Ei tea kas tulenevalt sellest, et poliitikud lubavad perepoliitikat muuta, või et inimesed on oma tulevikus kindlamad, aga kuidagi jube palju tuttavaid rasedaid on viimasel ajal tekkinud. Te ei ole märganud? Teie, kes te praegu alles last ootate - oskate põhjendada, miks just praegu sellise otsuse olete langetanud?
Ise olen juba paarikuuse poisi emme. Miks just nüüd? Töökoht oli stabiilne, palk päris hea - sain suht suured dekreedirahad, vanust juba omajagu ja esimene laps piisavalt suur, et ise hakkama saada. Kindlustunne, ühesõnaga.

Pole plaaniski. Emapalgaga mind ei meelita. Laps tuleb koolide lõpetamiseni üleval pidada ja see esimese aasta toetus küll mingi sünnitamapanev jõud ei ole minu jaoks. Aga ega kindlustunnet ka pole ilma selletagi ja partnerit ka mitte. Lihtsam ja etem on looma pidada kui laps soetada.

Emapalk ei mõjutanud küll kuidagi. Kui lapsesoov tekkis (eelmisel sügisel) siis ei olnud sellest veel kuulnudki. Abi oleks sellest muidugi küll, aga saab ka muidu hakkama. Ja kui me mõlemad mehega last tahame, miks siis peaks seda edasi lükkama.

Minagi tegin tite siis, kui olime mehega selleks valmis, kaasaarvatud ka oma korteri soetamine, et oleks kindel koht kus last kasvatada. Ainuke rahaline vahend millega arvestasin, oli dekreedirahad, kuna olin ennem olnud pikalt töötu ja sain tööle lõpuks, hakkasime tegelema tita tegemisega. Ja muidugi kui tita juba tulekul, selgus, et ravikindlustus seadus ka muutund ja jään suurest osast dekreedirahadest ilma ja saan nüüd miinimumpalga järgi. Aga noh mis teha, raske on elada sellisel riigi ülemineku perioodil, et keegi ei kannataks. Tuleb hakkama saada.
Aga kõige suurem rõõm on ikkagi lihtsalt titast, kuigi nende ilusate lubadustega saaks kindlasti lapsele palju rohkem võimaldada.
Aga titest ei loobuks ma mingi hinna eest, olen teda juba aastaid tahtnud ja lõpuks sain ka maailma kõige õigema mehe enda jaoks, kellega see tita teha.

Meie planeerisime 2002 aasta sügisel, et lapse muretseme 2004 aasta kevadeks :)

Mingi poliitikute lubadused küll sünnitama ei pane... mul lihtsalt juhtus nii. Ei tahtnud aborti ka teha ja nüüd see tita siis tuleb. Vaja veel ülikool ära lõpetada ja üksikemana seda teha on siiski päris raske. Aga nohh, hakkama peab saama, kui juba selline vastutus võetud on.

Kaalusin teise lapse muretsemist vähemalt aasta ja kuna sel aastal oli ette näha suuremat reformimist meie asutuses siis otsustasin mõne aja lapsega koju jääda. Mingil määral mõjutas otsust sel aastal sünnitada ka 1.04.2003 kehtima hakanud ravikindlustusseadus, mille kohaselt dekreediraha arvestatakse raseduspuhkusele eelnenud kalendriaasta keskmise päevatasu järgi . Päris kindlalt sain 2002 suuremat tasu kui 2003. Vanust kah juba parasjagu - 32. Veidi küll kahetsesin,et oleks võinud koju jääda hoopis möödunud sügisel kui poja 1. klassi läks- oleks mitmeski suhtes kergem olnud. Aga mis sa teed kui ei suutnud varem otsustada.