Olen 22 aastane ja u. kaks aastat abielus ning me molemad abikaasaga unistame väikesest pojakesest voi tütrekesest. Aga mul on juba siis närvid läbi kui arsti eemalt näen. Ma kardan nimelt jubedalt vereproove ja süste jne. Ma pole juba ei tea mis ajast endale vereproovi teha lasknud. Süstist ma ei räägigi.
Niiet probleem selles, et kui ma juba vereproovi kardan, kuidas ma, siis sünnitusega hakkama saan? Loogiline, et kui rase olen, siis mingil kombel peab laps ikka välja tulema. Aga ma ei suuda ennast veenda ilma kaitsevahenditeta vahekorras olema. kas kellelgi on sarnane probleem olnud? Mida ma peaksin tegema?

On ju ka adopteerimise võimalus.......

Mul oli sama probleem, et kartsin arste ja süstida pole end kunagi lasknud. Õnneks polnud ma kunagi haige ka. Vereproovi polnud mul ka keegi kunagi võtnud. Nüüd siis jäin äkki rasedaks ja olen nendest hirmudest üle saanud - hinnaks on ju väike armas oma laps. Teadsin tegelikult juba enne, et tahan last ja sel juhul saan ka oma hirmudega hakkama. Raseduse puhul soovitan sul ennast arvele võtta Fertilitases. See polegi nagu haigla ja pabistamine jääb neutraalse õhkkonna ja keskkonna puhul ära. Keskkond on ikka väga oluline. Kunagi külastasin värskelt sünnitanud sõbrannat suures ja jubedas haiglas ja pilt lipsas juba siis eest ära - põhjuseks lihtsalt need lõhnad ja hirmutavad ruumid.
Mõtle lapsele ja võta end kokku! See polegi nii õudne!!!

Ole õnnelik kui ültse jõuad sünnituseni,poole hullem kui on emakaväline rasedus või kui laps kukub ära.Vees sünnitamine on parim varjant äkki.
Sünnituse elad üle,Su mees võib ju Sinuga kaasa tulla.
Ja need süstid elad ka kenasti üle,vereproovi elad ka üle.

Suur tänu sulle TRINTZ!
seda on nii hea kuulda, et keegi minusugune on siisiki sünnituse üle elanud ja suhtub sellesse positiivselt:-) See ei aita just kuigi palju, kui öeldakse, et küll sa ära kannatad koik kannatavad ja ega see kellelegi ei meeldi. Aga mul on süstide ja vereproovide foobia. Mitte, et lihtsalt ei meeldi.
Seda olen ise ka moelnud, et keskkond on vist väga oluline. Haiglad on tavaliselt jubedad. See on vist ka väga oluline, et hästi hea arst oleks?

Kui on foobia, siis on asi veits tõsine kuigi sünnitad kindlasti ka nii ära. Kas oled mõelnud osaleda mõnes teraapias? Ehk vajad psühholoogilist abi?

Olen ka terve elu vereproovi võtmist kartnud. Vanasti võeti väga vastikult ja valulikult, iga kord minestasin. Tänapäeval tehakse seda valutult, enamasti võetakse verd veenist ja kui ise seda pealt ei vaata ning lamades võetakse siis polegi hirmus. Hea oleks kui med.õde või arst, kes sinuga tegeleb oleks mõistev ja usaldusväärne, see aitab. Seda suhtumist alati riiklikest haiglatest ei leia, kahjuks!

Sinu oma laps on seda kôike (valu) väärt!!! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saad. Olin kah algul hirmul sünnitusvalude pärast kuid kui 1x sünnituseni jôuad on sul ainult 1x asi meelel, et kuidas ma selle lapse sealt välja saan. Vôta mees kohe kindlasti kaasa- käe hoidmine, selja masaaz jms. on nii vajalikud sünnitusel. Minu arust on kohutav kuidas naised pidid seda varem üksi läbi elama!

kui on foobia, vajab see spetsialisti poolt määratud ravi. väga õigesti ütlesid - foobia pole kartmine. sa ei kardagi, sul on foobia, see on haiguse nimi.ravi end kõigepealt terveks. on ühed tabletid, mis foobiaid ravivad, aga selle rohu nime ütleb sulle arst.ja siis - päev korraga.algul rasedaks ja siis juba tagasiteed pole - lihtsalt tuleb sünnitada. ja ellu jääd pärast seda ka.