Tahaksin teada kuidas ja mis kombed-tavad on urni matuse läbiviimisel olulised.Endal on ees selle kurva ürituse organiseerimine.Tahaksin ,et see oleks lihtne ja ilus.

Meil oli nii, et Pärnamäele tulid kõik sugulased, tuttavad ja sõbrad ning sealt peielauda, aga kuu hiljem matsime urni kus olid ainult omad inimesed õed, vennad ja lapsed. Pärast urni matmist istusime veidi koos ja meenutasime oma kallist isa kohvilaua taga.

Kui oli juba kirstuga matus, kus sugulased, sõbrad hüvasti jätsid ja lilli tõid, siis urni muldasängitamisel võiks tõesti ainult oma pere olla ja pärast kodus lahkunut meenutada.
Meil oli nii.

Pärgi ja kimpe soovitakse mitte viia, pigem üksikuid lahtisi lilli.

Tee just sedaviisi, nagu sulle meeldib. Tuttav mattis oma isa nii: läks koos mehega isaema hauale, kaevas augu ja puistas tuha urnist välja, siis silus haua endiseks. See oli nimelt isa soov, ta ei tahtnud mingit matust, vaid vaikselt oma ema juurde. Leukeemiasse surnud sõbranna ärasaatmine oli pere ringis kinnise kirstu veeres, siis läks tuhastamisele ja urnimatusel olid kõik tuttavad-sugulased-töökaaslased ja pikk peielaud. Urnimatusele pärgi ei maksaks viia, need lihtsalt ei mahu, aga kimbud ja lahtised lilled pannakse samamoodi hauda kaunistama.

Pärgi-lillekimpe võib tuua juhul, kui urn maetakse hiljem nt lähedal asuvale kalmistule perekonna platsile - siis viiakse pärast krematooriumi pärjad-lilled sinna hauale nö ette urni ootama. Ja seejärel minnakse peielauda.
Urni sängitamine toimub väiksemas ringis ja hiljem lauas istumine kodus vaid pere ringis - nii on minu suguvõsas ka kombeks.

Aitäh mõtete eest.

miks matus hea kogemus on ?

sellepärast, et me kõik seda teed läheme :)

Meil oli nii, et algul läks kõik, nagu kadunuke (minu äi) soovinud oli. S.t matusetalitus krematooriumis, sinna tulid kõik tema enda poolt varem nimekirja pandud (keda ta kindlasti näha oleks tahtnud) ja ka võõraid, kes tast lugu pidasid (endised õpilased, mõni töökaaslane jt). Äia soov oli, et pärgasid ei toodaks, ainult lahtiseid lilli. Nii oligi. Siis peielaud, samuti nii, nagu ta tahtis. Teda ennast selle peielaua ajal juba tuhastati, aga me sellele ei mõelnud. Tuhaurni olid varem ämm ja mu mehe vend välja valinud, nägi välja nagu miniatuurne kirst. See pidi minema perekonna hauaplatsile mulda.
Probleem algas siis, kui tuhk ära tuli tuua. Ämm keeldus tuhaga tegelemast. Ta koguni ei tahtnud seda oma ja kadunukese ühisesse koju. Ta on väga ebausklik, sellepärast võib-olla, et ei taha surnud inimest oma koju. Poegadel ei olnud korraga kummalgi aega, huvi või ma ei tea, mida. Minul oli sel ajal juba suur rase kõht ees ja autojuhilube ei olnud, aga lõpuks olin justkui ainus, keda see tuhk huvitas, nii et ütlesin, et lähen toon selle nüüd bussiga nr 5 Annelinnast ära ja tõstan oma raamaturiiuli peale. Matan maha ka, kui te ise hakkama ei saa. Selle peale hakati ennast ikka liigutama ja tuhk jõudis ikkagi väärikamal viisil kadunud papa töötuppa, ämm ja üks poegadest tõid.
Siis leiti kuupäev, mis kogu lähemale perele sobis, see oli kaks nädalat peale tuhastamistalitust. Lesk, pojad, pojanaised. Sellest pidi tulema lihtsalt südamlik pere ringis urni mulda panemine, aga kujunes teisiti. Varahommikul enne surnuaeda minekut selgus, et igaüks on oma pärja toonud, tooge teie ka. Aitäh teatamast, meil olid küll papa soovi kohaselt mõni lilleõis, aga mamma hingerahu huvides tõime pärja ka turuputkast. Kõigepealt rivistas mu mehevend meid surnuaia väravas üles. Ta on sõjaväelane ja armastab tseremooniaid. See nägi välja järgmine: tema ja mu abikaasa pidid koos pidulikult urniga ees kõndima, naised pärgadega kolmekesi teises reas. Mamma on küll küllalt vana ja aeglane, nii et see rongkäik lagunes kiiresti koost. Siis pandi urn auku, sellega oli palju saginat ja vaidlemist, mehevend luges paberilt kõne ja siis ootasime kabelist tellitud kellalööke. See oli päris armas. Hauakivi oli ka valmis. Siis ehiti haud pärgadega ära: leselt, mehevenna perelt, mehevenna ämmalt, siis meilt ka üks. Ja siis oli meil kohvikus üks ruum kinni pandud, seal pidasime pisikese perepeie.
Mulle tundus küll, et siin-seal pingutati just selle urni matmise tseremoonial üle ja omaenda uhkuse pärast papa soove ei arvestatudki, aga samas eks igaüks leinab isemoodi. Võib-olla oli neil sedasi kergem.
Minu jaoks keeras tegelikult vindi loole peale peagi peale matuseid tulnud papa juubel, mida surnuaias tähistati sellega, et asuti südatalvel hauaplatsilt üht puud langetama. Me olime oma mehega jälle natuke kõrvaltvaatajad, sest olime selle vastu, aga kõik teised leidsid, et see ikka ei sobi, kui hauaplatsil üks elus puu kasvab ja et see tuleb kõrvaldada, kui me juba nagunii tulime. Selle puu juured ju muidu suruvad meie hauaplatsi piirdeaia kõveraks. Mis siis, et korralikke tööriistu ei ole, mis siis, et talv. Kujutage siis seda ette. Tulemuseks oli poolik püstine puu, nüristunud saag, kukkuva puuga ikkagi kõveraks vajunud aed, naabrite haua katkine latern. Selle pooliku puu ja tema juured eemaldasid kevadel töömehed.
On jah omapärane perekond.

Tehke lihtsalt nii, et endal on süda rahulik ja et kadunukesel ka võiks olla.

nii armas, eluline ja väga eestlaslik lugu sellest, kuidas me sebime ja sekeldame ja igaüks tahab oma nendel perekondlikel üritustel! :)

Autor: jaan
Aeg: 06-03-08 20:12

miks matus hea kogemus on ?

Mitte matus ei ole hea kogemus, vaid head nõuanded.

Praegu tundub tegelikult kõige naljakam vaidlus selle üle, mis pidi urn hauas asetada (pea, jalad). Ma mõtlesin sellele, et krematooriumis võib-olla lihtsalt harjaga pühiti tuhk kasti ja pea ja jalad on seal piltlikult öeldes segamini.
Humoorikas tundub ka peielaud, otsustasime seda papa pärandist rahastada. Aga kuna see ei olnud justkui kellegi oma raha, läks see tseremooniameistrist mehevend hoogu ja hakkas järjest kõiki kallimaid napse maitsma papa mälestuse terviseks. Ta jäi päris vinti, läks lustakaks ja pärast oli paha olla.
Ämmaga neid seiku ma muidugi ei jaga, tema jaoks oli kõik väga pühalik ja tõsine, aga tegelikult on tore, et homoorikaid seiku ka matustest mäletada on. See teeb lahkunud kuidagi inimlikuks ja lähedaseks ka surnutena. :)

huvitav oleks teada ,üks mu tuttav käis urni jaoks ladumas posti ,kuhu urn sisse pannakse,kas keegi teab tavasid,kas tööriistad peab hauale jätma ja koju tuua ei tohi,nüüd ei saa tuttav rahu,sest tõi riistad koju,kas peab tagasi viima.

Kas võiksite kirjeldada lähemalt ka tseremooniat krematooriumis?

oled minni

kui inimene läks hauale omade tööriistadega, siis need tuuakse koju ikka tagasi. Kujutad ette, kui kõik randivalajad, sambapüstitajad, pingivärvijad jne jätaksid omad tööriistad haudadele vedelema või viskaksid sealsamas prügikasti? Selle teooria järgi peaks siis rehad ja kastekannud kah igakord uued olema.

meil oli emal kabelis ära saatmine. Kuigi palusime kimpe-pärgi mitte tuua - toodi ikkagi tohutu kuhi lilli - kirstu panime vaid isa toodud liiliad - ema lemmiklilled. Ülejäänud viisime hauaplatsile, kuhu süütasime ka küünlad.
ema viidi ära tuhastamisele - jätsime isaga veel auto juures emaga hüvasti ning kõik kogunesid peielauda. Tuha matsime 40 päeva peale ema surma ainult perekonna ringis

kuidas tuha matmine toimub? mõtlen just, et kas auk kaevatakse ise või tuleb kaevamine kellegagi kooskõlastada? kas tohib ise kaevata?

plats oli võetud, juba ka kivi oli kohal - augu kaevasime ise. Platsi võtmisel sai kalmistuvahiga ka räägitud, et urnimatus jne. Eraldi luba ei võtnud.

urni matus? mis ajast eluta asjadele matuseid korraldatakse? kas tulevad kohale urni sõbrad ja sugulased? ja siis matate urni maha? või mõtlesid urnimatust? liitsõnana, mis siis tähendaks, et urni on pandud inimese maised jäänused ja need ka maha maetakse?

mingi pisikene haridusekesekene võiks ikka inimesel olemas olla ju?

matud saavad ükskord kõik: harimatud ja need haritud ka, täpselt samamoodi.

haridusekesekene (?)- ÕS-is pole.

Pea iga teema all, ükskõik, milline see siis ka pole, ilmub välja keegi, kes hakkab riidlema vigade üle. No eks neid ikka on, ma arvan. Kellel vähem, kellel rohkem, kellel pole üldse. Ma valdan koos eesti keelega kokku 4 keelt ja käin ka lisaks eesti foorumitele kahe teise riigi foorumites. Pole seal kordagi näinud sellist riidlemist.

Lisan, et ma ei ole ise eestlane ja see ei ole minu emakeel.

Miks peaks keegi urmimatust eelistama, mis on selle eeliseks tavalise matuse ees? Tundub pigem vastupidi, neid kirjeldusi lugedes.

mis siin aru saada? lihtsalt urni matus on odavam.

mõned kadunukesed on lihtsalt oma eluajal avaldanud soovi, et neid kremeeritakse pärast surma. Urnimatuste puhul meeldib mulle ( kui nii üldse võib väljenduda), et ärasaatmised on tavapäraselt olnud kuidagi vähem ängistavad, isegi helgemad. Vbl olen lihtsalt sellistele ärasaatmistele sattunud. Aga olen matnud sellisel viisil ka kaks oma väga lähedast ja kallist inimest- mulle meeldis , et võisin urni mulda sängitades viibida vaid eriti lähedaste inimeste seltsis.

Tean, et mul on loetud ajad veel ees. Olen oma lähedastele teatanud, et soovin kindlasti kremeerimist. Tuha soovin aga, et nad merre puistaks.
Jah, see on minu soov. Mu laps elab oma perega kaugel, ma ei soovi, et tal oleks kohustus igal tähtsamal päeval käia surnuaias. Jah, ma ei soovi seda. Mere äärde minnes, tulen aga ma alati meelde. Ja küünlaid saavad lähedased kodus süüdata.

Kuna sugulasi ülivähe siis krematooriumi leinasaalis olid kõik 15 kohal. Lapselapselaps tegi ise imearmsad lalulehed kus kirjas ka vanaema nö lemmikpalve. Lasime kohe tuhastada mis oli veidike kallim. Peielaud väikeses kohvikus eraldatult ja vist umbes 3-4 tunni pärast käis lapselapselaps ja laps vanaema tuhal järgi. Kalmistule läksid ainult laps, lapselapsed ja lapselapselapsed. Urnikalm oli lastud kaevata. See oli väga ilusti tehtud ja kuuseoksad olid sätitud. Ise panime hauda ja lugesime vanaema lemmikpalve. Meile oli jäetud lavidas ja haua ajasime ise kinni. Meil oli ainult üks lill- suur leinakimp vanaema lemmiklilledest. Vanaema oli väga vana ja me kõik teadsime, et ta oligi juba elust väsinud. Hüvastijätt oli lihtne, meie jaoks ilus ja südamlik.