Ilmselt mõlemad siinkirjutajad on oma protseduuri nüüd tehtud saanud. Teistele aga panen kirja.
Minul kogemus ainult kirurgilise variandiga, tableti variandist ei tea midagi.
Kirurgilisega on nii, et lähed hommikul ettenähtud ajal haiglasse (enne pead olema naistearstil käinud, analüüsid teinud ja saatekirja saanud). Seal täidad mingi küsimustiku jms. Seejärel saadetakse palatisse, kus saad natuke oodata. Seejärel vaatab naistearst sind uuesti üle, küsib üle, kas oled ikka kindel oma soovis.
Seejärel ootad veel palatis oma järjekorda. Kui sinu kord on, siis viiakse sind opituppa, kus saad kanüüli veeni ning sind pannakse narkoosi alla. Ärkad pärast palatis, ei tea kogu protseduurist mitte midagi. Kui ennast normaalselt tunned, võid koju minna.
Mina eelistasin kirurgilist varianti just sellepärast, et see on ajaliselt kindlalt paigas, protseduur möödub kiirelt ja valutult. Mõned päevad veritsed (selline päevade moodi), umbes kuu läheb aega kuni organism hakkab taastuma. Hormoonid on umbes kuu aega kindlasti paigast ära (sh tujukõikumised jms). Kirurgiline hea ka siis kui tahad kõrvalseisjatele märkamatult asjaga ühele poole saada (sest ca poole päevaga on asi tehtud, järgmisel päeval ei ole probleemi tööle-kooli minna).
Kõige ebameeldivam osa minu jaoks oli arstide ja personali suhtumine, kes lihtsalt ilma põhjuseta kipuvad aborditegijaid mõnitama. Aga noh, see osa tuleb lihtsalt ära kannatada. Nemad mind ei tunne ju ja minu elu ei ela, nad ei saagi aru saada kui keeruline ja raske see olukord ja otsus tegelikult on.
Ahjaa - ja Fertilitast ma ei soovita. Ma lootsin ka, et seal saab protseduuri kiiremalt ja inimlikumalt tehtud, olin nõus just kiiruse eest maksma. Aga lõpuks läksin ikka riiklikusse, sest seal sai kiiremini ja info oli selgem.