Tere!
Lugesin siit kunagi kellegi postitust,aga kahjuks on see mul kuhugi kadunud ja ei oska nagu kuskilt alustada. Aga teemaks oleks siis,et elu on kuidagi nagu kinni jooksnud,käin tööl ja teenin normaalselt,aga kogu aeg on tunne,et miski või keegi ei lase nagu edasi minna ,ma ikka üritan ja üritan ,korraks isegi lastakse,aga siis jookseb jälle kinni ja edasimineku asemel on hoopis tagasiminek.Selline tunne nagu ankrukivi peaks enda järel lohistama. On räägitud,et mõtted on teinikord valed,mida inimene mõtleb ,aga nagu vanasõnagi ütleb-näljane mõtleb ikka leivast.Nii minagi mõtlen sellseid mõtteid,mis võiks nagu minu elu kuidagi parema järje peale aidata,aga ilmselt teen või mõtlen siiski midagi valesti. Kas on siin teadjamaid,kes oskavad õigeid mõtteid mõteldes endale parema elujärje luua ja seda kogemust või teadmist ka edasi jagada?

Minu sõber tegi nii, et kolis välismaale, kui siin tal midagi enam avastada polnud. Sealt leidis naise, sai lapsed ja elab nüüd hoopis neljandas riigis. Pole kunagi kuulnud teda kurtmas igava elu üle. Kui aga on mustad mõtted, siis sellega tuleb tegeleda. Psühhiaatrile peaks saatekirjata saama.

Tuleb aga mingil hetkel tunnistada endale, et minust ei saa kirurgi, ülemust, modelli, miljonäri. Teed ja ehitad, lootuses, et nüüd kohe saad rikkaks ja kohe oled kõikselinnamees. Kahjuks elu on üsna üheülbaline ja enamus inimesi kulgeb rahulikult ja mingit erilist mõtet ei olegi. Peaasi, et tervist on, seda võib alati soovida.