Soovisime armastatud mehega last saada ja jõudsime raseduse 4 kuuni, kui kõik läks viltu ja last ei olnud enam. Edasi ei jäänud enam rasedaks, ei tahtnud selle tahtmisega üle ka pingutada. Lõpuks läksime hoopis lahku. Kogu selle südamevalu peale mind armastus enam ei huvitanud, leidsin väga hea sekspartneri, seda parem seks, et tundeid ei olnud. Mõne kuu pärast tekkisid aga temal tunded, ta muutus ülihoolitsevaks, otsustasin selle suhte kõigi huvides lõpetada, ta oli mulle sõber ja super seks, ei enamat. Pealegi suutis keegi mu enda südame lõpuks lahti muukida ja armusin. Et seejärel avastada, et aastaid oodatud rasedus on nüüd kohale jõudnud. Absoluutselt valel hetkel, absoluutselt valelt mehelt, absoluutselt soovimatu, absoluutselt kogemata, kuigi vanuse poolest viimane võimalus ehk, siis nii ma seda küll ei mõelnud. Ja last lapse pärast pole kunagi tahtnud, ikka armastusest.
Aga ei sünni armastusest, vaid siis, kui ohjeldamatult seksida. Olukorra jaburus ajab lausa naerma.

Läks siiski õnneks, ei jäänud pidama.