Olen mehega koos elanud pool aastat ja tunne on kindel. Tahaks last hirmsasti, kui minu veendumus on, et ei taha last enne kui pulmad peetud. Ei taha leida ennast nt. arsti juures olukorras, et küsitakse, kes te lapsele olete - kui lapse nimi on mehe oma ja mul erinev, siis on see ju põhjendatud?! Ja rasedana ei tahaks ka pidu pidama hakata, et oleks nagu hädapulm või kuidas.
Kuidas teie sellele vaatate? Et enne pulm ja siis laps või pole vahet?

Ja kui kaua te ültse üksteist tundnud olete.
Naudi oma noorust,selle lapsega pole ültse nii lihtne.
Äkki rasedus Sul katkeb või on mingid muud jamad.
Naudi suve ja elu koos oma kallimaga.Kyll laps tuleb kui õige aeg käes on.

tunneme teineteist 6 aastat. Ja aastad 20ndate teises pooles juba - et võiks juba ja tahaks ka.
Küsimus pigem selles, et mina tahaks oodata kui pulmad peetud, tema aga tahaks kohe - eks vanus ka juba sealmaal, 10 aastat vahet meil.
Ja kui hakata rasedusega jamasid juba ette kartma, siis ei saa üldse last tahta ju.

No kui nii kaua juba olete üksteist tundnud siis muidugi võite omale lapse soetada.
Mina tegelikult kah tahaks ennem abielus olla ja siis oleks alles tore emaks saada.
Eks ikka enne abielluge :))Abiellumine on ju nii tore.
Eks õigem on tõesti ennem abielluda ja siis alles lapsed muretseda.

mina arvan, et kui tunne kindel on, mis need pulmad siis ikka loevad...
ise olen taolises olukorras, et laps sünnib enne pulmi. tuli selline ootamatu rasestumine nagu ette. aga mehega leppisime kokku, et mingeid hädaolukorrapulmi küll ei hakka tegema, et teeme siis juba kunagi hiljem korralikud. kui ikka plaan on tulevikus ka kokku jääda, pole vahet ju, kas oled ametlikult abielus või mitte. ja kui tita tulla tahab, las ta tuleb siis.
võib-olla pabistaksin rohkem, aga tutvusringkonnas on mitmeid paare, kellel juba mitu last ja abielluda polegi veel jõudnud. aga armastust paistab neil veel lõpmatult jätkuvat.
nii et tunne ikka on peamine. pealegi parimas lapsesaamiseas oled ju ka, ma soovitaks küll asjaga peale hakata.

njah. pulmad loevad ikka, mitte ainult mu enda jaoks sentimentaalses mõttes, vaid siis on ka laps sündinud abielust, see annab talle eelised õiguslikust küljest ka. Ja see ka veel, et kui tita tuleb, siis vaja suuremat elamist - ühisvara siis kui ollakse abielus. Maja ost on suur asi. Selles osas tahaks ka ennast kindlustada, kuigi armatuse puudusest pole juttugi ega tahagi ega üldse... aga et kindlustatud olla.

Sa ei pea ju lapsele isa nime andma. Võid enda oma anda.

mina kavatsen oma musiga abielluda raseduse 4. või 5. kuul :) asi selles et abielu oli juba varem planeeritud ja tita kohta arvasime mõlemad et kui tuleb siis tuleb :)

Kui kaks inimest teineteist tõesti armastavad ja ka austavad, siis elavad nad koos ka ilma abieluta. Tänapäeval on ju vabaabielud niivõrd levinud, et selles pole midagi imelikku, kui elate niisama edasi. Kõik sõltub ju iseendist. Kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis seda peale suruda pole ka mõtet samas lapsele võib panna ju nii ema, kui ka ise perekonna nime. Mina vähemalt küll soovin et, meie peatselt sündival pojal oleks mõlemad perekonna nimed ja mees pole ka selle vastu, kuigi mehed tahavad tõesti, et laps kannaks just nende perekonna nime. Alguses oli minul ka mees selle mõtte vastu, kuid nüüd enam mitte.
Kuid eks lõpliku otsuse - kas abielluda enne lapse muretsemist või pärast - on kindlasti vaid ainult teie enda teha.

kui titeplaane peetakse, siis võiks küll esimese sammuna pulmad ära teha muutes oma suhe konkreetsemaks, tagades lapsele suuremad garantiid.

Mina unistasin sellest, et pulmade ajal rase olla. üritasime ka, aga ei õnnestunud jääda. Aastad läksid,suure ootamise peale õnnestus rasedaks jääda, kuid laps suri sünnitusel. Rohkem pole õnnestunud, jäämegi vist lapseta. Aga koos oleme matnud lapse, üritanud toime tulla suure südamevaluga, mis lastetus tekitab, kuid abielu püsib kõigele vaatamata ja aina tugevamaks muutub. Mina olin küll juba enne pulmi niiii kindel oma mehes ja ei tekkinudki sellist mõtetki, et äkki saab minust kunagi üksikema.

Minu meelest pole abiellumisel tänapäeval enam eriti mõtet - ju ma siis olen selline vabameelne, see paber ja kallis pidu ei muuda ju midagi kahe inimese vahel! Või olen ma rootsistunud, hehe, siin on paljud kihlatud, aga ei abiellu kunagi. Siin on tavaline nn. kooselu leping, mis tagab samad garantiid jne. mõlemale poolele ja ka lapsele. Eestis võib-olla sellist võimalust/lepingut pole?