Olen noor 20ndates naine, mul pole mitte kunagi mingeid suhteid meestega olnud. Pole isegi vahekorras olnud. Mitte keegi pole mulle kunagi öelnud (isegi mitte vanemad), et mind armastab. Tõtt-öelda olen meeste jaoks enam-vähem nähtamatu, või vähemalt pole keegi minu vastu mingit huvi näidanud. Samas otseselt paks ega väga kole (ilus ka mitte) pole.

Olen alati olnud väga arglik ja ebasotsiaalne inimene. Tegelikult pole mul isegi mitte ühtegi sõpra ega üleüldse mingit arvestatavat suhet, inimlikku füüsilist lähedust/puudutusi kogen üliharva, peaaegu üldse mitte. See on nii olnud lapsest saadik, sest meie peres polnud kombeks tundeid väljendada ega üksteist puudutada. Armastuse ja läheduseigatsus närivad mu hinge peaaegu kogu aeg. Teatud perioodidel muutub see igatsus nii valusaks, et ajab lihtsalt nutma....Minu kõige suurem ja pidevam igatsus ongi mehe armastus ja (tõeline) lähedus - nii füüsiline kui emotsionaalne.

Aastate jooksul olen jõudnud järeldusele, et ilmselt mind keegi kunagi armastama ei hakkagi ja lähedusest võin vaid unistada. Ilmselt pole ma ainuke selline, aga samas armukest ei taha - sekssuhe ei pakuks mulle seda, mida otsin. Tean, et on olemas selliseid mehi (nt õnnetus abielus), kel on sarnased igatsused ja vajadused, mõni konkreetselt ei tahagi seksi. Käib ju prostituutide juureski mehi, kes lihtsalt tahavad enda muresid kurta, füüsilist lähedust, aga mitte seksi. Miks just mees - sellepärast, et vajan just mehe kaitsvat, turvatunnet ja rahu tekitavat, maskuliinset lähedust. Lähedus naistega ei paku mulle midagi. Ainukesed hetked, kui olen mingitki turvatunnet kogenud, on olnud siis, kui mõni juhuslik meestuttav mind kallistanud on. Ülejäänud aja tunnen end väga kaitsetu, ebakindla ja haavatavana.

Sellepärast mõtlesingi, et mu ainuke lootus oleks leida samasugune õnnetu (mees)hing, kellega saaks muresid kurta, teineteisele (füüsilist) lähedust pakkuda (aga mitte otseselt seksi). Kui ükski mees mind kunagi armastada ei suuda, siis unistan vähemalt sellest, et oleks keegi, kellega saaks oma muresid ja füüsilist lähedust (kallistused, puudutused) jagada.
Igatsen seda, et oleks keegi, kellega saaks kallistada, üksteise kaisus olla, magada, õrnust jagada. Kedagi, kel oleks samuti läheduse, helluse ja mõistmise vajadus, aga mitte lihtsalt seksinälg.
Mingitel perioodidel olen näinud isegi pidevalt unes, et keegi mind kallistab. Lihtsalt masendav...

Kas on kedagi, kel positiivseid kogemusi taoliste suhetega ja kuidas olete sellise inimese leidnud?

Kas sa ise väldid teisi teadlikult? Või sa lihtsalt oled vaikne ja arg.. ja mis põhjusel.

Midagi sellise suhte laadset on minu elus lühikese perioodi jooksul olnud. Minevik on mul ka teema autoriga sarnast laadi. Tuttavaks saime kunagi ammu koolis. Sealt peale selline harv suhtlemine. Me klappisime tegelikult juba kohe hästi, kuigi sarnasusi oli meis tegelikult vähe. Ehk oli meis mõlemis midagi, mis teistega meie eludes hästi kokku ei sobinud.
Tal oli elus keeruline periood ühel hetkel ja vajas eluaset. Mul palju ruumi küll polnud, aga vastu võtsin ma ta hea meelega. Magasime ka ühes voodis eraldi tekkide all. Ta ütles, et usaldab mind ja seda oli hea kuulda. Ta ju ka tõesti usaldas. Ka lähedus oli väga hea, kuigi me oleme ikkagi väga erinevad inimesed. Liiga erinevad, et sellest midagi enamat oleks saanud kujuneda. Võiks vist öelda, et me andsime teisele seda, mida me vajasime, ja mõlemad võitsid sellest üksjagu.
Mõne aja möödudes leidis ta endale toreda kaaslase ja nüüd elavad nad koos. Hea oli see, et tema lahkumine ei teinud üldse haiget. Me olime sõbrad ja oleme ikka. Kuigi suhtleme vähe, siis see on tingitud pigem meie suurest erinevusest. Keegi ei kannata selle läbi ja me usaldame üksteist ikka sama palju.

kus kandis sind kallistada saab?

Palun nimeta üksainuski mure :)

oled üsna pessimist. armastus (mille võimalikkusesse sa ei usu) algab tegelikult oskusest iseennast armastada. iseenda armastamine tähendab, et teed enda heaks vajalikke tegemisi. et sa oma murega välja tulid on muidugi ka juba tegemine, aga hetkel siiski veel vähene. kui sul on meiliaadress, siis paneksid ehk selle, annan selle sulle sobivas vanuses meesterahvale edasi kes on sama arglik ja ebasotsiaalne. mõtlete ehk kaheksesi enda heaks midagi välja. kui pelgad oma aadressi avaldada, anna teada, riputan siis oma

Pessimist täiesti õigustatult. Kui armastus tõesti peaks saama võimalik olla vaid siis, kui iseennast armastada (nagu kõik alati väidavad), siis seda armastust minu ellu kindlasti ei tule. Mu senised elukogemused, kasvatus ja terve elu vallanud alaväärsuskompleks välistavad igasuguse enesearmastuse..pigem saab rääkida enesevihkamisest.

tänan. täidan oma lubaduse homme.
su senised elukogemused, kasvatus ja alaväärsuskompleks võisid määrata su senist elu kuid ei pea määrama su tulevikku. seda muidugi vaid juhul kui sa seda ei taha. juba toimunuga (kasvatusega) ei ole midagi enam ette võtta, aga sa saad selle eneses ümber hinnata. samuti on võimalik tegeleda oma alaväärsuskompleksiga. kui sa sellega ei tegele, mis sind segab, siis sa ennast ei armasta, see omakorda välistab aga ka teiste armastuse. muide, see pole lihtsalt kõikide väide vaid sulaselge tõsi, millesse tuleks ka tõsiselt suhtuda.

järelikult on see nr 1 asi ja prioriteet, millega tuleb tegelema hakata. Selleks kirjandust, lugemist jm abivahendeid küllalt. Sinu elu on sinu kätes.

Teemaalgataja, vähe tõenäoline et n-ö isaarmastust leiad, mida ilmselt vajad. Mees, kes esialgu tahabki Sulle siiralt toeks ja abiks olla, muutub mingil hetkel ikkagi isaseks ja ootab, et tasuksid mitte rahaga vaid nahaga...

*peale pikka (max 20aastast) Kolgata teed oled tugev ja iseseisev. Maailm, milles elad, on karm ja omakasu peal väljas - Sinu ebaturvaline (ja läbi elamata?)lapsepõlv on kehv pagas elu alustamiseks, kuid leia endas jõudu öelda `ei` kui vaja ning ära tunne kohustust oma kehaga tasuda...

Kohutavalt ennast haletsev ja samas ennast imetlev jutuke.

Katsud ehk midagi maailma heaks ära teha, selle asemel, et siin tähelepanu kerjata?

Olen vastupidist meelt - see jutt ei ole haletsev ega ennastimetlev. Tunnen endas ära olukordi, olin sarnane 20-30-aastaselt. Olen ka leidnud, et osa inimesi tõesti ei taipagi, mida see tähendab, sest endal selline elukogemus puudub. Samas leidsin ka, et see on mu pluss, sest sedasi suudan mõista teisi "haledakesi". Toona internet puudus, seega abi nii lähedal polnud. Oskus hakkama saada kasvas aeglaselt, eluterve maailma nägemine kujunes kah, aeglaselt. Aga kujunes, kuigi pisut hilja. Aga nii see ongi, inimesed on erinevad. Maailm saab ka ilma meieta hakkama, ilus naine, tuge vajavad inimesed, kes veel ei taipa/oska üht- või teistmoodi. Vabandust ütlemast, aga Sina ei taipa - teistmoodi.

Oota, mis sa tahad öelda, et maailm vajab pigem teemaalgataja hingesugulasi, kui positiivseid ja tugevaid inimesi? Vot sellega ma kyll nous pole.

Kui autor just "Noore Wertheri kannatuste" tänapäevase versiooniga maha ei saa, siis võib öelda, et see soigumine on olnud asjata.

Tegelikult ma ei taha mõnitada. Aga välistades enda jaoks seksi ja sõbrasuhteid naistega, on autor juba nö puusse pannud ja see, et seksi ei vaja, aga lähedussuhteid meestega kyll…no see on kas enesepettus v. skisofreenia.

Ilmselt ei meeldi mulle lihtsalt tema valiv suhtumine. Olla lihtsalt avatud ja sõbralik ja vahelduseks ka teiste inimeste vastu huvi tunda ei tule talle ilmselt pähegi. Enesehaletsuses supelda on mõnusam.

Olen jälle siin. :)
Ei, ma ei taha öelda ega öelnud, et maailm vajab teemaalgataja hingesugulasi - lihtsalt on selliseid inimesi (ja Sa ei mõista neid). Ma täiesti usun ja sain ka aru, et Sa ei taha mõnitada ja oled täiesti sõbralik. Aga siiski terav. Tahan öelda, et hetkel Sa ei suuda mõista kirjutajat. Taustsüsteem, st mõistmise alused on teised. Olen sellega pidevalt kokku puutunud oma sõbrannadega suheldes (jah, mul on sõbrannad - pikaajalised-, kes tegelikult osa mu ütlustest ja mõttemaailma ei mõista, õigemini pidevalt mõistavad valesti; olen loobunud selgitamast). Püüdsin selles suhtes teemaalgatajat aidata, et pöörata tähelepanu sellele, et teda on vääriti mõistetud. Ei ole niisama lihtne sõrmenipsu peale "olla avatud ja sõbralik". Ma näiteks olin alati sõbralik, aga keskkond-kasvatus oli oma töö teinud, sestap kitsapiiriline nii oma käitumises kui ka maailmanägemises. Inimesed saavad sellest üle, aga mitte "hops - ole sõbralik". Nad ongi, lihtsalt, lihtsalt... Raske seletada. Kompleksid ja oskused ja miski x-faktor veel on vist puudu... Aga oskused areneva, kompleksid vähenevad, lihtsalt läheb liiga palju aega (võib minna aastakümneid), kui abi ei saa või õigete inimestega ei kohtu. Antud juhul saan aru, et tegu ei ole skisof-ga, enesepettusega võib olla, aga arvan, et ka see on vale sõna. Tegu on väga tagasihoidliku ja suhtlemisraskustega inimesega ja saan aru, et selliseid on palju. Osa inimeste kohta võib isegi mitte aru saada, et nad on kartlikud ja suhtlemisraskustes. Mina näiteks püüdsin seda mitte välja näidata kramplikult. See oli ka viga, sest see välistas vaba suhtlemise, kogu aur läks sellele rajale. Lihtsalt tahan öelda, et tõsiselt on olemas inimesi, kes on suhtlemishirmus. Praegu on mul ka lihtne öelda, et "ole vabam", nooremana oli lihtsalt tohutu suhtlemishirm - täitsa arusaamatu, sest keegi ei hammusta. Oli kartus tobe näida. Mis tundub praegu ka tobe. Olen näinud küllalt avatud ja julgeid inimesi, kes tegelikult on veidi "tobedad", aga nad on julged ja sellest tobedusest pole midagi. Nii et igaüks olgu selline nagu on. Vaiksed inimesed ongi meeldivad. Suhelgu julgelt. Ning üksteist kallistada kartvad inimesed on ka sümpaatsed. Küllap nad kallistama harjuvad. Ja vajavad muudki, lihtsalt ei julge endale seda tunnistada. Veel.

Polegi kirjutanud, et seksi ei vaja või ei taha. Ma rõhutasin lihtsalt, et otsin pigem emotsionaalset lähedust, sest tavaliselt on nii, et suhetes on väga suur osakaal seksuaalsusel. Siis ongi nii, et ainus, mis ühendab, on seks, aga reaalset lähedust ja usaldust teineteise vahel pole. Kui ma hakkaksin otsima tavalust suhet, siis see tähendaks seda, et leian tõenäoliselt mehi, kes on ainult või peamiselt seksist huvitatud.
Seks võib ju olla, aga hing jääb sama kõledaks. Pigem oleksin siis juba täiesti platoonilises armastussuhtes kui puhtalt seksuaalses. Jah, uskumatu küll, aga on ka selliseid inimesi, kes on platoonilises armastussuhtes (nt aseksuaalid), mis "ilusa naise" meelest on nagunii täiesti ebanormaalne. Ma ei olegi väitnud, et ma mingi normaalne olen, või tugev või positiivne. Aga arvan, et mingi tehislik keep-smiling olek on endale valetamine ja rumal enesepettus. Kui on probleem, siis on probleem ja see on nii tüüpiline, et kui keegi julgeb seda maailmale tunnistada, siis ta ka maapõhja tümitatakse ja mõttetuks halisejaks, virisejaks tembeldatakse. Just sellepärast pole ma kunagi inimesi usaldanud ega oma mõtteid/muresid eriti avaldanud, kuna enamus inimesi on väga mõistmatud ja hukkamõistvad kõige suhtes, mis ei ole identne nende endi arusaamadega.

Samuti pole välistanud sõbrasuhteid naistega. Ma üritasin öelda, et otsin aseainet armastussuhtele, kuna ilmselt pole piisavalt atraktiivne, et mõni mees armastaks. Seega otsin sõprust meessoost isikuga.

Samuti on enamusele sotsiaalselt enesekindlatele inimestele nii arusaamatu, kuidas keegi saab olla kinnine ja kohmetu. Justkui see oleks mingi inimese enese jonn ja tahtlik tegu, et ta kuidagi inimestega kontakti leida ei suuda. Arvan, et nii mõnigi ei tuleks selle peale, et mul sellised suhtlemisraskused on, sest osade inimestega saan pealtnäha täiesti normaalselt suheldud (nt töökaaslased). Üleüldse kõigiga, kellega ennast vähegi vabamalt tunnen. Aga ma lihtsalt ei suuda/oska kellegagi lähemat kontakti saavutada ja kui peakski selline asi juhtuma, siis suudan neid kontakte hoida vaid lühikest aega.

Olen 2x vanem, täpselt samas olukorras ja võin öelda, et see olukord ei muutu. Isiklikult läbi teinud ja endiselt tean, et mind ei armastata. Väga raske elada, muuseas. Olen korduvalt plaaninud sellega leppida, kuid see on võimatu. Miski nagu ei lase. Piinav seis, ei ela, ei sure.

olukord ei muutugi kui muutuseks vajalikku ette ei võta. leppida ei saa seepärast, et kusagil sisimas on aimdus, et väljapääs sellest olukorrast on ikkagi olemas

Tundud mõistlik noor inimene olevat. Kümmekond aastat tagasi oli selline reisifirma nagu Forseliuse reisid. Korraldas kultuurireise bussiga. Klientideks olid põhiliselt Tartu ülikooli professorid jms targad inimesed, sekka ka teistsuguseid (nagu mina). Käisin nendega mõnel mitmenädalasel reisil, ööbimised bussis, st kogu aeg pead-jalad segamini... Sellest ajast on kestma jäänud paar ilusat platoonilist sõbrasuhet intelligentsete inimestega. Oleme üksteise jaoks lihtsalt olemas, suhtleme aeg-ajalt, aitame kui vaja - seda kõike siis ilma seksuaalse taustata.
Ehk siis pika jutu mõte - mine üksi bussireisile, küll kellegile silma jääd :)

See ei kehti vist enam. Enamasti käiakse kaaslastega bussireisidel ja need üksikud (mehed) on seal sageli pigem imelikupoolsed. Bussis ka ammuilma enam ei ööbita ja hotellis pead tuba jagama kellegi võõraga, kes võib olla mõni pensionäriproua.

Saan teemaalgatajast enam-vähem aru. Mul olid samuti vanemad kodus tõsised, emotsioonitud ja vältisid tundeteemasid, kasvatus range ja konservatiivne, armastusest kunagi ei räägitud. Ma ise üsna arg ja tagasihoidlik, kehv suhtleja, võõrastega ei oska kuidagi olla jne. Aga no mul ei ole olukord nii nutune, sõpru ja suhteid on piisavalt, päris üksi ei ole. Sisimas tunnen end siiski pidevalt ebakindlalt ja kohmakalt, ei oska ega julge tundeid välja näidata. Minu nö tundetus ja kinnisus on probleeme ja pettumusi tekitanud ka armusuhetes.

Aja jooksul olen teadlikult püüdnud nö ennast ületada, väikeste sammudega. Sundinud end juttu alustama mõne võõrama inimesega, püüdnud lähisuhetes tundeid sõnaliselt väljendama vm. See on olnud kohati jube raske ja alati ei pruugi õnnestuda, aga pärast olen üllatusega avastanud, et inimesed ei olegi ehk nii hirmutavad ja püüdes ise olla natuke sõbralikum (isegi kui see ei tule lihtsalt ja loomulikult, vaid ennast sundides, mingit maski ette manades), vastatakse sulle rõõmuga samaga. Positiivne tagasiside ja väikeste eneseületuste õnnestumine annab juba palju eneseusku juurde. Olen tasapisi muutunud julgemaks, aga areneda on veel palju.

Tahtsin välja jõuda sinna, et ennast muuta saab igaüks vaid ise, vajaduse korral välise abiga. Ma saan aru, et kodune kasvatus ja õhkkond on suurt rolli mänginud kinnisuse ning madala enesehinnangu kujunemisel. Minevikku muuta ei saa, küll aga tulevikku. Vastutus enda elu eest tuleb endal võtta. Keegi kandikul midagi kätte ei too ning päästma ei tõtta. Ise peab endaga teadlikult tegelema, probleemidele lahendust otsima. Kui lähedasi sõpru ei ole, siis nt mingist psühhoteraapiast või grupiteraapiast äkki oleks abi, kus neid eneseusu ja enesearmastuse teemasid läbi rääkida.
Arvestades kirjastiili, siis teemaalgataja puhul on tegemist igati asjaliku ja intelligentse inimesega. Kindlasti võiks tal olla nii hoolivaid sõpru kui armastav kallim, kui vaid laseks endale kedagi ligi. Kui vaadata ringi, siis isegi täiesti rumalatel, saamatutel ja koledatel, veidratel, halva iseloomuga inimestel on sõbrad-kaaslased:)) Pole piisavalt atraktiivne??? Loll jutt suhu tagasi:) See, et mehed tormi ei jookse, ei tähenda, et sa kuskil kellegi arvates atraktiivne ei oleks.
Teemaalgatajal ei ole mingit põhjust arvata, et ta ei vääriks head sõpra või kaaslast:) Lihtsalt, et läheduse saamiseks on vaja enda poolt ka midagi pakkuda. Selleks, et midagi saada, peab julgema ka vastu anda. Meesoost usaldusväärse platoonilise sõbra leidmise eelduseks on valmidus ennast avada. Et keegi tuleks tutvuma ja näitaks huvi, on vaja omalt poolt ka olla avatud uuele tutvusele (aktiivselt kuulamine, silma vaatamine, naeratamine, rääkimine jne). Igasugune lähedussuhe (ükskõik kas seksiga või ilma) eeldab enda avamist, endast millegi andmist, usaldamist, oma nõrkuste ja haavatavuse, aga ka oma heade omaduste näitamist. Iga suhe vajab pidevat hoidmist ja arendamist, sh enda arenemist ja kasvamist ja küpsemist, enda komplekside ületamist. Mitte midagi ei juhtu ega toimu iseenesest. Mõnel on need kompleksid suuremad, mõnel väiksemad - aga kõigil on mingid omad kiiksud ja nõrgad kohad :)
Aga kuidas nüüd sellest enda avamise krambist, suhete loomise ja hoidmise raskusest üle saada, see on iseasi... kuskilt peab pihta hakkama, imepisikeste sammudega. Elusid on vaid üks - hakka seda elama!:) Ma tean, et lihtne öelda, raske teha. Aga nii on.

Seetõttu polegi ma seni mingit lähedust kellegagi saavutanud, et...ma kardan lähedust. Sellepärast, et usaldamine, enda avamine ja eriti enda haavatavuse, nõrkuse näitamine teevad väga kergelt haavatavaks ja kaitsetuks. Siiani pole ma kohanud inimest, keda ma julgeks usaldada nii palju, et ennast tõeliselt avada. Pole leidnud kedagi, kelle puhul võiks loota, et ta mõistab või vähemalt püüab/tahab aru saada ega mõistaks lihtsalt hukka kogu aeg.

Ma olin ilmselt lapsena väga tundlik ja sealt see üha süvenev kinnisus on tulnud. Mõni aasta tagasi paar sõbrannat isegi olid, aga alati on igasugused suhted minu jaoks nii palju pettumust ja haavumist kaasa toonud. Nende sõbrannadega kogesin samamoodi hukkamõistu, kui avaldasin mingeid vaateid, arvamusi, mis nende omadega ei ühtinud.

Iga selline pettumus paneb mind kiirelt tagasi tõmbuma ja nentima, et ei saa usaldada ega ennast avada - parem on endast mitte rääkida, kui on vähegi põhjust arvata, et inimesele ei meeldi see jutt, mida ma räägin.

Nohhiga sama seis. Lohutada kahjuks ei oska.

Postituses ju iseenesest avasid end küll. Mõistan, et internetis on see muidugi teistmoodi, aga ma tahan öelda, et see võime ennast avada on sul ilmselgelt olemas. Samuti keegi siin kommenteeris sind üpris teraval toonil, kuid sa põhjendasid ning kaitsesid ennast hästi. Seega, probleem pole mitte niivõrd haavatavuses, vaid hirmus haavatavuse ees... ning see hirm on ilmselt ülehinnatud, paistab, et saaksid hakkama küll.
Samuti ei usu ma, et mitte ükski mees sulle mitte kunagi tähelepanu pole pööranud. Kui inimene on ebakindel, siis ta lihtsalt ei pane tähele seda või mõtleb, et "küllap ta vaatas midagi muud", "ta on lihtsalt sõbralik", "see ei lähe arvesse" vms.

Aga selle platoonilise läheduse kohta sattusin juhuslikult just eile lugema, inglise keeles on see termin siis touch-starved. Võid googeldada, kui huvi pakub :)

Ja rääkimise koha pealt soovitaksin psühholoogi, psühholoog sind juba hukka ei mõista.

Arvan samuti, et siinpuhul oleks vaja tugevat psühholoogilist nõustamist.
See on minu elus läbitud etapp, tõenäoliselt mitte nii rõhutatult, aga aiman, mida teemaalgataja tunneb. Mina nõustaja juurde minna ei osanud, tegin enda tundmaõppimise ja aktsepteerima hakkamise tee läbi üksi katse-eksituse meetodil. Sain aru, et see, mida siin lõimes mõned on öelnud, mida öeldakse kõigis suhetealastes raamtutes ja mis kõlab täieliku klišeena, on täielik tõsi: kui inimene ei suuda iseennast armastada, siis ei saa ta ka eeldada, et keegi teine teda armastada suudab. See kehtib nii romantiliste kui ka sõbrasuhete kohta. Samuti on tõde see mõte: enne kui sa ei oska iseendaga rahus elada, pole ka võimalik, et sa suudad paarisuhtes hakkama saada.
Ilmselgelt on teemaalgatajal jäänud mingi arenguülesanne täitmata (vt Erikssoni arengupsühholoogiat), vundamendis on midagi puudu ja nüüd hakkab kogu maja kokku vajuma. Pakuks, et tal puudus väikelapsena turvaline suhe täiskasvanuga ja nüüd ta ei teagi, mida lähedus ja turvatunne tähendab. Ta ühelt poolt otsib seda, aga teiselt poolt kardab seda, ei julge end avada, sest kardab haiget saada (muuseas elu ongi kohati valus, aga see ei tähenda, et see peaks pidev piin olema, riske võtmata ei tule ka loorbereid ja kui pikali lendad ja haiget saad, siis on mõttekas end võimalikult kiirest püsti ajada ning edasi minna, sest ega elu seisma ja kukunut ootama ei jää). Tal tuleb kiirelt professionaalset abi otsida, et see arenguülesanne takkajärgi kuidagi kirja saada. Seejärel tekib eneseaustus, enesehinnang läheb normi ning endaga koos hakkab huvitav olema. Kuna teemaalgataja on sedavõrd noor, siis võib eeldada, et edu on saavutatav. Muidu juhub temaga nii, nagu selle vanema daamiga siinsamas, kes ütles, et ega armastust ei tulegi, et selline olukord ei muutugi. Kui ma oleks teemaalgataja, siis näeksin sellises kibestumuses päris kohutavat tulevikupilti ning üritaksin teha kõike, et sellist stsenaariumi vältida.

Tänan asjalike vastuste eest.

Jah, eneseavamise võime on mul olemas küll - aga ainult iseenda ees. Analüüsin ennast päris palju, üritan end tundma õppida. Haavatavusega on nii, et on väga suur vahe, kas on tegu suvalise võõra inimesega või siis lähedasega, keda usaldad ja kes teab sinust kõik. Võõraste ees ei saagi ju niivõrd haavatav olla.

Jah, psühholoogi peale olen aastate jooksul ikka üpris sageli mõelnud, ent pole siiani läinud. Olen ka kunagi ammu netipsühholoogidega vestlusi pidanud (lahendus.net), aga erilist abi sellest polnud. Mõtlen, et ei suudaks minna ja rääkida silmast-silma kellelegi oma kõige isiklikumaid asju, mida ma reaalselt mitte kunagi kellelegi pole rääkinud. Ma tean küll, et mu mõttemallid on nö väärastunud ja mulle on sügavalt omased negatiivsed kinnismõtted. Ma ei ole neist kuidagi vabaneda suutnud ja ei saa aru, kuidas seda aitaks teha üks psühholoog. Sellegipoolest mõtlen kõige raskematel hetkedel, et psühholoog oleks mu ainus lootus.

See vanema daami tulevikupilt ongi mu jaoks äärmiselt kohutav ja ma kardangi seda kõige rohkem. Sellepärast on ka hakanud vaikselt tekkima paanika, sest jätkates vanaviisi on päris kindel, et nii jääbki. Täpselt sama seis on ka 10, 20, 30 ja 50 aasta pärast. Ja siis tekibki tõsiselt elu mõttekuse küsimus. See on tekkinud tegelikult juba praegu. Kuna ma ei ole ka muidu andekas ega edukas, pole mul ka mingit muud elu eesmärki või teostust. Oleks mingi missioon, kindel asi, mida tahan arendada, siis oleks muidugi vähemalt mingi motivatsioon ja põhjus elamiseks. Siiamaani on see möödunud mõttetult vegeteerides. Kõige rohkem kardangi seda, et kui näiteks viie aastaga ka midagi ei muutu, siis olen selle ajaga vaimselt jõudnud juba sellise seisuni, et ei näe enam oma elul mitte mingisugust mõtet ja otsustangi selle lõpetada.

Ma olen isegi täiesti teadlik sellest, et kõik on mõtlemises kinni. Ma tean, et paljud koledamad, rumalamad, andetumad, halvema iseloomuga inimesed on õnnelikud ja edukad vaatamata sellele, kuid see ei muuda mu jaoks midagi. Ausalt öeldes usun ma, et ma ei saa üleüldse millegagi hästi hakkama ja minu meelest on see siiani nii tõesti ka olnud. Seetõttu olen loobunud ka paljudest kunagistest hobidest/tegevustest.

Ma tean, et see on üks vastikult ennast haletsev jutuke, aga nii on...Lapsena haletsesin ennast päris tihti, aga nüüd on see asendunud pigem enesepõlguse ja -vihkamisega.

Kõige rohkem ajab mind marru see, et kui ma peaksin kunagi küpses eas nö mõistusele tulema, siis ma ei jõua lihtsalt ära kahetseda, kui idiootne ma olin, et kogu oma nooruse raisku lasin, ehkki ma oleks võinud ju teha kõike. Kõik ainult sellepärast, et mu mõtlemine on nii vildakas.

Kogu probleemi vastus on sinus endas, sinu enda muutmises ja enese aitamises. Kas suudad seda ise? Sul on iga küsimuse ja ettepaneku peale vastus, miks see on võimatu. See iseenesest teeb mõttetuks abipalved, sest sa ise ei taha tegelikult midagi ette võtta, vaid lihtsalt näha, kas sellisena oleksid ka väärtus.
Psühholoogilt abi saad muidugi..väljaöeldud sõnad tunduvad alguses kohutavad ilmselt seepärast, et oled eluaeg pidanud väga tõsiselt iga sõna eest vastutama, mida oled välja öelnud. Tegelikult on see suhtlus üsna palju abiks enesearmastuse teele, sest kuni 20 aastani võid ehk oma elus lapsepõlve ja vanemaid süüdistada, edaspidi pead ise võtma vastutuse kõige eest, mida teed. Mina usun, et silmast silma suhtlus annab just võimaluse murda barjäärid, mis sind sisemiselt pidevalt urgu põgenema sunnivad ja suhteid lõhuvad.
Sõbrasuhted ikka kipuvad luhtma mitte mõistmatuse teel, vaid läbinist negatiivsuse teel..kui ei suudeta näha milleski midagi positiivset ja ei kuulda ühtegi head sõna, väsib ka visam sõber suhtlusest.
Edu!

negatiivsetest kinnismõtetest ongi keeruline vabaneda. selleks peaksid sa leidma asjaliku psühholoogi, esimene ettejääv sellega kindlasti toime ei tule. kuidas see vabanemise protsess toimub, sellest saad sa alles hiljem aru,... ka seda, et iseseisvalt sellega toime ei olegi võimalik tulla kui see juba nii pikka aega kestnud ja aina süvenemas. kui tunned huvi, siis võin sulle selles osas mõningat infot ja soovitusi anda

Kõik need sinu poolt välja toodud mõtted enda kohta on ülitüüpilised depressioonis/madala enesehinnanguga inimesele, ei midagi originaalset. Kindlasti soovitan terapeudi jutule minna, sest just täpselt selliste juttude kuulamisega nad tegelevadki. Ja inimesed saavad abi ning paranevad. Lootusetult halvasti pole sinuga mitte midagi. Ja ei, sa pole erand. Ma tean, ma olen ise samasuguseid mõtteid mõelnud ja olen saanud abi :)

Abi on lähedal, võid mulle neid soovitusi ja infot meile peale jagada.

Autorile.
Olen Sinust vanem ja meesterahvas pealegi, kuid mõistan Sinu muret. Olen ise selle läbi elanud ja tean, mis tunne see on.
See rõhub ja matab hinge, ning tundub, et maailm ongi vaid teistele, mitte Sinu jaoks. Ning enesehinnang saab igal mööduval aastal uue hoobi. Vaadates tagasi neile aastatele, kardad juba tulevaid, sest sisimas tunned, et ka need saavad olema tühjust täis.
Oli nii armumisi (mis jäid vastuseta), oli ka nn üheöö suhteid (mis ei andnud hingele midagi).
Kui sain 26 kohtusin lõpuks inimesega, kellega tekkiski midagi tõeliselt suurt! Tundus uskumatu. Sellest inimesest saigi minu Jumal.
Minu mõte on see, et see inimene võib tulla Sinu ellu, siis kui kõige vähem ootad. Ole selleks lihtsalt vastuvõtlikum ja avatum. Ära tõrju endast eemale sõbralike suhteid ja lihtsaid tutvusi. Püüa olla eelarvamustevaba. Ja siis nad tulevadki. Lase neil tulla. Paljalt seksi pärast ära lasku kellegagi suhtesse, kui vajad samas midagi rohkemat. See jätab hellemasse hinge halva tunde. Isegi meestel. Uskumatu, mis? :)

Minul paraku ei jätkunud seda õnne "kuni surm meid lahutab". Me küll mõlemad püüdsime, kuid erinevatel viisidel. Mõlemad olime süüdi. Kuid see on juba hoopis teine teema :)
Kui Soovid lihtsalt suhelda, siis jätan siia oma meili: ajutine11@yahoo.com

Mulle kirjutamine ei kohusta Sind millekski, kuid kui vajad head sõna või lihtsalt suhelda, siis oled teretulnud!
Kui keegi teinegi soovib, siis mis saab minul selle vastu olla? :)