Sooviksin, et kirjutaksite oma kogemustest kes on sünnitanud keiserlõike teel. Nimelt olen ise päris palju pead murdnud, et kas ise erakliinikus lasta nii oma lapsel sündida. Loomulik sünnitus hirmutab mind ja keiserlõige on nagu operatsioon ja peale selle ma magan sellel ajal ja pärast on lihtsalt väike õmblus nagu iga teise opi puhul ja pealegi on see nii all, et ei ole isegi pükstest välja paista. Aga loomuliku sünnituse puhul peab nii palju valu kannatama ja pärast need rebendid ja kes teab mis veel.
Nii, et tõesti sooviksin kuulda inimeste arvamusi ja eriti nende kommentaare kes ise on sell teel sünnitanud. Tänan.

Loomulik sünnitus on eelkõige lapsele parim variant, nii väidavad arstid. Laps tuleb sellesse maailma loomulikku teedpidi ja üldjuhul temale sobivas tempos. Kui su tervis on korras, siis igaljuhul on loomulik sünnitus parim võimalus. Valud sünnituse ajal on igal inimesel erinevad ja need ununevad peale lapse sündi nii kiiresti, et valude kartuse pärast ei ole küll mõtet minna keiserlõike peale. Minu ema oli mind sünnitades valudes 3 päeva ja ometigi sünnitas 3 aastat hiljem teise lapse veel. Kuigi oli see kõik veidi üle 30 aasta tagasi.
Ise esimese lapsega ei saa ma küll väita, et sünnitusvalud oleks olnud talumatud. 2 kuupärast sünnib meie perre teine laps ja kui vähegi võimalik tahan kindlasti ise sünnitada.

olen kuulnud et keisriga sündinud laste immuunsussüstem pidi olema nõrgem kui loomulikul teel sündinud lastel. Omal on õelaps sündinud keisriga ja tüdrukul on praegu bronhiit ja krooniline kõrvapõletik. Ei maksa alati minna lihtsama vastupanu teed. Looduses on kõigel oma otstarve ja kui loomulik sünnitus aitab lapsel olla tervem siis pole minul vahet kui valus see sünnitus just on.Samas ega alati polegi võimalust valida loomuliku ja keisersünnituse vahel. Ja hirmudest saab alati jagu siis kui nendega silmitsi seista, mitte nende eest põgenedes

Minul oli plaaniline keiser. ROHKEM EI TAHAAAAA!!!!!!
Esiteks, operatsioonist ärkamine oli jube! (valisin üldnarkoosi, kuna kardan seljasüsti selle tüsistuste tõttu) Hingata ei saanud, pidev lämbumistunne; köhida ei saa- kõht on valus jne.
Last enda juurde ei saa, kuna lapsega tegeleda ei jõua: jõudu ei ole; kõht valutab pidevalt (valuvaigistitest olid kõige tugevamad pidevalt peal).
Liikuma sunniti küll koheselt, kuid kõhuvalu tõttu käisin veel 2 nädalatki hiljem küürakil.
Hiljem selgus, et opi ajal kaotasin rohkem verd ja tehti veel ka vereülekanne. Lisaks iga päev hunnik süste: emaka kokkutõmbamiseks; antibiootikumid jne.
Süüa ei saa paar päeva peale kuivikute ja musta tee midagi. Hiljem ei taha ise midagi.
Praegugi on aasta hiljem veel kõhuvalud, arsti arvates liidetest; mensese ajal suren valu kätte ära (enne sünnitust polnud päevadel häda midagi)

Soovitus: minul on mõlemad kogemused, esimese lapse sünnitasin ise, teise puhul siis keiser. Ja ise sünnitades suutsin koheselt olla omaenda lapse päralt; tegeleda temaga. keisri järgselt pole piima; lapsega tegelemine on vaevaline ja laps võib sagedamini vajada ka esmast hingamisabi.
Mina sünnitan järgmine kord küll ise!

mina teeksin ka parema meelega keisrilõike.Olen olnud juba varem 2 korda narkoosi all,ärgates täielikult normaalne tunne.
See sünnitamine on jah hirmus minuarust,kuigi on väga individuaalne....

Minagi 2 korda enne keisrit üldnarkoosis olnud (emakaväline ja pimesool), kuid keiser oli kõige jubedam! Narkoos ei olnud jube.
Minu jaoks oli hull see, et ma ei saanud valu tõttu liigutadagi; kuna emakas ei tõmbu peale keisrit ise kokku, siis tehakse kokkutõmbamiseks süste. Süstid aga suurendavad valu isegi. Siis käiakse iga natukese aja tagant kõhule vajutamas- et veri emakast välja tuleks (emakas ei tõmbu ju ise kokku) ja suurt verejooksu ei tekiks. Lisaks veel näljadieet; tilgutati 2 päeva peale keisritki.
Laps emmet alguses ei näinud; käis ainult 3 tunni tagant "külas". Praeguseks on lapsega suhted halvemad (tüdruk), võrreldes esimese isesünnitanud lapsega.
Isesünnitusel oli vastik pikk valutamine; kuid keisrivalud on samapikad, ainult peale sündi. Sünniga unustad sünnitusvalud ära; keisrivalud jäävad aga meelde.

Mul oli ka keiser 7 aastat tagasi - mingeid valusid ei olnud, järgmisel päeval tõusin üles ja sain kõndida, kõhu peale keegi vajutamas ei käinud ja emaka kokkutömbamise süst tehti vist üks või kaks korda. Süüa sain kah järgmisel hommikul, tõsi küll, kohvi ja kuivikuid. Lapse sain kohe pärast ärkamist enda juurde, imetama hakkasin ka kohe - piima oleks jätkunud kasvõi kaksikutele. Paari nädala pärast oli olemine juba absoluutselt endine - mingeid valusid ega päevade hädasid hiljem pole ka täheldanud. Ja laps kah tragi ja tubli - ei saa küll aru, et ta rohkem haige oleks kui "loomulikult" sünnitatud lapsed.

Ma olen sünnitanud nii epituraali abil kui ka keiserlõikega. Esimene variant oli väga-väga valus ning ma olin siiralt veendunud, et ei taha teist last enam kunagi saada. SEE OLI JUBE VALU!!!! Samas ma ei saa väita, et olen nõrguke ning kardan igat valusat asja. Teise korral tehti mulle erakorraline keiser, pärast 27 tunnist valude käes kannatamist. Ma lihtsalt ei suutnud enam. Minu taastumine keisrist läks palju kiiremini kui tavasünnitusest. Kuna laps sündis vahetult enne uue päeva algust, siis juba hommikul olin võimeline tema eest ise hoolitsema. Väikene nõrkus ja püstitõusmine olid rasked, ent muud mitte midagi. Ka valuvaigististest loobusin järgmine päev. Rinnapiima oli tõesti vähem kui esimene kord, ent mul ei olnudki plaanis last täielikult toita rinnapiimaga. Mis puutub laste tervisesse, siis see on kah väga individuaalne ning suurelt jaolt mõjutab ikka ema tervis raseduse ajal ning pärilikkus. Minu esimene laps, kes sai rinnapiima ainult kuuaega on siiani väga harva haige ja ka teisel, kes on veel küll imik paistab kõik korras olevat. Isiklikult arvan, et see, kuidas sünnitada ei määra oluliselt lapse tervist vaid elukeskond, hoolitsus ning ka psüühiliste vajaduste rahuldamine. Isegi beebit tuleb ju võtta kui inimest, mitte kui väikest titat, kes millestki aru ei saa!!!