Ma ei saa kohe kuidagi lugeda seda foorumit,ilma,et pisar silma tuleks.Paraku pole mees veel otsustanud,kas ikka nüüd on õige aeg,ta tahab,et lapse tulekuks oleks meil kõik olemas-maj.kindlus.Mul on tunne jällegi,et jäängi seda aega ootama!

Mul on sama lugu. Tahaks, aga ise saan ka aru, et veel tiba noor ja elu pole järje peal. Aga veedates neid väikseid olevusi ja asju siis......

Võimalik, et see pole hea mõte, kuid kui ikka last nii väga tahate ja samas ka ise olete psühholoogiliselt selleks valmis, siis kas on mõtet väga seda edasi lükata. Kindlasti on oluline majanduslik olukord ja enda haritus jne jne, kuid enda kogemusest saan öelda, et peale esimese lapse sündi sai ka otsustatud, et enne ei muretse teist last, kui majandusseis parem. Nüüdseks on esimene laps saanud 12 aastaseks ja ootame viimaseid kuid teist last. Majanduslik seis ei ole täiesti korras, kuna on kehtiv pangalaen ja ka autoliising, kuid paraku enda vanus on juba mõned aastad üle 30 ja seetõttu ei kannata lapsemuretsemisega enam kauem oodata. Kusagilt jookseb ju ka vanusepiir läbi.
Ja kui jääda ootama, et kõik asjad elus oleks enamvähem lapse ilmale tulekuks korras, siis ikka ja alati leiad, et mingi asi on ikka veel puudu ja nii võibki juhtuda, et oled juba sellises vanuses, kus juba ise leiad, et nüüd on juba hilja sünnitama hakata.

ma mõtlesin et olen ainuke kes unistab lastest.olen 19 ja usun et saaksin suurepäraselt lastega hakkama,kuid jah probleemiks on siin vanus ja majanduslik olukord ka muidugi.olen tegelenud lastega meeletult palju praeggi käin kahes peres lapsehoidjaks, ühes on 1,5 poiss ja tesises 3 aastane jõmpsikas.ma ei saa midagi teha aga poodi minnas shoppan läbi alati ka lasteosakonnad.kas mul on midagi viga,ma unistan ajast kus mul oleks juba kõik olemas oma koht kus elada ja perekond mees ja lapsed,praegused minu sõbrannad mõtlead seda et kuidas rohkem pidutseda jne.mulle aga ei paku üldse pinget.

Ojaa, sa niigi õnnelik. Mul pole meestki, kool pooleli ja elamist ei mingit, rääkimata muust varast. Aga tahaks küll.

Tegelikult om selle majandusliku olukorraga see masendav lugu, et rahuldavalt heaks ei lähe ta ikkagi. Mida suurem on sissetulek, seda suuremad on ka väljaminekud. Ja alati tahax rohkem. Ja kogu aeg on midagi, mida olex vaja osta või mõni koht kodus, mis vajab remonti.. See võib tunduda võimatu (oh, kui ikka raha on, siis on kõik hea), aga võin öelda omast kogemusest, et suurem sissetulek heax kindlustundex peab ikka kolesuur olema..

Sõprade, sugulaste ja tuttavate jutul põhinev teadmine on minul selline, et meestel see psyhholoogiline valmisolek laste kasvatamisex on kuidagi väga aeglane ja raske tekkima. Kaasa aitab veidi ehk see, kui see vastav meesisend ise väikelast käes hoiab, aga ega nad last eriti ei taha. Kuni see laps käes on. Tegelikult on olulisem tulevase ema soov ja valmisolek.

Aga see lapsesaamine võib aega võtta, ootad 9 kuud nagunii, pealegi ei pruugi kohe rasestuda ka. Mina näitex kahecen, et varem last hankida ei tahtnud, nyyd on mehe ootus nii kõrgex kruvitud, et negatiivne rasedustesti tulemus teda rohkem murrab kui mind. Olex see laps juba ntx 6-kuune, siis mehel rõõmu laialt. Minul ka muidugi..

Raha ei ole kunagi piisavalt. Kurb näide elust on selline, et mina , elades ainult armastusest, jäin lapseootele 20-ndal sünnipäeval, hetkel olen 37.a. ja nelja lapse ema, kõik ühe isaga ja õnnelikud üksteise olemasolu üle. Rahagi praeguseks jagub. Sugulasel oli teine mõõdupuu, enne maj.kindlustatus, siis laps. Tulemus: vanus 38.a. last ei ole ega tulegi. Raha ka ikka ei jagu. Muuta enam midagi ei saa. Pealegi raha ei ole probleem, vaid sellega ringi käimine. Minu vallaliste töökaaslaste mõistes elan ka suht vaeselt- ei mingeid soojamaa reise,korralikke pidusid restodes. Nende arvates õudne. Aga ma ei igatsegi nii väga sinna, kunagi kui saab, on tore, aga praegu meeldib hoopis rohkem lastega ringi kolistada. Omal käel tulevad autoreisid naaberriikidesse (telgis ööbimisega)väga soodsad. Minu jaoks on lihtsalt tähtsamad inimeste vahelised suhted kui firma riided, kallis kodutehnika, kauged reisid. Kui raha väga vähe, siis mõtlen,et aga vaata kui hea,et kõigil on tervis korras. Ma ei oleks rahahunniku üle õnnelik, kui keegi lähedastest oleks rängalt haige. Järelikult on põhjust õnnelik olla.

Selle rahaga on tõesti nii et kui teda on rohkem läheb ka rohkem.
Nii et saa sa siis aru millal see õige aeg on?Mul on 2last ,esimese sain aasta pärast keskkooli ja teise 3a.hiljem.Nüüd on lapsed juba 12 ja 9 ja mul on selline titeisu jällegi peal.Veel aasta tagasi teadsin ma et kaks last jääb ja rohkem ei taha,aga nüüd on kõik muutunud ,kavatsem lähiajal pesamuna saada,kuigi jah majanduslikult on raskem,aga praegugi pole meil puudust ,nii et saame ka siis hakkama.Mingeid soojamaa reise ja seesugust me muidugi lubada ei saa, aga leian et minu jaoks pole see üldse kõige tähtsam. Kita peaksite selle lapse saama ,sest üks laps ei sega teie maj kindlustusele pürgimist.

ma olen 19. lõpetan suvel keskkooli, elukaaslane mul 21, saab diplomi. oleme koos eland 3 aastat. täna ta ütleb mulle kas tahab pisikest siputuspükstega jumbut või mitte. Loodan, et see vastus tuleb jah.