Lasin hommikul oma peninatukese välja ja kõndisin siis ka natukene mööda aeda. Rehe nurga juurest paistab naabri põld kätte, nii 10 meetri pealt algab. Ja ilus suur paks läikiv rebane oli põllul, minust nii 20-30 meetri kaugusel. Ajas rahulikult oma rebase asju, ei pannud mind tähelegi. Oma 10 minutit seisin ja vaatasin, kuni ta põlluserval suure heina sisse kadus. Valge sabaots vehkis veel tükk aega pujude vahel.
Nädalavahetusel oli haigur tiigis. Arvas, et teda pole veel avastatud ning hiilis vaikselt minema. Väga asjalikul ja otsustaval moel kõndis tiigist välja ja kadus siis põõsaste vahele. Ilma ühtegi heli tekitamata.
Ühel õhtul käisin oma elukatega metsas jalutamas. Jäime natukene hilja peale, päike oli juba loojas ja värvid hakkasid kaduma. Äkki hakkab tee kõrval heinas hirmus sahistamine pihta. Kass putkas mitukümmend meetrit kodu poole ja jäi äraootaval ilmel sinna tammuma, lähemale tulemast keeldus. Koer ei saanud midagi aru, nuuskis lehtedes ega kuulnud midagi. Pika sahistamise lõpuks tuli meist nii 4-5 meetri kaugusel kährik tee peale. Vaatas meid ehmunult, mina, tohman, hüüatasin oi!, nii ilus loom oli, ja kährik kadus. Koer avastas minu hüüatuse peale, et midagi huvitavat on ilmunud, nägi kähriku tagumikku ja pani nagu tank suure raginaga võssa järele. Õnneks kaotas kähku jälje ja tuli tagasi.
Vaat sellised ilusad hetked. :)

nii tore oli lugeda, tegi kuhe tuju heaks!

Armas lugu :). Ja nii ilus on päikesepaistelisel hommikul ärgates aknast välja vaadates näha suurt heinamaad, mis on mattunud päikeselisse uttu ja kevadhommikul teha aken lahti ja kuulata üle hoovi metsast kostuvad linnulaulu. Selle aasta suvel nägin ma nii palju erinevaid linde, milliseid pole ma elu jooksul näinud.

Cat, see oli nii ilus ja hea!
...nädalavahetusel saatsin neile järele lehvitades üle Eesti lendavaid tuhandeid siberi hallhanesid ... Linnamüras nende hõikeid ju ei kuule

oi, ma kadestan sind! Kas oled päris maakas, või käid Tallinna tööle?

jagan sinu meeldivaid emotsioone. omaltpoolt üks lisaks: hommikul oli vaja hobused mere äärest karjamaalt üles otsida. võtsin kodust ühe hobuse, istusin selga ja vaikse traaviga mere äärde. oli suve lõpp juba, maa oli veel kastest märg, päike võlus rohututtidele ja kõrkjatele tuhandeid vikerkaari. ja minust kümne sammu kaugusel seisab sokk, uhked sarved peas, vaatab hobust ja ei karda mitte. seisime mitu minutit vastastikku. läksin veidi edasi, seal olid hobused: osad jalgupidi meres, osad kõrkjate vahel, igat värvi ja igas suuruses, vanad sõid, varsad mängisid.

cat - see jutt, nagu mina oleks sinu asemel olnud.
See on tõesti fantastiline, selline rahu ja kõik tööpinged kaovad sellises kohas elades. Meil alalõpmata rebased ja kährikud ümberringi, Ühel õhtul, kui päike hakkas loojuma, siis kaks metskitse sõid heinamaal, vaikne udu hakkas vajuma, müstiline ja kure- ning haneparved valju kisaga madalalt lendamas keha kinnitama enne pikka teekonda...
Ja augustikuu hommikud, kui oli veel udu ja ämblikuvõrgud rippusid igal pool, nii selged ja kaunid, nagu tõeliste käsitöömeistrite kätetöö, nii ilus...

niuts, lipelgas, kadedaks teed....Tahan ka heppadega mere äärde elama...:)

Aga miks siis enamus Tallinnasse tahavad?

:)
kah töötan tlnas ja elan väljaspool. ei vahetaks seda elu mitte millegi vastu. haned lendavad kaagatades yle maja, taevas näitab värvidemängu, kass sabistab pihlaka otsas, tihased käivad luuramas, et ega mul juba syda haledaks pole läinud..... :)

Tahan ka rebast näha!!

Oh, mina elan suisa maal, kohe hästi maal, Tartu lähistel. :)
Tallinnas käin kord-paar aastas, kohvikus ja loomaaias.