Tere!
Olen 26-aastane. Mul on 2 last. Hetkel olen kolmanda lapse ootel. Ma ei tea mida teha. Ma ei julge oma murest ega mõtetest kellegiga jagada. Isegi mitte oma emaga. Ta on alati olnud vastu ja tema poolset tuge pole olnud. Kui teavitasin meest, et tegin testi ja sain kaks triipu siis ta ütles kohe, et nüüd lähme katkestame esimesel võimalusel. Ma tunnen samuti, et ma nagu ei oleks valmis kolmandaks lapseks aga samas ei tunne, et ma oleks valmis ka abordiks. Ma nagu ei suuda üldse uskuda, et sain kaks triipu. See tundub nagu mingi film mida vaatan. Igatahes nüüd on see käes. Laps ei ole üldse planeeritud ja see tuli ootamatult. Teise lapsega oli mees samamoodi, et läheb katkestama. Mina tahtsin last aga kartsin tohutult ning jõudsin nii kaugele, et tulin tablettidega koju aga ära neid ei võtnudki. Tahtsin võtta aga ei tahtnud ka. Ma lihtsalt ei suutnud kuigi testi tehes ma teadsin, et ma ikka tahan seda last aga mehe reaktsioon tõi hirmud ülesse. Teise lapsega tunnen, et mu jõud on otsas. Ta on hästi aktiivne laps ja ei seisa pudelis ka paigal. Vanus 3a. Viimasel ajal on tulnud juurde löömine ja hammustamine. Esimese lapse poolt aga jutt, et ma ei armasta teda nii palju kui teist last. Kuigi esimene laps saab ka tähelepanu ja oleme sellel teemal rääkinud kuidas paremini jne. Mu suurimaks hirmuks on see, et kui otsustan, et saan kolmanda siis äkki ta on samasugune aktivist ja äkki teised lapsed tunnevad, et ma ei armastagi neid. Ma ei suudaks hakkama saada kuigi mees on mul olnud vägagi abiks. Esimene laps ei ole tema laps. Esimese lapsega ei olnud mul selliseid muresid kuna ta oli väga kartlik ja koguaeg emmekas. Kasvatasin ka üksinda teda. Teine laps mul selline, et ta võiks suvalise inimesega ka jalutama minna. Ma tunnen, et ma olen selles pudrus täiesti üksinda. Mehega pole rohkem mingit juttu rääkinud sellel teemal. Mulle tundub nagu tal täiesti savi või juba unustatud teema. Kuidas see saab olla unustatud? Näeb nii elurõõmus välja nagu poleks midagi olnud aga reaalselt ma tunnen nagu ma suren seest. Tahaks nii väga lihtsalt tuge ja mõtteid. Tahaks jagada kellegiga seda muret aga ei julge. Võtsin täna end kokku ja kirjutada siia, et ma sisemiselt katki ei läheks. Olgu öeldud, et meil on oma kodu. Ütleks, et oleme väga heal järjel kuid kulutusi on tühjatähjale. Mõlemal teeniv töökoht. Ma ei saa aru miks mees nii reageeris.
Mis puudutab raseduse teada saamisest siis esimesega olin ma väga õnnelik ja ootasin vägagi. Teisega raseduse teada saamisest teadsin, et tahan aga mehe reaktsioon mõjutas minu mõteid kuniks ikkagi otsustasime, et tuleb aga ma ei tundnud seda kiindumist ja side lapsega kui olin rase. Esimesega oli olemas see. Nüüd mul täiesti 0 emotsiooni. Testi vaadates kui ka muu. Kas see on normaalne?