Mis on teie arvates siin elus tähtsam, kas armastus või raha? Nimelt olen koos inimesega, kel pole haridust, töökohta (ta 19), elab vanematega, ise ma õpin ülikoolis. Nagu näha on, ei tule temast mingit rahameest, kuid ta on just SEE, keda armastan,ja tean, et ka tema mind armastab...
Kas parem on jääda temaga ja olla armastuses või minna teise mehe juurde, kellega ma kunagi sente ja kroone lugema ei peaks, kuid puuduks armastus?
Ootan kõiki erinevaid seisukohti.

ajajooksul kaob armastus rahapuudusetaha ära.......

tee nii, nagu süda ütleb.
kuigi muidugi vanasõna ütleb, et mees ilma rahata on nagu viiul ilma keeleta.....aga samas saaks selle vanasõna ka hoopis ümber pöörata....et , olla koos mehega, kellel on küll pappi, kuid armastust jällegi vähe.....
ja ps.-kes ütles, et su kallim rikkaks ei saa?(ta ju nii noor veel) ,)

ära kiirusta
vaata ja oota mis saab
pole mõtet ette mõelda nii palju
hoolitse enda elu eest, sest vastutad selle eest
teisel on käes mingi etapp, mis ei sarnane sinu olukorrale, aga elu on pidevas muutumises ja miski ei jää samaks
on kaks võimalust - kas ta leiab omale meelepärase tegevuse ja asub ise oma saatust kujundama
voi ta annab voolule alla , aga see ei tähenda, et ta halb inimene oleks

raha on muidugi tähtis
ning kui nälga majas ei ole, siis on inimene ka õnnelikum

ka kõige suurem armastus võib olmemurede tõttu mõranema hakata

kui sa usud oma sõbrasse, siis vaata mis elu toob, sest 19-aastane on ikka veel paljuski laps

oma kogemus: abiellusin ka inimesega, kes polnud töökohta ega haridust (olime sama vanad kui teie) muidugi oli raske ja vahest motlesin,et metsa see kõik, aga pidasin häbiväärseks jätta inimsest maha sellepärast, et kõik ei ole nii nagu peaks, sest ma ju pidasin ikkagi armastust tähtsamaks
kaaslane on praegu majandulikult väga edukas ja ka korralik haridus käes - temal tuli see arneg lihtsalt hiljem kui teistel, aga kõigil ei pruugi nii minna
lihtsalt usu temasse (aga kui ta on laisk, siis pole muidugi midagi teha)

Mõlemad variandid läbi proovitud. Jätsin maha mehe, kellest paremat pole iialgi kohanud ja yks põhjus oli kindlasti see, et olin tydinenud arveid maksmast....aga oli ka teisi kaalukaid põhjusi. Lisaks oli ta kohutavas kompleksis oma pangaarvel valitseva tyhjuse tõttu jne. Murdsin oma sydame, kuigi mõistus ytles, et tegin õigesti.
Et mõistusele veelgi enam meelehead teha, sai minust täielik "material girl". Iga uut meestuttavat vaagisin ainult hyvede järgi, mis ta oleks suutnud mulle pakkuda. Lõpuks abiellusin endast palju vanema mehega...armastusel polnud sellega midagi pistmist. Nyyd elan nagu vanglas...ilma kirgedeta..teeseldud naeratuste maailmas. Pidime juba korra lahku minema, aga mehe pisarad ja ka mõningane sõltuvus temast muutsid mu meelt. Tean oma sydames, et kaua ma enam vastu ei pea...ja ometi on pealtnäha kõik korras, võiksin muretult elada- nagu lind kuldpuuris. Aga sellest ei piisa õnnelikolemiseks...paraku.

Kui rahapuudus armastust ära ei peleta, siis on muidugi armastus etem. Olen harjunud ise majandama ja sellega, et mees suurt ei teeni. Ta pole sugugi loll ega harimatu. Lihtsalt ei oska korralikult teenida. Aga ma armastan teda ja tema mind ja meil on alati tore ja huvitav. Juba 10 aastat ja aina kallimaks mu mees muutub. Olen elanud koos ka rikka mehega, aga mina ei kannata juba ise sihukest asja välja, et pean mehe heldusest sõltuma. Jah, selliseid hüvesid ma muidugi enam enesele lubada ei saa nagu koos rikka mehega, aga mul polegi seda vist vaja.

...eks ta sinus eneses kinni ole,tee endale selgeks,kuidas sa võimeline elama oled...kõike head ei saa korraga ja alati mitte koos,kui raha asja üle kaalub...siis tuld...mis seal ikka...

No kui ei mõtlegi õppida või tööd otsida, siis pole küll sellise inimesega ennast siduda. Mina küll ei hakkaks meest üleval pidama. Kuid eks elu toob selgust Sinulegi.

ei tea miks see nii on aga rikkad mehed lähevad kudagi väga seffiks. vaatan oma tuttavate seast, et kui enne pappi polnud siis oldi nagu tagasihodlikum siis kui raha tuli nii kohe kõva mees ja vanale naisele (omavanusele) kohe kinga. ikka kohe uus ja 10 aastat noorem. siis tulebki selline mõte, et ei tea kas maksab mehe kõrval vireleda.

Mina arvan, et armastus saab ilma rahata siiski otsa.
Olgem ausad, raha annab turva- ja heaolutunde ning võimaluse teha seda, mida parasjagu tahad - raha annab vabaduse!

mees peab ikka vastutustundlik olema!
ei pea ju olema rikas kui kurat, kuid mees peab olema
majanduslikult toimetulev!!!
sa tahad ju peret, lapsi? peale laste, keda sa synnitad, saad
veel mehe oma oma kaelale, kah lapse eest.

arvan, et oled rohkem v22rt, kuid te nii nagu ytleb syda.

Armastus ilma rahata saab kindlalt otsa. Kui just metsa kännu otsa elama ei taha minna, täitsa kama mida seljas kannad, mida suhu pistad, kuidas vaba aega veedad jne jne.

Pole raha - pole elu ,:(

Kas sa ikka armastad seda meest, kui selline küsimus üldse tekib?

a mix mitte ise meest yleval pidada...raha on oliline, a mix peab mees just paxema rahakotiga olema!?!
mõnel võtab lihcalt kuhugi jõudmine kauem aega...ei tasu teda veel maha kanda...seda enam ,et suur armastus peal ja nuuh 19 on tõesti suht noor,et peax olema majanduslikult kindlustatud...ta ei tea lihcalt veel, mida tahab elult...anna talle enseleidmisex aega...
pigem mõtle, et kas sa leiad tas potensiaali? usud sa temasse?
mina ei soovitax kyll teda maha kanda. kannatust!

mis kuradi võrdlus see nüüd on et ilma rahata saab armastus otsa?? kuule tulge mõistusele inimesed !
vanasti elati vaesuses seega ka oli maailm täis üksikuid inimesi keda keegi ei tahtnud või kuna nad polnud rikkad?
täitsa vihaseks kohe ajab see jutt armastuse ja raha seosest...ajuvaba:(
pole veel näinud et raha armastuks tooks, lugege kasvõi eelpool mõne kirjutatu juttu teemal rikkuriga ei tulnud ega saanud midagi olema samas nö vaese mehega oli.
Masedav kui juurteni välja on inimesed rahast ja materiaalsusest rikutud et enam nendearvates suhteidki ilma rahata ei saa... :(

Raha võib ka otsa saada, kui nt.mehega midagi juhtub. Ja mis siis saab - raha pole armastust ka mitte? Kas kohe lahutama? Või
uut rikast armukest otsima? Oluline on ikka inimene ise, mitte see, mis tal on. Mind on vaid raha pärast tahetud. Hea oli, et oli seegi, aga ega ma sellest õnnelikum pole. Inimest kui sellist
raha taga ei vaadata.

Lisette, sinugu ühel nõul täiesti!
Diana, piisab ainuüksi sellise kõhkluse tekkimisest, et otsustada: sa pole enam oma armastuses kindel. Minu järeldus: ära jää temaga kokku. Sina tee oma järeldus.

Mina pooldan armastust ja kui on armastus siis ylejäänud tuleb ka, natuke vaeva näha ja käes.Ma olen positiivne inimene, aga samas tean mis ootan elult ja kui ei lähe nii nagu soovisin, siis teen korrektuure ja lähen ikka edasi oma eesmärgi poole.Esimene mees oli vaene, suutsin temaga "rikkaks" minna ja tulin ära jättes köik talle. Teine mees ei ole ka rikas, aga koos teeme veel imesid.

Ma leian, et jutt pole rikkurist ega vaesest, vaid noormehest, kes ei tööta ja kel pole haridust ja elab vanemate kaelal. Sellist ma oma tütrele küll ei tahaks, kes võib armastada aga muidu loru ja saamatu.

Jah Juula, sul on öigus, lugesin vist yle yhe rea seda kirja.Laisaga ei ole midagi teha, aukku ja vesi peale.19a on minu meelest veel täielik tuulepea, ta ei tea isegi mida teha.Loomulikult igasugust tööd vöib teha, aga kas ta tahab ?
Minu meelest oleks tal praegu öige aeg haridust omada ja kui on puupea, siis tööle, aga mitte looderdada ema-isa kukil.Aga tegelikult me ei tea ju mida ta ise mötleb?Tahab järsku nöu, aga ei tea kust kysida ja igakord ei ole vanemad need kelle poole pöörduda.Uuri järele, Diana, mis on tegelik pöhjus.

Juula ja Vetevanaga nous. Oleneb miks see noormees sellises olukorras on. Kui ikka toesti yritab tood leida, voi motleb praegu kuhu kooli oppima minna, siis on hoopis teien lugu. Aga kuid nii sama laisk siis toesti oma tytrele ka sellist meest ei sooviks. Voidki niimoodi jaada teda ylevalpidama. Voite ju proovida kooselada, vaata mis saab.

Räägin siis natuke juurde, milline SEE inimene on. Nimelt ta läks õppima (minu tahtel),kuid jättis jälle pooleli..tema arvates ei ole haridus kõige tähtsam...samas kusagile kartulikotte tassima tööle pole ta nõus minema,kuid sellise haridusega ta ei saagi paremat töökohta. Mida ta siis teeb? Elab niisama.... vanemate kulul, ja ei tegele millegagi.. tahab ainult minuga koos olla ja kõik.

kui talle see õpitud eriala ei istund, siis pole ju mõtet niisama paberi pärast õppida ka, seda enam , kui ta paberid ei väärtusta (samas on see minu arust suht nihu mõtlemine, sest õpitaxe mitte paberi saamise eesmärgil, vaid ikka teadmiste, oskuste omandamise eesmärgil)...
ta peax ikka selgusele jõudma, mida tahab...järelikult praegu ei tea, kes ta on, kellex saab...ainus, mida teab, et tahab sinuga olla.
poiss ju practiliselt koolist tulnud...keskkoolilõpetanu (arwatawasti)...siis ei tea suurem osa noori, mida peale hakata...
sundida ju inimest ei saa mingile juhutööle minna ,mis talle täica vastuvõetamatu...kuigi niikaua kui ta endas selgusele jõuab ,ei saa käed rypes ju oodata...kui ta haridust olulisex ei pea, siis peax ikkagi mingi töö leidma...mis siis valikus olevatest kõige rohkem meeltmööda olex...

to Diana: muide, kas sa oled sel teemal temaga rääkind yldse tõsiselt...või mõtled neid vastakaid mõtteid omapea??

Tegelikult ei olegi ma temaga päris tõsiselt sellel teemal vestelnud. Tülihoos olen ainult välja pursanud,et ta selline harimatu ja töötu ja ei taha midagi teha, et mõttetu mees.. kellega ma küll olen? Võib-olla peakski temaga tõsiselt rahulikult rääkima. Kuigi nagu mina olen aru saanud, siis teda eriti ei huvita ei kool ega töö. Ta on kuidagi nii noor ja ei mõtle veel tõsiselt antud olukorrast - tema arvates on peamine see, et me oleme koos ja armastame teineteist.

Mina näiteks läksin ema sunnil raamatupidamist õppima, kuigi ise ei tahtnud ega teadnud ka sellest midagi. Ega siis alati saa teha seda, mis meeldib, aga kuna raha on elamiseks vaja, siis peab ükskõik mis tööd tegema. Kui vanemad tal ka nii juhmid on ja pojakese looderdamist soosivad ega siis polegi midagi teha, kui praegu ei taheta ega siis hiljem ka hakka tahtma. Sina aga ütle talle, et jätad ta maha kui ta midagi ette ei võta, et sina
ei kavatse teda toitma ja katma hakata ja vanemate eest olema.

Lugedes Sinu kirjeldust oma armastatu kohta jääb mulle mulje, et tegelikult ei ole asi rahas, vaid vastutusvõimes. Sinu kullake ei soovi võtta vastutust ja iseseisvuda, sest nii nagu praegu, et ema-isa söödavad ja pruut on ju ka - nii on ju väga mugav elada.

Selleks, et armastus säiliks, tuleb teha väga palju tööd. Mõlemal, ja mitte ainult palgatööd. Kui üks istub ja laseb muudkui ennast armastada ja teine siis ennastrebestavalt rabeleb, on varsti kogu ilu kadunud ja jääb vaid kibestumine. Esialgu, muidugi, on kõik ilus. Seda valusam on hiljem.

Kui inimene ei suuda adekvaatselt mõtelda iseenesegi tuleviku peale, kuidas saab temale siis suhte tulevikku rajada? Praegu on ta ilus poja, aga edasi? Kas Sa tõesti nõustud, et selline vedelemine kestaks ka järgmised kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat?

Ära lase ennast suure armastuse jutuga lolliks teha. Seda on küll ilus kuulda, aga paraku on see vaid tasuta piletiks mugavasse äraolemisse. Kui ta Sind tõesti armastab nii palju, nagu ta väidab, siis näidaku, et ta on mees, mitte koduloom, keda tuleb toita, aega veeta, lõbustada, jooksutada jne. Sest nii, nagu on minust palju targemad ütelnud - üksi ei jaksa keegi kahemehepaati sõuda, ja 'it takes two to tango'.

Nõus Zoocolliga, asi ei ole majanduslikus seisus vaid noormehe suhtumises oma tulevikku ning tema vastutusvõimes. Praegune seis on ju väga mugav, nagu Zoocollgi seda ütles. Kuid kui noormehe vanemaid enam ei ole või te hakkate koos elama?
Raha järgi meest ei ole mõtet valida, kuid kas sa suudaksid koos elada mehega, kes eelistab teiste kulul ja vastutusel elada? Kui sa eelistad ise samasugust elustiili harrastada, siis pole hullu. Kui aga sinust saab see, kes mõtleb teie kahe eest tulevikule ning vastutab olme eest, siis see on väsitav, usu mind. Mina tundsin ühel heal hetkel, et enam ei jaksa. Armastan, aga ei jaksa.

Üks teine tark on öelnud, et raha pole elus peamine, kuid midagi temas siiski on. Tõesti,raha pole see ainumas väärtus, mille järgi oma samme eluteel seada, küll aga turvalisust pakkuv teekaaslane.
Täielikult nõus Zookolliga. Noorikud, te olete väärt seda, et teie kõrval olev inimene kannab vähemalt samasugust vastustust kui teie ise.

nyy ja zookolliga täitsa nõus...omad kogemused näitasid ka sama...kui sa ikka näed, et su kõrval olev inimene ainult räägib, kui ilus kõik võiks olla ja ise midagi selle heaks ei tee, vaid ainult oleskleb, siis ühel hetkel armastusest enam ei piisa. Ei ole mõtet üritada vedada teist inimest kõrgemale pulgale, kui ta ise sellest huvitatud ei ole ja loobub kohe, kui selleks võimalus on.