üritasin laagri lõpp-peatuses bussi peale jõuda. nägin ainult, kuidas buss peatusest välja sõitis ja hakkas linna poole tagasi keerama. lootsin, et jõuan üle tee vastaspeatusesse, aga ei tahtnud eluga riskida. bussijuht sai aru, et olin maha jäänud, jäi veidi peale peatust seisma, viipas mulle, et üle tee tuleksin ja ootas mu ära! siiralt tänulik sellistele inimestele!

Jah,sellised inimesed on tõesti haruldane nähtus!

ma kunagi jooksin rongi peale. olin nii 10 m eemal kui nägin et rongi uksed suleti ja rong liikuma hakkas.
ma ei tea miks veel jooksin aga seisin juba rongi juures lõpuks ja see kergelt liikus ning... jäi siis seisma. uksed avati ja mind lasti peale.
tegu oli pika tallinn-valga rongiga. mina olin viimase vaguni ukse juures.
tõesti soe tunne oli. rongiga ju uuesti peatamine kohmakam kui lihtsalt auto või bussiga.

ma sõitsin männikult nõmmele 33-ga, see käib jube harva.... ja bussijuht nägi, kui tulin, aga sõitis ikka minema.ronisin siis peatusse, istusin pingile ja külmetasin... äkki (nii paari minuti pärast) peatus järgmine buss, tegi uksed lahti(kioskit peatuses pold kuhu juht oleks võind minna), mina muidugi ronisin kohe sisse ja alles siis märkasin et ainus reisija ja nii saingi sihtkohta ainsa reisijana, kuna järgmistes peatustes buss enam ei peatanud ja eelmisest sõitis möödagi:):):)

Ma jäin kord Tallinn- Frankfurti lennukile hiljaks. Kui tollist läbi sain, siis nägin ainult lennuki tiivatulesid Ülemiste kohal.
Aga lennuki kapten nägi mind pettunult hoovõturajal seismas ja keeras lennuki ringi. Tegi südame alt soojaks, sest Boeingut on ju veel raskem ringi keerata kui rongi.

ic.....

Nii tore, et kellelgi veel bussijuhtidega ka häid kogemusi on. Endal viimase maeiteamitme aasta jooksul ainult halvad :(
Aga teie pärast on mul siiralt hea meel:)

no nii hästi pole ma ammu naernud. hea huumor.