ei tea kus kandis teemaalgataja elab ka?

Tere :-)!
Võta minuga meili teel ühendust, soovin sinuga rääkida.

Ilusat päeva!
R.

Ma olen olnud 8 aastat suhtes. Päris esimeses. Mees pole mulle kunagi öelnud, et mind armastab. Kuna me ei ole venelased siis ei ole ka vanemad ega keegi muu mulle seda öelnud. Kallistamistest rääkimata. Aga mul on olnud katus peakohal ja toit laual ja ma tean, et see on vanemate viis näidata, et nad mind armastavad. Ei saa olla selline hellik ja nutta taga selliseid asju. Pöördu parem psühholoogi poole, sest sind ei saa mingi suvakas võõras mees ka aidata.

Saab ja isegi peab olema selline "hellik"! Mul on Sinust kahju, sest Sinu jutt näitab, et on ka Sulle halvasti mõjunud see, et vanemad ja mees Sind rohkem pole hellitanud ja armastust sõnaselgelt väljendanud! Ma loodan, et Sinu laps kunagi siin sarnast kurba juttu ei räägi, nagu teemaalgataja! Kardan, et tal võiks olla selleks põhjust, eriti siis, kui ta juhtub olema keskmisest tundlikum inimene. Miks propageeritakse sellist (emotsionaalset) kitsidust, et jumala eest ei tohi isegi oma kalleid pereliikmeid ära hellitada? Ja siis imestatakse nürimeelselt, kust tuleb meie inimestesse kõik see tuimus, külmus, õelus, kadedus jmt? Mina ütlen hoopis, et hellitage igati oma lähedasi, nii ilusate sõnadega kui võimalusel ka materiaalses mõttes! Aga tõelisest lähedusest ja hellusest ei tohiks küll puudu tulla ka kõige vaesemas peres! Meil on ju üksainus elu, miks mitte siis seda võimalikult ilusaks muuta.
Nii, hakake nüüd mind materdama, ärge olge kitsid. ;)

Vastupidi!
Ka mina ei mõista, mis eesti inimestel viga on?
Lähedus, hellus või lihtsalt hea sõna ei maksa ju midagi!
Vahel on tunne, et meie rahvas on lihtsalt haigeks jäänud. Eriti eestlased. Kuna oma varasemate töödega olin seotud palju venelaste, lätlaste, leedukate ja soomlastega, siis ennem said neilt kuulda head sõna kui eestlaste käest.

ja need tuimad on ise veel väga uhked oma tuimuse üle.

Väga tore teema! Ja kõige suuremat heameelt tunnen sellest, et paar-kolm inimest on oma kontakte pakkunud. Põlastajaid (pehmema sõnaga mittemõistjaid) on hoopis vähe. Mõnes teemas algab materdamine otsekohe ega lõppegi, TEEMA ise jääb tahaplaanile. Kulla teemaalgataja, mul on hea meel et Sa ei ole loonud suhet ega perekonda esimese suvalise mehega. Mina, olles samuti kalgis peres kasvanud, alaväärsustundega ja kompleksides, selle vea tegin ja maksan siiamaani. Mulle tundus, et kiire on - kõigil klassiõdedel juba on, peab mulgi olema. Sattus ette mees kel oli oma korter ja mina tahtsin ema juurest minema saada. Normaalset meest (rahulikku, töökat, hoolivat, kes ei joo ega suitseta!) näen mina oma elus esimest korda alles praegu - nimelt on armas Jumal sellise saatnud mu nooremale tütrele. Palvetan iga päev et nad kokku jääksid ja mu tütre teismeline laps lõpuks ometi head perekonnaelu näeks. Aga hingehaavad, mis juba saadud, on visad kinni kasvama... Soovin südamest et teemaalgataja endale hooliva partneri leiaks - rahuliku ja kindlustunnet pakkuva. Minu kogemuse põhjal mehed hindavad seda, kui naisterahvas kergemeelselt voodisse ei lähe. Olin kooli lõpuklassides selline "pipar", ka mina kaotasin süütuse alles 20-selt. Aastaid hiljem kokkutulekul ütles klassivend - me vihkasime sind, aga me pidasime su'st lugu! Ja see oli mulle suur kompliment. Kahjuks jäi minu elus vastastikune austus ja armastus leidmata - olin mituteist aastat abielus ja ikka üksi, seda ei soovi kellelegi. Minu ema on hakanud mulle ütlema, et olen talle kallis, alles viimastel aastatel, kui ta on juba väga vana ja mina tema eest hoolitsen, sest see on ju kõikide laste kohus. Rohkem ei ole mulle mitte keegi seda öelnud, ei mees ega lapsedki. Vanem tütar näitab üles HOOLIVUST, ja suur asi seegi. Ei osanud mina talle hea ema olla, otsisin ISE armastust ega osanud seda enda seest leida oma lastele jagamiseks. Kurb, väga kurb. Õpi minu vigadest, teemaalgataja, ja saa õnnelikuks! Pigem olla üksi kui vale inimese kõrval!!!

Viimase tekst oli südant liigutav ja hea lugeda.

leian, et asi pole üldse selles, et teemaalgataja käituks mingis mõttes valesti ja teda oleks vaja õigeks ravida. asi on pigem selles, et ühed inimesed on avatumad ja teised suletumad. või ekstro- ja introverdid, kui soovite... ei saa ju kedagi seepärast hukka mõista, et ta on introvert. ja nõu ei saa ka minusugused ekstroverdid anda, eriti mitte ma ise, kes kohati tunnen, et olen rohkem introvert kui mõni päris intro... seda seepärast, et mõnikord tunnen valusalt omal nahal, kui väga tahaks kõike endas hoida. siis aga astub mõni tuttav ligi, kes oskab hästi suhelda ja inimesi nagu raamatuid lugeda, ning tabab otse naelapea pihta. seejärel tunnen end veel räbalamalt - oleks ju tahtnud kõike vaid endale hoida... aga näe - leidus avaja...

ma ei oska tõesti nõu anda ja see psüüholoogiga suhtlemine tundub mõistlik selles mõttes, et neile ju ometi koolis õpetatakse, mismoodi mingi tüüp elus paremini hakkama saab... aga mitte ravi mõttes, ravida ei ole vaja minu arust.

oleks tore teada kas siin pakutud kontaktid Sulle rõõmu toovad, kas leiadki sõbra? loodan väga...

Suunatud autorile.

Tere. Täiesti juhtumisi "Delfi Forte´t" sirvides jõudsin kuidagi "Naistekas" leheküljele (nupuke muidugi täpselt Forte kõrval kah), kui kuidagi nüüd jõudsin siia teemasse.
Lugesin kõiki Sinu postitusi korduvalt läbi ning kohati tekitas see minus sellise tunde, nagu loeksin oma enesekirjeldust. Peaaegu täpselt selline oli minu elu keskkooli ajal, kuid ka praegu säilib osa sellest minu praeguses elus. Hobisid oli paar tükki, kuid kuna selle tõttu hakati kohati mõnitama, otsustasin sellest loobuda, olenemata et mulle väga meeldis tegeleda oma huviobjektiga. Peale seda püüdsin olla nii nähtamatu kui olla saab, harva suhtlesin enamus klassikaaslastega. Õnneks oli vähemalt keegi, kes elas sama asja läbi, mistõttu päris traumaatiline olukord ei olnud. Olin tollal kindel, et mul ei ole vaja kaaslast ega luua pere, sest kes mind ikka tahab. Kuid praegu... kaaslase leidmise instinkt?

Päris pisarateni jõudnud küll ei ole. Olgu olukord nii hull kui ta ole, keegi tuttav taevasse läinud, kuid ei tule minult ühtegi pisarat (pisarakanalid kusjuures terved ja mitteummistunud)


Tunnete mitteväljendamine minuarust ei ole harv nähtus. Ka minu perekonnas ei eksisteeri sellist asja.

Õnneks olukord paranes märgatavalt peale ülikooli minekut. Kursusekaaslastega suhtlemine oli mitmes aines kohe kohustus, mis tuli lihtsalt ära teha. Ning ausaltöeldes sain kõikide kursakaaslastega läbi, seda ka praegu. Isegi õpingutes olin üpris edukas. Oli ka hetki, mil teadlikult tegin midagi, et klassis meeleolu tõsta, seda nalja näol. Keskkoolis ei oleks seda IIALGI suutnud. Eks ülikoolis ole inimesed märgatavalt "täiskasvanulikumad" kah. Kaaslast küll ei leidnud, kuid hetkeseisuga tõesti tahaks kedagi enda kõrvale, kellega just nii vabalt suhelda nagu ma seda praegu teen. Enda välimust küll raske hinnata, kuid imeliku pilguga ei ole mind vaadatud. Tüüpiline pikka kasvu eestlane.

Suhtlemisest. Suhtlemisel vanematega probleeme ei ole; sugulastega ei ole; kuid kui kõik on koos, on kohati suhtlemisraskused ka praegu. Võõrastega samas probleeme ei ole, sest ei ole seda tunnet, et keegi nüüd hindab ja kommenteerib minu iga liigutust.

Minu vastused võivad olla pisut järjestusest ära, kuid loodan, et see lugejatele ning Sulle probleeme ei tekita.

Tegin spetsiaalselt Sinu kirjale vastamiseks uue ajutise meili aadressi. Kui sa leiad minu vastust lugedes, et see kohati peegeldab ka Sinu elu, ära pelga ühendust võtta. Meil võib olla päris palju rääkida. Kuid kui mitte, siis loodan, et see postitus kuidagi aitab Sind.

delfi00-yksik@yahoo.com

Lisa. Lugesin veelkord teema uuesti läbi.
Ma ei ole ehk kõige sobilikum kõikide meeste eest rääkima, aga vajadus kedagi kaitsta ning võistlemisinstinkt on vast (loodetavasti) ikka kõigil meestel olemas. Ütleme nii, et see on nagu geenidesse sissekirjutatud.

Minagi olin jälle lapsepõlves vastupidine. Olin nii uudishimulik kui vähegi võimalik. Ühesõnaga luumurrud ning pindmised haavad ei olnud puudu. Kõrgete puude otsa ronimine, kõrgetelt pindadelt vettehüpped jpm oli täiesti tavaline. Pigem jäin just mõtlema, mis ajajärgul see julgus kõik ära kadus.

ma arvan, et sa oled lihtsalt aseksuaalne, seksist mittehuvitatud inimesi. Aseksuaalsete seas on ka neid, kes tahavad romantilist suhet, lähedust, kallistada, mõned ka suudelda, aga mitte seksi. Võid selle kohta internetist lähemalt uurida :)
Õnneks pole kaaslase otsing atraktiivsusega niimoodi seotud, nagu seda naisteajakirjades kirjeldatakse. Muidugi, partner ei saa olla välimuselt vastumeelne, kuid inimestel on isiklik maitse, ei ole nii, et kõik tahavad modelle, mitte tavalise välimusega naist. Mulle on nt meesmodellid üldjuhul vastumeelsed, nad näevad kuidagi väga kandilised ja kommertslikud välja. Habeme ja vuntsidega hipsterid pole ka minu maitse. Samas tavalise välimuse vastu pole midagi, välimuses määrab just stiil, riietumine, enda isikupära edasiandmine, just alternatiivses mõttes, mitte kuskilt moeajakirjadest kopeeritud.
Samuti pole naismodellid kõigi meeste jaoks ilusad, olen kümneid kordi kuulnud mehi vaidlemas, kas Carmen Kass on ilus või mitte. Tavaliselt, kui mehele meeldivad modellid, nagu Cara Delevingne või Carmen Kass, siis ei pruugi neile meeldida Kristiina Bellanova sarnased natuke pornostaari välimusega naised. Mõnele meeldivad jällegi sellised nunnud tüdrukud, nagu Iiris Vesik. Ka tavalised tüdrukud meeldivad paljudele, kui tahate tõestust, siis amatöörporno ja alastipildid Tumblris on nt palju popimad, kui tüüpilise pornostaari panemise vaatamine. Mitte, et ma pornot vaataks, lihtsalt internetis ringi liikudes näeb seda paratamatult.
Päris inimesed tahavad päris inimesi. Ebapopulaarsus on tavaliselt seotud sellega, et kuskil ei käida ja ei mõtle siin ööklubisid, vaid huvialasid, kooli, meeldivat tööseltskonda, sõpruskonda, reisimist, uute tuttavate hankimist, trennis käimist jne. Kui piltilus tüdruk käib ainult tööl, suhtleb parima sõbrannaga, siis on ta samuti üksi. Kui lisandub ööklubis käimine, leiab sealt vaid teatud laadi tutvusi. Kuid isegi seal ei aja väga ilusale, maitsekalt riietatud naisele keegi eriti ligi. Esmajoones vaadatakse riietust, et kas on kättesaadav ja siis ekstravertsust, et kas naerab kõvasti, on koos sõbrannadega jne. Tänaval löövad külge ja hüüavad järele ainult lõunaeurooplased, siin ehk mõni juhuslikult. See ei tähenda, et oled kole, kui keegi sulle end ise pakkuma ei tule, eestlased ei tee lihtsalt seda. Partnereid leitakse kas klubis käimise, tutvumissaitide või sõprusringkonna abil.

Täiesti õige jutt!
Eriti see, mis meeste maitsesse puutub.
Ei mõista naisi, kes 35-45 aastaselt tahavad välja näha nagu 18. Halatakse mingi tselluliidi, mõne halli juuksekarva või pisikese kortsu pärast. No mina küll ei tahaks omale sellist naist, kes ei vanane. Sellised pisivead teevadki Teid veel armsamaks.

Suuremale osale meestest on siiski kõige olulisem naise ilus välimus. Paljud mehed ikka just seda ootavadki, et naine näeks eluaeg välja nagu ilusa näo ja modelli mõõtudega 18-25-aastane.

Jah, nii on. Võtsin kaalust alla endisesse kaalu (vahepea kosusin haiguse tõttu) ja saan ainult häid komplimente.

ma ei tea, ilu on ju nii erinevat tüüpi. Enamik beibesid pole minu jaoks ilusad juba stiili poolest. Mõnele meeldivad näiteks alternatiivsed naised, nii, et pigem valivad ülekaalulise gooti või pungi stiilis naise, kui et kõhna roosasse riietatud tibi. Samuti pole need näitena toodud käevangubeibed alati näojoontelt eriti ilusad. Sageli keskealised naised, kellel on ilus nägu, aga rohkem kehakaalu ja ei kasuta huultest heledamat huulepulka ega päevita oranziks, on tunduvalt ilusamad. Maitsed on nii erinevad. Kui sama inimene trenni teeb, siis on ta muidugi ilusam, kui enne. Aga ärge unustage, et tuttavad teevadki komplimente, kui hästi läheb, võõrad tänaval ei tee

inimesed, kes saavad lapsed ja mitu järjest ei seksi mitmeid aastaid.
see on tabuteema, sellest ei räägita. aga see on nii.

mina nägin oma meest klubis kord(elasime vastasmajades, käisime samadel üritustel, klubides) ja olin kindel, et ma tahan teda, vahet pole kas üheks ööks või kogu eluks, ta oli mulle väga huvitav, jälgisin tema tegutsemist läbi poole aasta vähemalt, kui mitte kauem, vahet pole, kui oleksin ta isegi samal ööl koju toonud - ma tõin ta koju ja me oleme koos 20a.
mis vahet on , kas mingi mees peab lugu või ei. tähtis, mida sinaise tahad.
mul on sinust kahju, tõesti siiani, sa pole aru saanud, et ainult sinu soovid loevad. sinu siirad soovid ja armastus. mingite litsmeeste skoorid ja irvitamine naiste üle, kes nö kätte annavad on nende karmavõlg ja mure. kui sinu soovid ja tahtmised on puhtad ning siirad, siis ei ole neis midagi halba.
sa peaks oma vanuses juba sellest aru saama

tänan haletsuse eest:-) on minugi elus kirge ja spontaansust olnud, aga ma rääkisin siin teemasse, et "hädapärast" ei ole küll tarvis kellegagi kokku minna.

Kui oled tallinlane, siis kirjuta mulle. Ma arvan, et meeste-naiste vaheline sõprus on täiesti olemas.

Veits pohhui ei ole või, miks sa kõike üle tähtsustad? Võta lõdvalt. Hämming on selles, et selliseid inimesi näib palju olema, mis teil viga on? Tee mis sulle meeldib ja kui ei meeldi, siis ära tee. Teisisõnu, kui sa ise endale ei meeldi, siis muuda ennast ISE, mitte ära otsi kes sinuga koos nutavad kui halvasti sul kõik on, kui jobu sa oled ja kuidas sa ei saa kedagi kes sind armastaks. Sellepärast ei saagi, et jobusid ei taheta ja teine jobu ei julge tahta ning kaks jobu kokku olekski katastroof.

Gea ,kui pole öelnud,siis ongi see tõsi see ,et sul on toit laual ja materiaalselt kindlustatud ,aga seda sõna kasutatakse väga vähe ,järelikult ongi nii,et ei suuda seda öelda ,kui suudaks siis armastaks .Arvamus