kas on veel kedagi siin liikumas, kes laulu- ja tantsupeo olusse suhtuvad leigelt ehk siis normaalselt. Ei vala härdasti pisaraid , et see läbi sai ja ei vatra terve järgmise nädala jooksul ainult sellest peomelust? Tunnistan, ma ei ole seda vormilt rahvuslikku- sisult poliitilist hüsteeriat kunagi fännanud. Ja külalisena viibinud seal vaid ühel korral ja sellest piisas nii, et rohkem ei ole huvi ka mitte. Mõtlen juba ette järgmise nädala muljetajate jutuvadale ja üritan juba ette manada võimalikult neutraalse näomaski, et vähemasti enamvähem viisakalt seda härdust endast mööda libistada...

oled sa üpris tundekülm

Polnud sentigi raha, et minna ja megalt kahetsen, et kasvõi ei laenanud kellegilt! Kolleegid mängisid ja laulsid ja vaatasin kodus telkust ja ütlen mehena ausalt...et nutsin kodus. Väga-väga-väga super oli!!!

Ilmselt on teemaalgataja nende hulgast, kes külma kõhuga kasse piinavad ja põletavad, ning jalgujäävale väikelapsele jalaga annab.

oli SUPER ja oleks tahtnud ise laulukaare all olla ja laulda

Hmm, miks see hea kogemus on?
Aga kui pole mitte kunagi kaare all laulnud ja vaid ühe korra vaatamas käinud (sedagi ei tea ju, mis oludes), siis võib sellest leigusest suure pingutusega aru saada. Ma pole näiteks maahokit mänginud, vaadanud olen ainult ühe korra ja ei arva sellest väga midagi.
Laulupeo rahvuslik-poliitiliseks hüsteeriaks nimetamine on muidugi lihtsalt naljakas.
Praeguse positiivse emotsiooni mõju all see arvamus mind isegi ei pahanda.

Muideks. Mina ka ei tahtnud raha selle eest maksta, sättisin end riidesse nagu esineja ja lipsasin mingil segadusemomendil väravast sisse. Keegi ei kobisenud ja mina sain tasuta šoud.

Aga jättis ka suht külmaks. Ja isiklikult tunnen paljusid, kes seal laulsid ja vähemalt pooled neist pole sugugi nii eestimeelsed. Ehk laulavad küll, aga hingega mitte. Teevad vaikselt välismaale elu rajamise plaane jne.

Tv kaudu oli tore vaadata!
Ja kui orkester mängis, siis see oli eriti hea ja kuulan kindlasti järgi neid. Muu ei avaldanud muljet.

aga ma tönnisin miskipärast rongkäiku vaadates ja häbi ka pole. no oli armas vaadata, no oli. just seda lusti ja tegemise rõõmu. endale karu kõrva peale astunud, kohale ei läinud, muidu kõrvalseisjal paha kuulata, kui kaasa laulan. kodus oli küll hea kaasa laulda.

Teemaalgataja- Sa pole ainus :)

See on ju täiesti normaalne, et igal inimesel on oma arvamus ning keegi ei tohiks väita, et kõik peaksid saama eestlaste suurüritusel ühesuguse elamuse, inimene valib ise koha ja tegevuse, kus ta hingel on hea, koos olemine(laulupidu on ju tõeline "fb") ei sobi igale inimesele. Emotsioonid rikastavad inimest, annavad rasketel aegadel hingekosutust- selleks peab aga maast madalast õppima kuulama, nägema, tundma... ja kui sa leiad selle OMA hingepalsami siis ei pea mõtlema, kas mu nägu on sobilikult siiras või peaksin veel pingutama, et laulupeolisega suhelda... Ei tohi mõelda nii, et kui ma seal ei käinud siis mind pole olemaski, sul on OMA elu ja sa ei ole mitte vähem eestlane kui 10% laululavale kogunenud rahvas, mõne päeva pärast tulevad õllesummerdajad, kas mõtled juba uue ilme loomisele- ilusat suve sulle...

minu abikaasa elas väga kaasa - telekast vaatas nii rongkäiku, kui kogu kontserti iga päev.
mind ei huvitanud. mitte et eesti mulle korda ei lähe, vastupidi, olime paar nädalat tagasi sugulastel külas ja nende viimane laps parajasti pakkis asju, et eestist ära kolida. nutt tuli peale, kõik noored lähevad ära. mu oma lapsed on ammu juba läinud ja tutvusringkonnas pole ühtegi, kelle lapsed eestisse on jäänud.
nii et see laulmine on tore traditsioon küll ja laulud ilusad, kuid kuidagi silmakirjalikkuse mekk on küljes sellel asjal.

üldiselt olin juba ette teadlik, et keegi sellise "pühaduseteotuse" pärast mind sõnadega loopima hakkab...see kassipiinamise jutt :((
06. juuli 2014, kl 22.30 on muidugi tipptase :). Kass on mul endal ja koer ja merisiga...lapsed ka ja abikaasa. Ja lauljastaaži kooris on parasjagu ning muusikakooliski õpitud seitse aastat :). Ma hoolin vägagi oma kodumaast ja eesti kultuurist aga see massipsühoos tundub nii võõras. Lisades veel siia meedia pliiatsist imetud hapukurgihooaja pärlid hr. Ilvese selfidest ja oma tütart embava ( iga armastav ema kallistab oma lapsi) pr. Evelini halleluuja...
Aga hea kogemus selle pärast, et vargsi siiski lootsin, et neid on teisigi, kes selle tsirkusega end pimestada ei lase.

Lõpetuseks veel nurisemist minu poolt niipalju, et teades kuidas paljud rühmad ja koorid nägid aastaid vaeva, et pääseda " kõrgeaulise" kultuurispetsialistide komisjoni soosingusse ja saada laulu- ja tantsupeole luba. Aga paar kuud lihtsalt paar laulu ümiseda üritanud välismaised projektigrupid said ilma eksamitagi " eesti rahva suurele peole". Ja mainimata lõputseremoonialt varakult lahkunud auväärt kultuuritegelased, kellele ei läinud isegi korda need kõige viimased esinejad lahkujate rongkäigus, kellel ei olnudki enam kellelegi tribüünidel lehvitada...Kama on siiski kuidagi halva mekiga, või mis.

Üldiselt nõus, aga kas sa ei arva, et see on igaühe oma asi, kui mõnest asjast lõpmatult rõõmu ei suuda tunda. Iga asi ju ammendub, eriti sellised intensiivsed elamused.
Või lihtsalt ei olnud sellel lainel. Võib-olla on teinekord teine meeleolu ja asi läheb jälle paremini peale ja hinge.
Laine meenutamisega tuleb muidugi meelde see Laine, kes lainet tegi ja ühe laulupeo kergelt ... keeras. Aga ka see ununeb :)

saan aru, et ühele meeldib kuu ja teisele püike, aga miks sellest kõva häälega pasundama peab? Delfi rahva hääles ja kommentaariumis on neid vingujaid juba piisavalt - seal olekski võinud oma emotsioonid maandada. Milleks veel üks teema vajalik oli?

Sellele, kes kurtis, et lapsed lähevad minema - ei lähe kõik. Minu tutvusringkonna lapsed lähevad, käivad ära ja tulevad tagasi. Kes ei tule, on võõrsil võõramaa mehega oma õnne leidnud ja seal pere loonud. Jäädavalt jooksevad minema need, kes ka siin ei suuda hakkama saada.
Ükski välismaal tõeliselt edukas inimene ei kiru ja mana oma kodumaad maa põhja ega halvusta siinseid inimesi.

Oi, ma tõesti ei mõista sind, kirjutad küll päris selgelt ja arusaadavalt, aga ... Ei veena. Ega see pole siis miski pealesunnitud härdus, ei tundu see ka miski hüsteeria, lihtsalt hea on laulda ja olla, selline jabur rõõm endal ja teistel ümberringi. On seda siis liiga palju?

Ega kõik ei peagi meeldima. Mul tekib aeg-ajalt sama tunne töö juures, kui arutatakse mingit järjekordset telesaadet, ei oska kaasa rääkida ja mis siis.
Olin mõlemal päeval lauljana kaare all, seisin pea orkestri kõrval, teine päev oli emotsionaalsem.
Mis puutub äraminejatesse, siis tean paljusid, kes ka tagasi tulnud ja tuleb veelgi, kaasa arvatud minu oma poeg.
Ka ise olen üle viie aasta võõrsil elanud ja uskuge mind, väga paljud selle kogemusega on patriootlikumad kui ära minnes.
Eks meil, kohalolijatel tulegi seda kodu ja tunnet hoida, muidu pole kohtagi, kuhu tulla.

Mind jätavad laulupeod leigeks. Samas on palju inimesi, kes saavad sellest positiivse kogemuse, nii et milleks pahandada? Ega laulupidu kallale ei tule. Mõnda jätab jälle mõni asi külmaks, mis mulle meeldib. Ja siis?