Päevakorral on vajadus ema toimetamiseks tervise stabiliseerumiseni hooldushaiglasse. Merimetsa haiglast, kus ta praegu ravil on, pakuti võimalust kuuajaliseks viibimiseks Kallavere hooldushaiglas. Mäletan, et varasemalt on selle haigla maine üsna nigel, kas on kellelgi lähiajast kogemusi? Tegemist ei ole lamava haigega, kuid liikumine on raskendatud.

Hooldushaiglad on kõik kaunis sarnased ning nõudmised ja hügieen kõikjal paranenud.Olulist osa mängib vaid voodikoha maksuvus ning kuhu on kõige ligem ema vaatamas käia.Hea, et ta siiski ise veel liigub ning potitooli saab ka voodiligi nõuda, et ta oma hapraid konte wc-d otsides katki ei murraks mis võib koduski juhtuda, kuid haigla seda kindlasti ei soovi.Jah, hooldajaid on küll vähevõitu paljute klientide-haigete kohta, kuid peabki harjuma iseseisvalt edasi toimetama, sest ega igavesti ei jääda ju haiglasse. Kõik tahavad saada oma koju tagasi.Kuid kodused saavad kuu aega veel puhata.Töötasin hooldajana ja tean kui raske on pretentsioonikate vanuritega.

Olen seal lähiajal külas käinud paar korda ja ei ole märganud midagi sellist, mis õudusjuttudeks alust annaks. Remont ei ole kõige värskem, aga muidu on puhas ja ei tundunud, et patsiendid hooletuses oleks.

Loomulikult on hooldushaigla kui selline suhteliselt masendav koht, kuna keegi ei ole seal heast meelest ja inimesed lihtsalt kas ei saa füüsiliselt enam kodus hakkama või on dementsed.

Mina isiklikult ei ole seal käinud. Aga mõni aeg tagasi oli ka teema õhus ja haigla sotsiaaltöötaja ütles sama, mis "keegi" - ei ole kõige värskema välimusega, aga muus osas samal tasemel teistega. Miinuseks muidugi see, et Tallinnast kaugel (kui ise Tallinna inimene).

Meie memm oli seal paar kuud tagasi, peale haiglat. Käisime pea iga päev vaatamas ja midagi hullu küll pole, remont nõukaaegne jah, aga puhas ja toit olevat ka söödav olnud. Igatahes tegeldi memmega - võimlemine, massaaž ja korra ka maniküür/pediküür selle aja jooksul.
Memm oli pestud ja kammitud ja igatahes palju traksim, kui enne sinna minekut.