Me oleme koos jõudnud mõlemad vabatahtlikult järeldusele, et tahame kogeda vahelduse mõttes seksi ka teiste partneritega ja kuna hindame suhtes võrdsust, siis otsustasime, et teeme seda koos: mina teise naisega ja tema teise mehega. Samas peame mõlemad petmiseks seda, kui keegi meist läheks salaja kellegi teisega magama ja salgab selle maha. Seetõttu ei saa asja nii võtta, et teise paariga vahekorras olemine annab õiguse saada partnerilt lihtsamalt andestust, sest selline “omapäi” käimine on ikkagi meie suhtes partneri altvedamine... võnkuma pole küll midagi löönud-vastupidi usaldame teineteist rohkem kui kunagi varem, sest me naudime nüüd seda, millest olime vaid salamisi eraldi oma seksfantaasiates unistanud, koos. Mul on hea meel, et kaasa minul lubab oma unistusi teoks teha ja mina nõustun loomulikult sellega, et temagi proovib seda.
Minu meelest tekkib omandiinstinkt siis, kui võtad naist kui enda omandit – autot, maja, televiisorit etc. Aga miks Sa ei võiks oma naises näha endaga võrdset, Sinuga samasid õigusi omava, inimesena? Kui te olete suhtes kaks võrdset inimest, on armastusel ka teine tasand. Mulle tundub, et omandiinstinkt tekib siis, kui Sa oma partneris kindel ei ole: siis keelad talle kõik ära (endale loomulikult lubad seda, mida talle keelad) ja hoiad teda endale, kartes, et kui keegi Su varandust puudutab ja mõistab tema väärtust, viib ta minema. Aga kui naine Sind tõeliselt armastab, ei lähe ta Sinu juurest kuhugile. Vastupidi, ta hoiab just Sinu poole, igas asjas ka siis, kui seksib kellegi teise mehega. Loomulikult on see raske – Sa pead pidevalt pingutama, et naine näeks Sinus ükskõik mis ajahetkel seda Tõelist Meest, aga see tuleb Sulle lõppkokkuvõttes ainult kasuks.
Mina igatahes olen uhke, et julgen lubada naisel nautida ka teisi sekspartnereid ja tema lubab seda minul ning seejuures tean alati, et nende naudingute juures vaatab ta mulle alati tänulikult silma, sest ta armastab ainult mind. Omada naise keha või süda - ma valin alati naise südame.