Lasin hommikul oma peninatukese välja ja kõndisin siis ka natukene mööda aeda. Rehe nurga juurest paistab naabri põld kätte, nii 10 meetri pealt algab. Ja ilus suur paks läikiv rebane oli põllul, minust nii 20-30 meetri kaugusel. Ajas rahulikult oma rebase asju, ei pannud mind tähelegi. Oma 10 minutit seisin ja vaatasin, kuni ta põlluserval suure heina sisse kadus. Valge sabaots vehkis veel tükk aega pujude vahel.
Nädalavahetusel oli haigur tiigis. Arvas, et teda pole veel avastatud ning hiilis vaikselt minema. Väga asjalikul ja otsustaval moel kõndis tiigist välja ja kadus siis põõsaste vahele. Ilma ühtegi heli tekitamata.
Ühel õhtul käisin oma elukatega metsas jalutamas. Jäime natukene hilja peale, päike oli juba loojas ja värvid hakkasid kaduma. Äkki hakkab tee kõrval heinas hirmus sahistamine pihta. Kass putkas mitukümmend meetrit kodu poole ja jäi äraootaval ilmel sinna tammuma, lähemale tulemast keeldus. Koer ei saanud midagi aru, nuuskis lehtedes ega kuulnud midagi. Pika sahistamise lõpuks tuli meist nii 4-5 meetri kaugusel kährik tee peale. Vaatas meid ehmunult, mina, tohman, hüüatasin oi!, nii ilus loom oli, ja kährik kadus. Koer avastas minu hüüatuse peale, et midagi huvitavat on ilmunud, nägi kähriku tagumikku ja pani nagu tank suure raginaga võssa järele. Õnneks kaotas kähku jälje ja tuli tagasi.
Vaat sellised ilusad hetked. :)