Olen elukaaslasega koos olnud juba seitse aastat - ikka veel nagu sukk ja saabas. Murelikuks teeb mind aga asjaolu, et alati kui pean mehe töö tõttu nädal või vähemgi üksi olema, muutun jõuetuks ja depressioon ronib peale. Mitte et me muidu kogu aeg ninapidi koos oleks, lihtsalt saan tugevust tema olemasolust - tean, et näeme õhtul kodus, tean et ärkan tema kõrval üles jne. Üksi olles kaob suurem tahtmine midagi teha. Üritan küll mõelda, et see on aeg iseendale, aga tegelikult ei vaja ma mingit üksiolemist - lapsi meil pole ning mees aitab mind kõigis kodutöödes, seega ei ole mul vaja ka millestki puhata. Vahel tekitab säärane tohutu igatsus minus tõelist hirmu - mis saab siis, kui temaga midagi juhtub või ta lihtsalt teise naise leiab? Kas ma elan selle üle? Kuidagi peaks ju õppima üksinda olles hakkama saada? Temale ei ole ma neist hirmudest rääkinud - ei taha teda ära hirmutada oma maniakaalse sõltuvusega... Kas kellelgi on sellist tunnet ette tulnud ja kuidas sellega hakkama saada?

see on ju väga hea suhe. kui mees samamoodi tunneb (paljud tunnevad), siis on kõik okei. väga hea pehmendaja on huumor. läbi huumori saab paljutki pehmelt öelda. proovi, kui sind tõesti häirib midagi.
üksinduse peale ei maksa nii palju mõelda. inimene on paljuski see, mida ta mõtleb. samas - seda on kerge soovitada, aga raske elus teha.
kui sa oled hea naine, siis ta ei leia endale uut. õnnestuste eest ei ole keegi kaitstud. aga kui ainult õnnetustele mõelda, siis ei saa ju elada. ära muretse nii palju.
(veel üks nüanss. mina armusin peale 10-aastast suhet nooremasse, aga mu naine kahjuks lõikas kohe tagasitee ära, kuigi tunnistasin oma viga ja kahetsen seda siiani. vahel teevad inimesed vigu. vahel vajavad nad teist võimalust. siiralt. nii et kui midagi su elus sellist juhtub, siis võibolla annad-saad teise võimaluse.)
tahtsin sind lihtsalt lohutada.
edu. olge mõnusad edasi.

To m37: kas oled seesama, kes paar nädalat tagasi oma eksi kinno kutsus ja ta tuli ka? Tookord olid küll ju lootusrikas.

Minu on täpselt sama moodi. Naine teab sellest kõigest. Miks peaksin selliseid asju enda teada hoidma? Pärast oma tunnetest rääkimist on minul kindlam, ja kallis naine tunneb ennast veelgi paremini. Oleme koos olnud 6 aastat.

to naerukajakas:
jah

ma olen praegu ka lootusrikas
:)

m37, soovin sulle jätkuvalt edu!!!

Hei, mul sama asi, väga tuttav tunne. Täitsa kurnav kohe.

Üksinda!Ma saan sinust aru.Aga Sa oled tõesti tubli,et mehele seda hirmu ei näita.Tegele sellel ajal mingi hobiga näiteks-kui mees ära on.Võta endale kass või koer-kui lapsi pole.Nad on väga head seltsilised.Usu mind-ja sa pole enam üksinda.Sul vähemalt on -KEDA OODATA.See mingi nädal aega pole ju mingi näitaja.Aga samas kardan juba,et sul on oma mehest sõltuvus-võta ennast kokku.Ma elasin ka kunagi mehega,kes töö tõttu oli nädal aega kodust eemal.Igal pühapäeva õhtul ma nutsin...kui ta läks.Aga reedel särasin ja ootasin teda.Ja nädalavahetus oli fantastiline.

Mina sõltun samuti oma mehest. Eriti selgeks sai see siis, kui ta välismaale tööle otsustas minna - ma oleks end tõepoolest ära tapnud. Jätsin kogu elu ja õppimise sinnapaika ja läksin kaasa. Siiani ei kahetse. Ei tea, mis edaspidi saab. Lasteta. Ma nii väga tahaks, et see kõik lõpuni välja veaks, ma mõtlen lõpuni. Ma olen selleks liiga vilets suhtleja, et uus mees leida, kuigi mõnikord mõtlen, et mõistusega võttes, vist peaks. Tema ütleb, et mina vajan armastust rohkem kui teised. Ma ei usu seda, kõik vajavad. Mõned lihtsalt saavad ka ilma hakkama - ja teised ei saa.