Hey, naised! Kas on veel keegi niimodi kannatada saanud? Kuidas teie elu on edasi läinud ja mille kasuks otsustasite?

kui mehe orki tõmbad ja kaitsevahendeid tahtlikult ei kasuta!

Minul oli 17a tagasi nii aga sünnitasin armsa poja ja ei kahetse. Hea ja tubli noormees. Ju polnud õige mees kes nii tegi.

Keppida oskavad kõik, aga vastutust kanda ??? Kus olid kaitsevahendid?
ma muidugi ei tea, kas teil oli pikaajaline suhe ja planeeritud laps või mida.. selliseid asju ennem arutatakse kui tegema hakatakse..aborti ma ei soovita, kuid üksinda kasvatada on raske

Huvitav jah, kui naine otsustaks ka ära jalutada, siis laps lõpetaks lastekodus. Järelikult see mees suhtubki iseendasse, oma lapsesse ja ka sinusse tühiselt, mittehoolivalt. Ebaküps ja tõenoliselt ei ole ta enda kasvatus päris vaimurikas olnud. Võidki sellele mehele öelda, et oli meeldiv kohtuda ja head ülejäänud elu. Usu mind, see elu ei tule tal nii hea, sest aina rohkem hakkab teda külastama mõte.. kas ta on poiss või tüdruk, millised silmad tal on, kelle nägu ta on.. kas ta juba kõnnib.. kas ta nutab praegu või naerab, magab? See on julm taak talle emotsionaalselt siis. Sinult on võimalus ühe uue inimese elu tema esimestest elupäevadest peale vaadata, aidata, õpetada, rõõmustada ja kurvastada. Usu mind, Su laps on Sulle lõpuks väga tänulik ja toetab enda olemasoluga ka Sind.

Oled sa väga noor või väga naiiivne või mõlemad?
Mehed ei heieta oma peas seliseid asju. Vastupidi, olen kohanud rongaisasid, kes on vaimustatud mõttest oma ihuviljadest mis mööda maad laiali, kuid keda nad kasvatama/toetama ei pea. A sõprade ees tore rinda kummi ajada kui laste arvu küsitakse.
On ka neid, kes tõsisemad ja nemad ei tunnista kellegile oma sohilapsi, või süüdistavad naisi, et selline kägu kaela väänati.
Rasedaid on maha jäetud ja jäetakse veel, see pole midagi uut siin päikese all. Aga kurvastusest näost siniseid ja süümepiinades mehikesi ringi kõndivat selle teadmisega pole küll kohanud.

Mina ei suudaks last lastekodusse anda, abort on selle suhtes palju ausam. olin abielus kui ise ka aborti tegemas käisin, mehel oli lihtsalt kama kuidas lapsed söönuks saavad või palju neid on.
Isegi lasteaiast lapse koju toomise unustas ära. Aga seda ta ära ei unustanud, et kondoomi tema ei kasuta. Lõpuks läksin lahku, aga lastele on see isa olnud ikka konstantne psüühiline traumeerija oma hoolimatuse ja lollusega (kõrgharitud paberite järgi.) Aga õpside lakkamatu õiendamine minu, kui väga halva ema kallal on saatnud kõiki neid aastaid, viimati siis üks teatas, et ma ei vääri oma poega ja seda ta ütles vanaemale. Vanaema oli nii endast väljas, et mul tuli teda tükk aega lohutada enne kui ta maha rahunes. Mida asja need pedagoogid ometi õpivad kui nad arvavad, et 20 aastane peab emale igas oma tegemisest ja käimisest aru andma?
Oled sa ikka kindel, et kogu seda jama üksi kanda tahad? Mina rohkem ei taha mitte mingi hinna eest kuigi neid lapse tahtjaid ju jagub.

Mind ei jäetud rasedana maha, aga läksime lahku, kui laps oli aastane. Olen 19 aastane, ja saan kenasti hakkama :)


Õnneks majanduslikult muret ei ole-sugulased ja lapse isa toetavad.

Aga emotsionaalselt ei ole küll lapse üksi kasvatamine midagi ületamatult rasket- kui vahel jonnibki, siis hilejm kallistab ja kõik on korras :)

Raudselt sünnita laps- kui mina, 19a saan hakkama kenasti(elan lapsega 2kesi), saad sina ka :)

sellisel juhul peaks ikka abordi tegema, kui ollakse mahajäetud, üksi. üksikvanem ei ole just kõige parem eeskuju ühiskonnas.

mis krdi eeskuju ühiskonnas?
abort on hea eeskuju ühiskonnas?
ega me enam üle-eelmises sajandis ela, kui üksikvanemaid litsiks lapsega sõimati "siivsate pereemade" poolt.
igaüks kasvatab täpselt nii palju lapsi nagu on võimeline ülal pidama. ja kui saadakse sellega üksi hakkama, siis mis selles halba on? 50% tõenäosus niikuinii, et isa enne lapse 18aastaseks saamist minema läheb..

"no" on vist seesama loll moraalijünger, usklikust ajupestu, kes veel ühes teemas sama soga ajas.

mees kes su sellise uudise peale maha jättis arvatavasti kartis et ei saa hakkama või oli enne seda lihtsalt lõbu pärast sinuga koos.
kas nüüd just abort ainus võimalus on? seda ma ei usu. mõtle enne kõik rahulikult läbi, et kas tõesti pole muud teha. Ma usun et sul on sõbrad ja vanemad kes sind toetavad ja aitavad. Abordi peaksid jätma küll kõige viimaseks variandiks sest üksi last kasvatada ei ole häbi asi!
Usu laps on suurim kingitus mis naine kunagi saada võib ! :)
Jõudu ja jaksu sulle :)

Kui ma esimest last ootama jäin. Mis juhtus isegi tablette võttes (kusjuures veel väga korralikult võttes). Jättis mu lapse isa mu maha. Aborti ma ei teinud. Sain raseduse ajal ka üksi hakkama. Kui lapse isa 1mest korda last vaatama tuli haiglasse, hakkas ta nutma. 2 nädalat pärast lapse sündi olime jälle koos. Ja oleme siiani (laps 1,7aastane) ja preagu ootame oma teist ja planeeritud last.
Kõike võib juhtuda, kunagi ei tea!
Jõudu ja positiivset meelt sulle!

kiiz sul siis küll väga vedas :))
Kuigi ma ei saa aru neist meestest..endal õnneks selline mees, kes ütleb, et kui laps tuleb, siis tuleb, temal pole lapse vastu midagi.

Keegi seda mehekest ära ei kasutanud. Miks mehed kohe arvavad, et neid tahetakse lapsega ära võrgutada ja siduda? Tänaseks päevaks üha rohkem ja rohkem kaldun "jah" poole. Tore, et keegi (lisaks minule) mõtleb positiivselt. Ja antud olukorras ei tahagi mehelt mitte midagi- las elab oma toreda elu edasi :-)

No mis sa siin siis kurdad...võid ju öelda, et ei taha mehelt midagi, aga sinu tekst räägib midagi muud.
Sul vist oli mehe spermat ainult vaja!

Mina sain augustis tuttavaks ühe mehega, kes esmapilgul tundus igati tore ja lahe. Minule rääkis, et tal eelmisest kooselust 5.a tütar, et selle naisega ei ela ta koos juba aasta aega. Loomulikult mind hirmutas algselt mõte, et kui ma hakkan selle mehega suhtlema, siis varem või hiljem, tuleb mul tutvuda ka tema lapsega ja kuna mul endal lapsi ei olnud, tunduski see natuke hirmutav. Mida aeg edasi seda rohkem olime koos ja muidugi oli kusagil kuu hiljem jõudnud ka intiimsemalt tutvuda. Käisime ka vahest tema juures, aga põhiliselt olime minu juures. Alati kui tahtsin minna tema juurde leidis ta mingi põhjuse, et tulen ise sinu poole. Igal juhul olin paar korda näidanud sõbrannale internetist tema pilti, kui mingi kolm kuud hiljem tuli sõbranna jutuga, et tema nägi seda väga minu nn" kuti" sarnast noormeest mingi naise ja kahe lapsega kaubanduskeskuses. Ma hakkasin asja uurima ja mis selgus, et ei ole mingit eks naist ega 5.a tütart, vaid oli hoopis päris praegune naine ja mitte üks tütar vaid ka 1,5.a poeg. Algul oli väga näost ära, kui kuulis, et ma teada, olen saanud, siis hakkas tulema valesid nagu varukast, et neil suhe ei toimi enam ammu ja tundeid pole. No ühesõnaga see tüüpiline jutt!!! Igal juhul sõimasin näo täis selle eest, et mind lollitas, kui hakkasin uurima, et mis korterisse ta siis mind viis, kui ta oma naisega koos elas. Sest, kui mina käisin ei olnud seal korteris ühtegi naise ega laste asja. Tuli välja, et oli tema sõbra korter. Ma olin vihast roheline, sõimasin,e t mina ei hakka elus mingi abielu mehe armukeseks. Ega lõhkuma kellegi perekonda. Lõpetasin selle suhte koheselt, ta üritas veel ühendust võtta, kuid vahetasin nr-i ära ja ukse taha ei julgenud ta tulla. Kolm kuud hiljem läksin lihtsalt naistearstile kontrolli , kus sain väga suure üllatuse osaliseks. Ja nagu siin sõimatakse, et kasutage kondoomi ja tablette jvms ei pruugi küll 100% rasedusest hoiduda. Mina kasutasin kondoomi ja kaks kuud hiljem oli üllatus missugune. Kuna mul päevad käisid, kuni kolmanda kuuni täiesti graafikus, ei osanud ma kuidagi arvata, et olen rase. Öeldi, et olin juba 12+5 ndl rase. Kuna olin kaks kuud enne arstil käiku selle mehe oma elust minema saatnud, tundus mullegi see mõte algselt vastumeelt. Terve maailm jooksis sekundiga kokku. Tuhanded küsimused keerlesid mu peas, et kuidas ma lapse isale räägin jne. Aga jah kui temale neljanda kuu pealt rääksin saatis ta mu kuradile, et ei ole võimalik ja me kasutasime kondoomi jne. Temale ma rääkisin lihtalt sp, et ma ei peaks tuleviks valetama oma lapse, kui ta küsima hakkab, et kes ja kus ta isa on? Ütlengi oma lapsele, et tema isa ei soovinud tema elust osa saada ja üritan olla talle selle eest maailma parim ema. Kui algselt ta on väike, siis ta ei saa võibolla aru sellest, aga kui ta kungagi vanemaks saab, siis räägin talle koguloo. Olen väga õnnelik, mis siis et üksi, ju siis pidi nii minema. See pisike põnn toksib nii tugevalt juba kõhus, et õhtul magama minnes annab ikka tunda mulle, et tema ka on olemas. JA kuna mul hästi toetav pere lubasid kõik meid ka aidata. Ma loomulikult kardan ja iga jumala päev mõtlen sellele, kas ja kuidas ma hakkama saan. Aga pean saama, kuna ma olen tema ema ja tema vajab minu armastust ja hoolitsust. Ma juba igatsen neid armsaid väiksed käsi ja varbaid ja kuidas ta naeratama õpib ja seda kõike ja mõtlen kuidas saab see elu ikka nii julm olla. Ma lihtalt vahest mõtlen oma ette, kas "tal" ka südametunnistus piinab või miskit.Ma ei ole küll mingi usklik, aga ma usun oma hinges, et kõik halb, mis sa teed teisele, tuleb sulle endale hiljem ringiga tagasi. Ja nagu ma näen siis siin elus sünnitad sa selle lapse nagu nii endale ja tõesti ei ole mõtet meeste peale küll lootma jääda, nagu näha ka sellest loost, ei austanud ka see järjekordne mees ei oma naist, ega lapsi. Isegi salgas oma väiksema lapse maha minu ees. No ma tänan vähemalt õnne, et minu lapsel ei saa küll mingit troppi isa olema. Ennem olgu ilma isata, kui mingi halva ja argliku isaga. See ei ole küll eeskuju! Ja kes teab, võib-olla leian minagi ühel päeval hea ja toreda mehe, kes minu lapsesse ka lugupidavalt suhtub. Ja kui ei leiagi, siis mis siis, mul on oma laps ja ma olen üle väga õnnelik!

Olen ise abordi yleelanud. Selline mees on sitta v22rt mees, 2ra isegi m6tle sellisele mehele rohkem. Ma usun, et sul hetkel elu raskeim periood, kuna rase ja mees l2ks minema, aga 2ra isegi m6tle abordile. Abort muutub hiljem su sees kui needuseks, asjaks, mida sa ei suuda omale kunagi andestada. yksi saab olema raske, kuid pisike p6nn on seda v22rt.. Ta saab sul olema 1 suur silmar66m.

Kas arutasite kõigepealt et tahate mõlemad last?
Aga aborti kindlasti EI soovita. Ma ise saan kuidagi abordist aru ainult siis kui keegi võõras on naist vägistanud,...

To: Kadri.
Lugesin Su jutu läbi. Soovin Sulle siiralt jõudu ja jaksu! Loodan, et kõik läheb hästi! Eks mehelt ole ka võimalik alimente nõuda ja las siis maksab.

Ma lähen nii närvi praegu. Kui ma mõtlen sellistele mneestele. Ja inimestele, kes tulevad targutama, a la MIKS SIIS KONDOOMI EI KASUTATUD.
Tean, millest räägin, ise samas olukorras.
Kondoom ei päästa alati, et te teaks. Ja ma usun, et suuremal osal inimestel on tegelikult kõigil olnud olukorda, kus riskitakse lapse saamisega.
Minu lapse isaga olid enne rasestumist tülid, sest tema nii hirmsasti tahtis lapsi minuga, mina ei tahtnud. Rasedusest teada saades lasi poole tunniga jalga.

Isa ja tema n-ö klann, ema ja sõbrad, pidavat mind skisofreenikuks pidama, sest ma ju rikun mehe elu ära. Ahah. Sest tema elus on ju hästi palju muutunud. Raisk.

minagi olin rasedana peaaegu kogu aeg üksi, mees otsustas peale uudist, et nüüd tasub hakata sõpradega pidutsema, mina loll uskusin lubadust, et kõik lõpeb ja on normaalne, kui laps sünnib, aga ei olnud midagi, läks veel hullemaks, kannatasin, kuni laps sai poole aastaseks, läksime lahku, ja pole siiani temast enam rohkemat kuulnud, kui et tal peaks juba veel 2 last olema. nüüd olen oma praeguse mehega olnud koos 2 aastat, tütar kolmene ja ootan 3 kuud teist ja väga soovitud last. lapse saamisest oli juttu juba aasta tagasi, nüüd oleme õnnelikud, et tütar saab väiksema kõrvale ja mees ka särab,et saab ikkagi oma lihase lapse ka :D

nii tüüpiline et mehed on suured lastetegijad, aga vastutada, hoolitseda ei suudeta. No üksikuid siiski ikka on. Aga palju on neid kes ei hooli kellegist peale iseenda.Ma mõtlen kust sellised sitapead tulevad?

Minu isa jättis ka mu ema päeva pealt maha kui teada sai, et ta mind ootab. Kui ma kuskil 10-11 aastane olin, siis ikka kutsus mind endale külla ja üritas meie omavahelisi suhteid parandada. Sel ajal ma sain tema olemasolust umbes teada ka. Mida suuremaks ma aga kasvasin, seda harvemini me suhtlesime. Nüüd on hea kui kord kahe aasta jooksul temast kuulen. Kuna mul praegu endal raseduse algus siis ikka ajab mõtlema, et kas on talle üldse mõtet rääkida sellest. Eks ikka on, vähemalt on õigus seda teada. Aga haava jättis ta siiski ka mulle südamesse. Kui julgeb teha, võiks ka vastutada..

Mul sama seis,mis tirtsul,vaid emana:jäeti päevapalt maha,synitasin, kasvatasin, hiljem 9-10 a yritas lapsega tutvuda, aga sellest ei tulnud midagi välja...Ei kahetse synnitust.

Tere kas te oskate mulle öelda mis ajal on kõige suurem tõenäosus rasedaks jääda?