.. ma tahaxin teile rääkida oma unistusest. Tänan juba ette neid, kes mu lugu loevad :))

Olen noor (mais sain 18) neiu, lõpetasin kevadel 11. klassi. 12. on veel tulekul. Aga mul on unistus, mida tahaxin jagada teie kõigiga. Saada ehk mõningaid soovitusi, nõuandeid ja isegi kriitikat.
Ma tahaxin emax saada. Jah, tahan endale last, oma enda pisikest Tibu. Tean, et olen noor, kool lõpetamata jne, aga see ometi ei takista mind unistamast :) Kindlasti kysite nyyd kasvõi oma mõtetes, et laps, kas Sa tead, mida see endaga kaasa toob: rahamured, kodus istumised, lapse eest hoolitsemise jne. Jah ma tean seda. Tean, et mul on veel 12. klass ees ja tööle ma veel ei saa, tean ka, et lasteraha ja synnitoetusega ma ära ei ela.
Elan koos vanematega, keda väga armastan. Saan nendega hästi läbi, ema on sõbranna eest. Võimalik, et yx parimaid sõbrannasid.
Mul on ka inimene, keda ma tõeliselt Armastan ja Me teame, et tahame olla koos igavesti. Kas see meil õnnestub, seda ei tea. Ex aeg näitab. Oleme tuttavad olnud juba kolm aastat, nendest viimased poolteist paarina. Ta lõpetas sel kevadel 12. klassi ja sygisel ootab ees sõjavägi. Peale seda kavatseb minna edasi õppima. Tean, et Tema ei tahax veel last, samas tean, aga, et kui peax juhtuma, et jäängi rasedax ja saan lapse, siis on Ta mulle kindlax toex ja hoiab meid mõlemaid. Ta on tõsiste kavatsustega noor mees, kelle tunded minu vastu on tõelised.
Tulles tagasi lapse juurde. Ma tean, et olen piisavalt täiskasvanulik, et hakkama saada. Peod ei tõmba mind enam eriti. Käin nendel, kuid tean, et saan ka ilma hakkama. Sest minu jaox on teised väärtused - perekond ja Armastus. Need kax on asjad, mille nimel olen nõus loobuma paljust. Tööd ma ei karda (just lapsega seotud töid ja kodutöid). Kodus oleme emaga need, kes majapidamist korras hoiavad ja syya teevad (eriti meeldib mulle pesu triikida ;)) Lastega olen tegelenud palju. Mul on endal neli aastat noorem õde ja augustis kolmesex saav vennapoeg, keda jumaldan. Võixin lõputult taga mängida, väljas käia, muinasjutte lugeda, joonistada, laulda jne. Seda ma teengi, kuna tihti on ta meil ja siis olen mina see, kes võimalikult palju taga tegeleb. Vahest kyll tahax hommikuti kauem magada, aga kui juba teki alt väljas olen, siis on päev minu jaox jälle õnnelikult alanud, yxkõik mis kell ka ei ole :)
Olen palju mõelnud, mis saax kui ma praegu rasedax jään (see võimalus on suhteliselt väike, sest kasutan korralikult Logesti pille). Minu mõtted on sellised: koolis käixin nii kaua kui Tibu syndima hakkab. Pärast synnitamist tegelexin lapsega kõik võimaliku aja, samas lõpetaxin ka 12. klassi. Ärge öelge, et see on võimatu. Ei, see ei ole võimatu. Kui inimene, midagi väga tahab, siis ta saab sellega hakkama. Kooliski käin ma ju peamiselt oma tulevaste laste nimel, et saaxin neile kunagi head elu võimaldada. Ja samas on mul täditytar, kes lõpetas mõned aastad tagasi samamoodi kooli ja kusjuures hinded olid väga head (yxikud neljad, enamus viied). Lõpetaxin kooli oma Tibu kõrvalt ja siis olexin taga kolm aastat kodus. Pärast panexin ta lasteaeda ja lähexin ise edasi õppima. Minu unistusex on hotellindust õppida. Õigemini huvitab mind administraatori amet :) Sealgi on võimalus karjääri teha, tuleb vaid ise olla aktiivne ja nautida seda mida teed.
Sellised on minu mõtted. Tean, et see on võimatu ja ma pean ootama kui lõpetan kooli ja parem olex veel kui jätkaxin kohe sealt edasi oma õpinguid ja lapse peale hakkaxin mõtlema siis kui juba kindel töö, sissetulek ja oma kodu olemas on, aga see on mu unistus ja sydamesoov. See on ka võimatu kuna tänapäevases yhiskonnas ei saa rahata midagi ning mina ega mu Kallim veel ei teeni ning vanemate kukil ei olex eriti ilus oma last kasvatada. Pole neilgi ju raha piisavalt.
Olen ka oma naiivsetes mõtetes kunagi(!) mõelnud, et kuidas inimesed ei ela ära sellest rahast, mis on. Synnitoetuse eest vanker ja muud esmatarbed, lasteraha eest mähkmed, hiljem ka toidud ja kui on veel mees, kes töötab ja toetab, siis on elu ilus. Riideid on kyll vaja, kuid tunnistagem ausalt, et enamus riideid on siiski sõbrannade-tuttavate laste väixexjäänud beebiriided ja poest ei ole neid nii palju vaja osta. Pealegi kui väga vaja saab ka ise õmmelda. Ja toit - esialgu tahab Tibu ju tissi. Ja kui elan veel vanematekodus.. Aga jah.. nyyd olen mõelnud tõsisemalt ja saanud aru, et tegelikult see nii lihtne ka ei ole. Kuid sydames tean, et hakkama saax alati ja igas olukorras. Ja unistamast ei saa kedagi keelata :)

Suur aitähh neile, kes tõepoolest lugesid mu loo läbi ja veidigi selle peale mõtlesid, võib-olla ka kommentaari lisavad (oodatud on igasugused vastukajad) :) Ma lihtsalt tundsin, et tahan seda kellegiga jagada. Kui aus olla, siis tunnen puudust vanemast sõbrannast. Ma ei mõtle siinkohal paar aastat vanemat, vaid kedagi elukogenumat juba. Lisasin ka oma mailiaadressi. Kui keegi tunneb huvi, siis mulle võib mailida :)

Päikest teile :)

Armsad mõtted. Aga soovitan sul siiski keskkool ära lõpetada ja ülikooli astuda. Omast kogemusest võin öelda, et ülikooli ajal on väga hea aeg lapsi saada. Karjääri veel pole, kellast-kellani kuskil istuma ei pea (õppejõud on tavaliselt üsna mõistvad väikse lapsega tudengite suhtes), õppelaen ka abiks. Ja õpiaega saab ka kolme aasta võrra pikendada, kui teistega samas tempos ei jõua. Samas, kui ülikool läbi ja karjäär alustatud, on see planeerimine juba palju keerulisem.

Aitähh mareee :)

Mina sain emaks juba 15aastaselt. Liiga noorelt, jah. Käisin siis veel 9ndas klassis. Kui tütar oli 8 kuune läksin tagasi kooli. Õhtukoolis lõpetasin keskkooli. Nüüd õpin ülikoolis kaugõppes. Ema muidugi toetas mind tohutult. Ta aitab meid siiamaani, kuigi hakkame juba vaikselt iseseisvuma. Lapse isaga me ei suhtle, viimastel aastatel ta pole lihtsalt huvi tundnud meie vastu.
Kui saime hakkama meie, saad ka sina :)
Ärge valesti aru saage, ma ei soovita kellelgi selles mõttes asju vales järjekorras teha. Edu! :)

Aitähh Sullegi mk :)

olen ise 18, rase ja lõpetasin keskkooli.Võimatu ei ole koolis käia ja rase olla.Meie koolisolid väga mõistvad ja hoolivad õpetajad,maailm hakkas minu ümber keerlema ja mingeid probleeme polnud,käisin siis kui sain, keegi ei nurisenud.Soovitaksin sul novembri keskel titat planeerima hakata siis saad rahuliikult eksamid tehtud,raha ja muude asjade suhtes arvan et vanasti elati ka 5 korda hullemates oludes ära.Sul on vähemalt toetajaid ja sind ei hüljata kui vajad abi, pealegi elad demokraatlikus vabariigis, mitte olelusvõitluslikus Kuubas.

Tahaxin teid kõiki kallistada, kes vastanud olete ja omadest kogemustest rääkinud. Nyyd on soov veel suurem, tean, et inimesed ei suhtugi alati yxkõikselt, vaid on väga mõistvad.
Jah.. ma ju tahax endale seda imearmsat olevust, aga kahjux ma pean tunnistama, et ma ei saa :( Ei tahax eriti Kallima elu pea peale keerata. Ta tahab kyll lapsi, aga alles siis kui ise on materiaalselt kindlustatud ja suudab mulle ning Tibule head elu pakkuda. Ma ei taha tema unistusi ka ju rikkuda. Tean, et laps on mulle igal ajal oodatud ja ma ei armasta teda sugugi vähem kui ta mõne aasta pärast synnitan. Aga usun, et just siis on ka Kallim veidi õnnelikum selle yle. Elame ju siiski mõlemad veel oma vanemate juures ja.. Jah. kyllap see unistusex jääbki, esialgu vähemalt. Tulevikus tahaxin endale kolme last kyll :)) Pean vist siiski ootama ja unistama..

ise olen 19a ja keskkooli lõpetasin aasta tagasi. praegu olen 4. kuud rase ja hirm on küll, et ei saa hakkama. mehega on mul vedanud - hoolib nii minust kui lapsest ja see on suureks lohutuseks. mind närib aga südametunnistus sellepärast et ta tõenäoliselt minu ja meie tulevase nublu pärast ülikooli pooleli jätab, sõjaväes tal juba käidud. minu soovitus on oodata asjaga kuni vähemalt kumbki teist tööl käib. :)

Kyll Te hakkama saate :) Hmm.. mõtlen, et ehk ylikooli kõrvalt tööl käia polegi nii võimatu. Et ehk ei tea ta sealt ära tulema. Igatahes soovin ma teile kõike kõige paremat. Tea, et Sa oled õnnelik inimene. Kellelegi elu anda on ime :))) Tahax teada kuidas teil läheb edaspidi.. :) Kindlasti hästi :)

Ma tahan ka jubedalt jubedalt last ja kallim tahab ka...me ei ela koos ja ei ole abielus, aga see kõik on plaanis. Ja ülikooli lõpetab ta järgmisel kevadel, tööl käib praegugi. Mina lõpetan praegu keskkooli. Muidugi on alati hirm, et ei saa hakkama, aga alati ju saab:) Eesti keskmine palk on ju 6 tuhat...st, et paljud saavad alla selle ja ega need inimesed ju lastetud pole või mis?! ma kinnitan endale kogu aeg, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka. Ja ema saaks mulgi toeks olla, istub nagunii enamus ajast kodus ja unistab vanaemaks olemisest:D ma tahan ka väga väga emme olla, sest ma tean, et mul on lapsele palju anda. Emaarmastus on parim mis elus on, mehe-naise vaheline ei kyyndi ligilähedalegi. Edu sulle, kõik läheb hästi, kui oled juba nii armas ja hea inimene!

Miilu14 :) Aitähh :) Jo soovin teilegi kõike kõige paremat. Sul on vedanud - ka mees tahab last. Mulle tundub iga päevaga yha enam, et mees ei taha.. Aga ma olen ka teie pärast õnnelik :) Vähemalt tean nyyd, et on inimesi, kellel on samasuguseid unistusi nagu minul.. ja tean, et nemad on selle täitumisele väga lähedal. Õnnelikud olete :)

kle Yola, sa kriba mulle meili, arvatavasti on,mida jagada;)

Tere,

mina olin 15 kui hakkasin koos elama nüüdseks siis eksmehega ja olin samuti selline, kes tahtis väga last...see soov oli mul viimased 7-8 aastat mis ma temaga koos elasin, kuid ei midagi, ei mingit last, kuigi proovisime pidevalt...ka arsti juures sai käidud kus öeldi mulle, et üks minu munajuhadest pole läbitav seega rasestumine pisut raskendatud...
...nüüd jaanuaris läksime lahku ja leidsin märtsis leidsin uue mehe, kellega olime koos vaid 2 näd, kuid nüüd olen lapseootel...:)
tita on sündimas 23.12...

lapsuke tuleb siis kui tema tahab:)

hetkel olen vist tulevane üksikema, kuid õnnelik sellegipoolest, ei ole ka minul keskkool läbi...tegemata on paar viimast eksamit...
kuid neid saab ka natuke hiljem ju teha:))

jõudu dulle ja kuula om a sisemist häält, kui tugi kõrval lase käia....see on tõeline rõõm...

To Miilu14: tahaxin väga Suga kirjavahetusse astuda, paraku on aga lugu nii, et mu arvuti ei võimalda veel Su mailiaadressi kätte saada. Niiet ehk alustad ise esimese mailiga (ladyyola@hot.ee) või siis jäta siia foorumisse oma mailiaadress :) Kirjutaxin väga hea meelega :)))

To evaly: Palju õnne :) Tubli oled kui julged yxi sellise vastutuse enda peale võtta. Kyll leiad kunagi oma Pisikesele ka väärilise issi :) Olen selles kindel ;)Edu Sulle ja Pisikesele ;)

Sinu kirja lugedes kirjeldasid sa täpselt minu praegust olukorda. Sain kevadel 18 ja l6petasin 11. klassi ning olen 3 kuud rase. Minul on armastav noormees, kellega juba 2 aastat koos oldud ning tahame ka olla koos igavesti. Oleme oma lapse pärast 6nnelikud mis sest et raskeks läheb, kuid elu ei peagi lihtne olema. laps peaks j6ulude ajal syndima ja kavatsen koolis käiia l6puni, ainuke kui kool sellega n6ustub. 6nneks on mul toetavad vanemad ja vanaema, kes abiks mind aitama. Jah, olen noor ja paljud ikka arvavad, et jään nyyd paljust ilma. Mina aga sellest endast kohutada ei lase, sest ma olen samuti koguaeg lapsest ja ilusast perekonnast unistanud. Olen noorelt yksinda elada saanud ja palju pidudel käinud, nyydseks on minu eluusuhtumine muutunud ning teised t6sisemad asjad huvitama hakanud. Minu rasedaks jäämine oli vähe v6imalik, kuid kui midagi tahta ja sellest pidevalt unistada siis selle ka saab ja nii ma rasedaks jäingi. Mina ei karda rasket elu ja rasket tööd, ellu tuleb suhtuda positiivselt ja alati r66mus olla siis lähebki k6ik positiivselt ja hästi!!!! K6ik juhtub ja tuleb siis kui tulema peab! K&ike ilusat Sulle Yola!

Mina olen 19, lõpetan praegu keskkooli, meest ei ole ja kuna olen lati üsna kõrgele seadnud, on mulle sobivat meest ka üsna raske leida. Sõbrannad ümberringi saavad lapsi ja abielluvad. Ja minulgi on tohutu lapsesoov peale tulnud. Peod on ka ennast ammendanud ja tegelikult saaks väljas käia ka lapse kõrvalt kuna elan vanematega ja ema nädalavahetustel alati kodus. Võiksin saada lapse ka ilma meheta. Ainus mida kardan ongi see, et äkki jään paljust ilma. Tahaksin näiteks minna välismaale veidiks ajaks tööle või kooli. Lapsega on see vist üsna võimatu, või on kellegil vastupidiseid kogemusi? Samuti kardan seda, et jään pikaks ajaks vanematele koormaks ja ei saa iseseisvat elu alustada.

Te kõik olete niii tugevad, et suudate hakkama saada. :)
Yola! Sellised unistused on tegelikult mõnusad ,nii et edu Sulle ja ma usun, et kui Sul on armastav noormees, siis Sa ka saad lapse. Jõudu Teile kõigile!

aitähh iiv ;)