http://www.gratisms.eu/

http://www.gratisms.eu/

Näe aina raskem on inimesi helistades tabada et isegi elektrikule helistamine oli hirmus. Kahjuks tundub et see nn tibi kardab lisaks telefoniga helistamisele veel triikrauda ja endale parajaid riideid mis jalgevahelt niimoodi ei kisuks ja ehk mõni torumees olnuks lihtsam kätte saada kui isu nii suur Varsti on nii et kui peas kiipi pole palka ka ei saa rahasein unusta üldse ära isegi putukkotlett jääb saamata Ma arvasin et olen ainuke selline aga võta näpust. Psühhiaatri kõnesid võtan vastu hea meelega aga ülejäänud helistajad on hakanud vaikselt loobuma mulle helistamisest. Kõige hullemad olid tööandja kõned järgnes üks sugulane kes pea alati nuias raha jne. Moes on ju sõnumineerimine: "Tule sööma!" tipitakse köögist sõnum tuppa. "Ma praegu ei saa!" vastatakse sõnumiga Teisest toast ikka vastatakse et mis süüa on kui ei sobi on järgmine sõnum et ma tellisin juba pitsa. Sms on midagi füüsilist materialistlik asi põnev oodata ja mõjub nagu üllatuskingitus. Kirglikud smsitajad on üdini materialistid põhiline huvi on midagi uut SAADA. Väga iseloomulikud tüübid fotodel ühtseks tunnuseks nähtavalt ebasportlik füüsis. Lapsed trenni pered vähemalt nädalavahetuseti matkama ja vanavanematele külla noore põlvkonna mandumine on vanemate mugavuse tulemus. Lapsed kelle arengukeskkonnas puudub sotsiaalne otsesuhtlus sulguvadki pisikingituste smside maailma. Kardame olla haavatud. Sellist lumehelbepläma tuleb et varsti ei julgeta kust ka kinni hoida nõuab liigset pingutust ja ründab isiklikku ruumi. Halloo kollektiivne teadvus ärka! Oli ise kord seltskonnas kus oli peale 2 täiskasvanud inimese 4 noort kes ainult olid telefonis ja tuli ka välja et saatsid vastastikku sõnumeid ja pilte Isegi selle kuhu edasi minnakse istuma leppisid sõnumite teel kokku. Täielikud autistid. Noorem põlvkond on üks kari hälbega ja ajupestud indiviide kellel tänu sotsiaalmeediale on väljakujunemata "mina" isiksus. Selle asemel vahivad insta iluideaale ja mingit haiget propagandat. Selge see, et sellise kasvatusega? ei löö elus läbi ja värisetakse iga helina peale. Kõigile teistele kõrged nõudmised aga endal teadmisi ja eneseväärikust mitte grammi eestki. Rääkimisega (kas telefonis või hoidku jumal näost näkku) on see probleem et see sunnib inimest mõtlema ja ka kiiresti reageerima ja see on muutunud tänapäeval pagana raskeks. Ühe kuni kolmesilbiline suhtlemine SMSis või sotsiaalmeedias ei nõua nii ränka pingutust. Paraku kui ei ole vaja aju pingutada mõtlemiseks ja lausete koostamiseks nii et vestluspartner neist ka aru saaks siis aju degenereerub koos sellega ka inimene ise. Ja nii algaski inimkonna taandareng ehk ahviks tagasi. Selleks, et inimesed omavahelises suhtluses üksteisest ÜHESELT aru saaksid on vaja kolm faktorit audio video kineetika. Ehk siis lihtsamini lahtiseletatult sa pead teist inimest kuulma (sest hääletoon edastab infot) nägema ja kineetika ehk kehakeel mis reedab oma märkidaga mida ta püüab sulle öelda. Kuskil sotsiaalmeedias infot vahetades silpide ja lühilausetega kus puudub alus, öeldis ja sihitis ning kõigele lisaks ei viitsita ka veel emotikone kasutada siis ongi tulemuseks arusaamatu mörin. Helistamine kus on olemas vähemalt audio käib inimestel juba üle jõu ja oh õudu kui on vaja kellegiga kokku saada seal on kõik 3 faktorit olemas mis selle kõigega küll peale hakata see tekitab sellist stressi et parem mitte. Noored aga on lihtsalt mandumas. Kui ainuke lugemisvara on telefon ei saagi teisiti olla vähegi keerukama lause moodustamine käib üle jõu ja kaasvestlejast aru saamiseks on juhtmed juba liiga pikad. Ostetakse ülikallis jänkide föön näitamiseks aga kasutatakse vaid primitiivseks suhtlemiseks.

Omg, eelnev jutt käib ju minust..
Olen juba aastaid otsinud omale veebist tüdruksõpra kuid edutult. Arvan et ma ei oskagi enam suhelda kuna olen juba liiga kaua üksinda olnud. See on vaid üks tunnus. Autismile viitavaid tunnuseid on mul on veel teisi. Ka kerge vaimne alaareng mida igaüks kohe ei märkagi kuna suudan seda lühiajalise kontakti vältel varjata. Pikemaajaline verbaalne suhtlemine väsitab mind. Varemalt, kui olin sunnitud pikema aja vältel suhtlema rohkete vestluskaaslastega siis märkasin et mingil ajal hakkab mu patarei kiiresti tühjenema ja varsti saabub "shutdown". See on teatud seisund autistidel kus aju enam ei saa millestki aru. Sellistel puhkudel vajasin kiiresti kohta kus saaksin omette rahulikult rahuneda. Minu puhul aitab kui saan omaette midagi magusat süüa või siis kasvõi 10 min magada. Ja magama jään ma tavaliselt otsekohe kui sellise koha leida suudan. Seepärast olen hakanud aja jooksul üha enam vältima verbaalset suhtlemist. Tööl olles ei sekku ma kunagi kaastööliste vestlustesse mis pole seotud tööülesannetega.
Ja praeguseks ei helista mulle enam mitte keegi. Isegi mitte otseturunduse agendid.
Kahjuks pole vist midagi teha. Raske juhus siin. Ilmselt tuleb leppida üksinda olemisega mida ma kuidagi ei tahaks. Siin väikeses külakeses pole ka eriti selliseid kes minuga kokku sobiksid.
Õnneks liigun piisavalt palju et ma pole veel rasvunud.