutatud, et kui õpilased tulistavad õpetajaid, siis kas õpetajad hakkavad õpilasi ka maha laskma, kui laps neile ei meeldi
see pani mõtlema, vähemalt mind

#you#never#know

pole vaja õpetajaks hakata, kui lapsed ei meeldi või kui meeldivad ainult ideaalilähedased lapsed. õpetajad saavad last kottida ka ilma teda maha laskmata, erinevalt lapsest.

Kuulge, teie, keda õpetajad kiusasid, kirjutage ka, mis aega see kiusamine jäi. Ise pakun, et 80ndatesse-90ndatesse! Need on nõukaajast pärit pedagoogid (halvem osa neist, mitte kõik, isegi vast mitte pooled), kes sellist väiklast jama harrastasid. Pakun, et nemadki on tublisti tagasi tõmmanud. Praegu õpetaja peabki halva õppeedukuse korral juhtkonnale aru andma, kui jah, kahjuks tõesti kõik ei õpi, ei tule tundigi alati ega viitsi midagi endale selgeks teha, seleta palju tahad. Esimene etapp õppimises on õpilase tahe õppida, ilma selleta ei tee ka hea õpetaja midagi. Eraõpe on tulemuslikum, aga kallim. Kiusamiseks ei jää õpetajatel aega ega energiatki, isegi kui tahet oleks. Eanmikul ei ole. Küll aga pruugitakse mõne ülbitseja paika panemiseks vahel ka teravamaid väljendeid ja kõvemat häält, mingite vaiksete ja viletsate norimist tänapäeva koolis üldjuhul pole. Aga juhul, kui teid ikka õpetaja kiusab, siis kui koolis on psühholoog või sotsiaalpedagoog, rääkige temaga, kooli hoolekogu ja õpilasesindus saavad eh aidata, kui nt vanematest kasu pole, juhtkond võib aidata ja kui ei, on veel ka haridusamet ja lõpuks ka võimalus kooli vahetada, kui perversse õpetaja asemele kedagi võtta ei ole või on ta linnape/direktori sõber vms võimukas tüüp, keda keegi kohalt ei kanguta.

Mind alavääristas meesõpetajst klassijuhataja,peale seda,kui ta mu äärmiselt vaest kodu külastas hakkas ta mind mõnitama,küll riiete,küll igasuguseid märkusi tegema,nii õpetas ta ka klassikaaslasi mind haugutama,eluaeg on meeles,kooli psühholoogid võiks õpilastele teha anonüümseid teste,siis saaks kool ka teada oma õpetajate tegelikku pale

Et praegu eliitkoolides käib palju suurem vahetegemine .

Seda saab nimetada provokatsiooniks: õpetaja kiusab last vaimselt...laps hakkab selle tagajärjel veel halvemini käituma, õpetaja kiusab veel rohkem...laps käitub veel halvemini...nii see ring käib.
Mina käisin koolis keeletundides lapse kõrval istumas, kuna õpetaja jutu järgi ta segab tundi ja ei lase teistel tööd teha. Mis siis tunnis selgus...lapsed ei kuula absoluutselt õpetajat, hauguvad vastu, kõnnivad klassis ringi...tõepoolest, mingist töötegemisest pole juttugi. Pärast tunde toimus väike koosolek, kus olid nii kl.juh, keeleõpetaja, psühholoog...kõik arutasid minu poja käitumist. Ja nad kõik leidsid üksmeelselt, et õpetaja ei tee tunnis midagi valesti.

öpetaja oli meilgi. Pöhikooli löppedes läksin edasi keskkooli sest maakoolis polnud keskkooli osa.Esimene keemia tund algas sönadega: mis te siia tulite, miks te 6.kutsekasse ei läinud (poiste treialite kool) jne. Käisin 3 aastat keskkoolis päeva kaupa - igal hommikul mötlesin, et täna lähen sinna viimast korda.Keemia hinne oli köigil "sisserännanutel" 3 ja n.ö "vanadel" öpilastel yle kolme. Keemia öpetaja oli yksik, lasteta naisterahvas... ei tea kas see möjutas tema mönitamist ja kibestumist elus aga tänapäevani ei vöta ma selle kooli kokkutulekutest osa.

Õpetaja teeb klassis täpselt seda, mida tahab, paneb näo järgi hindeid, mõnitab ja alandab lapsi, kahjuks ei aita alati miski muu, kui lapse teise klassi või teise kooli viimine. Täiesti mõttetu on lasta last lihtsalt kiusata, s.ta kaadriga koolis, olgu see siis eliit või mitteeliit, juba kiusamise fakt ise on lapse aju traumeeriv. Usaldage oma lapsi ja seiske nende eest. Kahjuks ei tähenda ka koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi olemasolu koolis, et need töötajad päriselt ka oma tööd teeksid. Kui direktor laseb sellistel töötada siis see on rämpskool, mille elitaarsus varjamises ja probleemide summutamises ainult seisnebki.