Jagan oma head kogemust, mis on Draama festivalist kummitama jäänud. Käisin siis sõbrannaga koos vaatamas etendust "Eluaeg", mida mängib Tartu Uus Teater.
Ma üldiselt ei armasta kui teatris publikut kaasatakse, aga see etendus tegi seda kuidagi nii sõbralikult ja muhedalt, et tahaks kohe teine kordki osalusteatri etendustele minna.
"Eluaeg" algas ühest raamatupoest, kus publik sai pileti vastu ümbriku edasiste juhtnööridega. Varsti jaguneti pisikesteks gruppideks ja kõnniti Toomamäele. Seal oli üks maja, mis oli täis erinevaid kummalisi ja väga laheda muusika- ja valguskujundusega tube, kus kõigis sai ise ringi käia ja midagi teha, katsuda või isegi maitsta. Väga põnev ja isiklik. Minu teekonda viis läbi üks vuntsidega näitleja, kes pani meid meenutama erinevaid hetki oma lapsepõlvest ja minevikust. Sellist iseenda mälestustes rändamist toimus ka selles majas sees. Ma ütleks, et see etendus oli nagu üks suur kunstiteraapia.
Tõepoolest soovitan. Vaatasin just Uue Teatri kodukalt, et seda etendust mängitakse ainult septembris ja oktoobris veel nädalalõppudel. Sinna mahtus päris vähe inimesi, nii et piletid peaks vist ruttu ette ostma. Minge, ka need, kes kardavad kui näitlejad nendega räägivad. Nad olid kõik nii sõbralikud ja mõnikord ma lihtsalt raputasin pead kui mult küsiti, kas ma tahan ise ka mõnda lugu rääkida. See oli ka täitsa okei ja ei minu ega kellegi teise kogemus sellest ei kannatanud. Minu sõbranna teekonda juhtis üks noormees, kes pani nad luurekat mängima ja niiviisi oma lapsepõlve meenutama. Päris äge. Nägin, et mõnedel teistel gruppidel olid hoopiski kõrvaklapid ja instruktsioonid tulid vist ettelindistatud tekstina. Mõtlen, et peaks vist isegi uuesti minema, et mõne teise giidi teekonda ka kogeda. Sest lõpuks on see "Eluaja" etendus ikkagi väga südamlik rännak iseendani.