lapsena tunnetad suhtumise ära samuti kui täiskasvanuna, ainult siis ei oska mõista õiget põhjust.
mina mõtlesin põhjuse välja oma paarkümmend aastat hiljem.
minu põhikooli geograafia õpetaja (rahu tema põrmule) vihkas mind kõigest hingest, sellest sain lapsena hästi aru, põhjusest muidugi mitte. olin hea õppeedukusega ja korralikust kodust laps. mul oli alati õpitud, riided puhtad ja juuksed kammitud. geograafia mulle meeldis, see oli huvitav ja tore aine... vähemalt kuni põhikoolini...
... kui inimese raskesti vaos hoitav viha mulle lõplikult selgeks sai, olin nii jahmunud, et ei osanud muud teha kui talle ainult otsa jõllitada. . . sinnani olin püüdnud ennast igati parandada, et õpetaja ometi rahule jääks - õppisin geograafiat topelt agaralt, kontrollisin topelt kordi, et kõik selle tunni õppevahedid kindlasti kaasas oleksid, lõpuks isegi ei rääkinud selle tunni ajal sõnagi pinginaabriga, isegi kui ta midagi asjassepuutuvat üritas küsida, sest tagajärjed olid minu jaoks kohutavad.
... ühel hetkel sain aru, et mitte millstki pole abi, see inimene lihtsalt vihkab mind ja ainus mis üdse aitaks oleks olemata olla, midagi muud tema ei aksepteeriks.
mis ma tegin? nagu juba ütlesin, esialgu vaid jõllitasin. selge teadmine, et üks täiesti võõras mulle inimene lihtsalt vihkab mind kõigest hingest võttis sõna oseses mõttes kangeks. siis haigeks - olin tõsiselt kõrge palavikuga, mis ei tahtnud ega tahtnud kuidagi alla minna, kaua-kaua koolist eemal. kui ükskord tagasi tulin ja tema vihkamisest üle ääre nõretavaid silmi nägin, ei roninud oma pilguga pingi alla, vaid vaatasin talle otse silma ja küsisin miks ta mind selliselt vihkab!
ta ehmatas, tõsiselt. seisin jonnakalt ta ees ja kordasin oma küsimust....lõpuks sai ta mu kuidagi pinki istuma ja kuigi ma tunnist selgelt osa ei võtnud, ei piinanud ta mind enam kunagi.
jah, ta ei pannud mulle edaspidi mitte kunagi kõrgemat hinnet kui 4, isegi siis kui kõik klassi poisid olid minu kodutöö kopeerinud ja viied saanud ning jah, tema (mulle siis arusaamatu) tigedus ei lahtunud tema silmadest kunagi, kuid ta ei näidanud seda edaspidi enam nii varjamatult välja, samuti lõppesid mõttetud kiuslikud märkused.
nüüd tean, ta kartis, vihkas ja kartis, õnnetu inimene. nüüd põhjust teades on mul tast tagantjärele kahju.... ainult, et mina olin see, kes aastaid-aastaid koolist mööda sõites alati pea ära keerasin, et mitte alla surutud mõtteid jälle uuesti pähe lasta.
lapsed, kui tunnete, et teile tehakse ülekohut, hakake vastu, nõudke selgitust ...ning AVALIKUSTAGE TOIMUV - see on see, mida ülekohtune kiusaja kõige rohkem kardab.